September 1944. Mart Laar

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ päevadel varises peamine Hitlerit Eestit hoidma sundinud argument paraku kokku. 2. septembril 1944 teatas Soome, et katkestab sõjalise koostöö Saksamaaga ning sõlmib rahu NSV Liiduga. 4. septembril võttis Soome vastu Nõukogude Liidu rahutingimused, millele tuginedes 5. septembri hommikul lõpetati sõjategevus Soome ja Nõukogude Liidu vahel.

      Uues olukorras kerkis 1944. aasta septembri esimestel päevadel Hitleri peakorteris üles küsimus Eesti mahajätmisest. Hitler ei soovinud sellega aga endiselt leppida. 5. septembril 1944 külastas väegrupi „Nord” staabiülem kindralstaabi kolonel Oldwig von Natzmer kindralkolonel Heinz Guderiani ning lõunastas Hitleriga. Guderian väljendas arvamust, et „Ostlandi” pole enam võimalik kaitsta ning plaan „Königsberg” Saksa vägede väljatõmbamiseks Eestist tuleb viivitamatult ette valmistada. Hitler kinnitas seevastu, et „Ostlandi” ei tohi mingil juhul loovutada, sest see pakub toetust soomlastele, kellele Soome valitsuse uus kurss on vastuvõetamatu, ning mõjutab Rootsit senisel kursil püsima. Lõuna järel andis Guderian siiski korralduse alustada salaja ettevalmistusi plaani „Königsberg” väljatöötamiseks.10

      Hitler elas samal ajal edasi unistuste maailmas. Ta oli millegipärast veendunud, et suur hulk soomlasi hakkab mässama valitsuse otsuse vastu lõpetada sõda Venemaaga. Hitler otsustas moodustada bolševismivastasest võitlusest huvitatud soomlaste jaoks Esimese maailmasõja aegse jäägripataljoni eeskujul omaette üksuse. Selle formeerimiskohaks pidi saama Männiku laager Tallinna lähedal ning juhiks kolonel Hellmuth Mäder, kes komandeeriti selleks väegrupist „Mitte” väegrupi „Nord” käsutusse. Paraku polnud neil plaanidel määratud teostuda.11

      6. septembril külastas kolonel von Natzmer armeegrupi „Narva” peakorterit, kus toimus arutelu Eesti evakueerimise küsimuses. Kuigi käsku Eesti mahajätmiseks polnud veel antud, pidas von Natzmer vajalikuks alustada ettevalmistusi. Neid tuli aga iga hinna eest kohaliku elanikkonna eest varjata. Et evakueerimine tuli läbi viia väga lühikese ajaga ehk kahekolme päeva jooksul, tuli arvestada sellega, et tsiviilelanikkonda suuremas ulatuses evakueerida ei õnnestu. Omaette küsimus oli põlevkivipiirkonnas asuvate tööliste ning väärtusliku tehnika evakueerimine, kuid et need allusid tsiviilvõimudele, polnud väegrupi „Nord” ja armeegrupi „Narva” peakortereil võimalik alustada ettevalmistusi evakuatsiooniks.12

      Soomusvägede kindralinspektori ja Maavägede kindralstaabi ülema kohusetäitja kindralkolonel Guderiani käsul, mis oli antud Hitleri teadmata, alustas väegrupp „Nord” juba septembri esimestel nädalatel soomusüksuste ja raskerelvade väljatõmbamist Eestist. Saksa tankikoondiste legendaarne juht Heinz Wilhelm Guderian oli üks väheseid Saksa väejuhte, kes julges ignoreerida Hitleri tahet. Seetõttu vabastas Hitler teda korduvalt ametist, oli aga alati sunnitud asendamatu mehe jälle tagasi kutsuma. 1944. aasta juulist kuni 1945. aasta märtsini oli Guderian Saksa Maavägede kindralstaabi ülema kohusetäitja, üritades sellel ametikohal koondada nii palju üksusi kui võimalik Saksamaa piiride kaitseks. Sellest lähtus ka Guderiani toetus väegrupi „Nord” evakueerimisele Eestist.

      7. septembril anti korraldus evakueerida Saksamaale sõjaväe- ja ametiasutuste käsutuses olev naispersonal. Õlivabrikutest tuli osa tööjõudu suunata kindlustustöödele nn Lääne-Eesti kattepositsioonil, mis asus Uulu-Kikepera-Kanaküla-Puiatu-Viljandi joonel. Emajõe rinde eest vastutava II armeekorpuse alluvusest viidi 8. septembril 1944 ära kolonelleitnant Meinrad von Laucherti tankiüksus koos 19. läti SS-diviisi suurtükidivisjoniga, millele 11. septembril järgnesid lahinggrupp „Mann” ning mitu suurtükipatareid. Taandumise ettevalmistamine algas ka Narva all, kus üksused said korralduse olla valmis nelja tunniga positsioonidelt lahkuma. Ette hakati valmistama ka taandumiseks kasutatavaid teid. 9. septembril mängiti Eesti mahajätmise plaan „Königsberg” läbi armeegrupi „Narva” peakorteris väegrupi „Nord” ülemjuhataja kindralkolonel Ferdinand Schörneri osavõtul.

      Olulist osa selles, et Hitleri keelule vaatamata seda üldse teha julgeti, mängis 1944. aasta juuli lõpus väegrupi „Nord” ülemjuhatajaks määratud Ferdinand Schörner. Schörnerit on iseloomustatud kui kõige brutaalsemat Hitleri väejuhtidest. Ühe autori hinnangu kohaselt võis ta lasta hukata nii reamehi kui kolonele väiksemategi eksimuste eest. Alama keskklassi perekonnas Münchenis sündinud Schörner võitles Esimeses maailmasõjas peamiselt Itaalia rindel, teenides siin ära Saksa kõrgeima aumärgi vapruse eest – Pour le Mérite. Sõja järel osales Schörner aktiivselt võitlustes kommunistliku liikumise vastu Saksamaal, liitus peagi natsidega ning jätkas sõjaväelist karjääri, põrkudes siin aga aristokraatliku preisi ohvitserkonna põlgusele. See vastasseis lähendas Schörnerit Hitlerile, kes tegi temast oma usaldusaluse. Teise maailmasõja puhkedes paistis Schörner silma Poola kampaanias, Kreeka ja Kreeta vallutamisel ning eriti 1941.–1942. aasta karmides talvelahingutes Venemaal, kus Schörneri brutaalsed võtted aitasid kriitilistel hetkedel koos hoida Saksa vankuvat rinnet. 1944. aasta algul kaitses Schörner kangekaelselt Nikopoli sillapead, piirati sisse, kuid suutis koos vägedega piiramisrõngast läbi murda. Hitleri vaimustusel polnud piire. Järgnes 17. armee juhtimine Krimmi lahingutes, mis lõppes sakslaste jaoks aga katastroofiga. Schörneri karjääri see ei kõigutanud ning 1944. aasta juulis saatis Hitler ta päästma väegruppi „Nord”.13 Kuna Schörner nautis Hitleri täielikku usaldust, võis ta endale aeg-ajalt lubada luksust mitte ainult Hitlerile vastu rääkida, vaid ignoreerida ka tema korraldusi. Nii käitus Schörner ka seekord, sanktsioneerides sisuliselt taandumise Eestist, millele Hitler endiselt kategooriliselt vastu seisis.

      Plaani „Königsberg” kohaselt pidi Saksa vägede lahkumine Eestist algama Narva all asuva armeegrupi „Narva” järkjärgulise tõmbumisega üle tähtedega A-st kuni L-ni märgitud vastupanuliinide eelmainitud Lääne-Eesti positsioonile. See tähendab, et Eestis asuvad Saksa väed tuli enamikus Eestist välja viia Lääne-Eesti positsiooni kaudu, üle Pärnu ja Viljandi. Vaid väiksem osa vägedest tuli evakueerida Tallinna, Haapsalu ja teiste Põhja-Eesti sadamate kaudu. Lääne-Eesti positsioonile jõudes pidi armeegrupi „Narva” parem tiib ühinema Väike-Emajõe liini kaitsva 18. armee vasaku tiivaga ning jääma 18. armee ülemjuhatuse alluvusse. Operatsiooni õnnestumise eelduseks oli 18. armee suutlikkus hoida oma positsioone seni, kuni armeegrupp „Narva” põhijõud on tema selja tagant läbi pääsenud.

      Armeegrupi „Narva” järel pidi taandumist alustama Emajõe joont kaitsev II armeekorpus, mis pidi kaares põhja poolt ümber Võrtsjärve liikuma samuti Lääne-Eesti positsioonile, kusjuures kiiremini pidid tagasi tõmbuma tema vasaku tiiva üksused. Ka II armeekorpuse taandumisteele olid ette nähtud vastupanuliinid, mida tähistati tähtedega D kuni K. II armeekorpuse jõudmisel Lääne-Eesti positsioonile allutati seegi 18. armee ülemjuhatusele, mis seejärel võis alustada taandumist Lätis ette valmistatud uuele kaitseliinile.

      Kavandatud plaani näol oli tegemist keerulise logistilise ülesandega, mis nõudis taandumiseks kasutatavate teede hoolikat valikut ning ettevalmistamist. Eriti oluline oli see armeegrupi „Narva” jaoks, mis pidi Lääne-Eesti positsioonile jõudmiseks läbima pikima tee ehk linnulennult 210 kilomeetrit. Armeegrupi käsutuses oli lahkumiseks Sinimägedest vaid üks korralik kõva kattega motoriseeritud üksustele sobilik tee, mis viis üle Jõhvi Rakverre. Siit edasi suunati motoriseeritud üksused üle Tapa, Paide ja Türi Pärnusse. Hoburakendis väeosad pidid kasutama teist, üle Väike-Maarja, Kiltsi, Koigi ja Võhma Viljandi peale minevat teed. Kõige keerukam oli leida sobivat teed Krivasoo piirkonnas asuvatele üksustele. Neile oli siinsetest soodest võimalik väljuda vaid piki Peipsi põhjakallast Mustveeni ja sealt edasi üle Laiuse Põltsamaale ja Viljandisse. Taandumise kiirendamiseks seati korda ka üle Tudulinna minev tee, et võimaldada sealt üle Avinurme ja Rakke edelasse siirduda. Tee Tallinna, Haapsallu ja Lääne-Eesti sadamatesse tuli lahti hoida vooridele, põgenikele, õhkimiskomandodele ning katteüksustele. Taandumisel tuli kasutada ka Tamsalu-Türi-Viljandi kitsarööpalist raudteed.

      Arutelust selgub ka СКАЧАТЬ