September 1944. Mart Laar

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ võimu alla langenud rahvaste suutmatusega oma elu demokraatlikult korraldada, vahel aga sellega, et tegemist oli „fašistidega”. Kuna sedalaadi põhjendused ei kõlanud just veenvalt, üritati toimunut meeleheitlikult lihtsalt unustada. Mälust kustutati Stalini veretööd, Jalta kokkulepped, kasakate reeturlik väljaandmine Punaarmeele inglaste poolt ning teised sedalaadi sammud. Ajaloost kustutati ka Varssavi ülestõus, meenutada võis vaid Varssavi geto ülestõusu 1943. aastal. Kui juba Varssavi traagiline vastuhakk unustushõlma suruti, polnud Tiefi valitsusel vähimatki võimalust tähelepanu köita.

      See kõik ei muuda Otto Tiefi valitsust aga olematuks. Nõukogude võimukandjate jaoks oli tegemist sedavõrd reaalse nähtusega, et Eesti hõivamise järel seati selle liikmete vahistamine julgeolekuorganite tähtsaimaks ülesandeks. Tiefi valitsust peeti sedavõrd tähtsaks, et selle tähtsamate liikmete üle ei mõistetud kohut Eestis, vaid Moskvas. Tiefi valitsuse ellujäänud liikmed kuulusid julgeoleku kontrolli alla elupäevade lõpuni, isegi surnult ei kuulunud nad iseendale, vaid nende matuseid korraldavad omaksed pidid alluma julgeolekuorganite käskudele ja keeldudele.

      Nõukogude võimukandjate erilise viha põhjuseks võis olla ka asjaolu, et vaatamata vähesele tähelepanule, ei kadunud Tiefi valitsuse pärand õiguslikult kuhugi. Probleemidele ning eestlaslikele kisklemistele vaatamata püsis valitsuse järjepidevus eksiilis läbi kogu okupatsiooniaja. Ning kuigi erinevalt Eesti diplomaatilistest esindustest ei tunnustanud pagulasvalitsust ametlikult ükski lääneriik, oli selle olemasolu nõukogude poolelt vaadatuna ometi segav faktor. Pagulasvalitsus toetas võitlust mittetunnustamispoliitika jätkamiseks, saatis erinevatele foorumitele märgukirju olukorrast Eestis, tuletades juba ainuüksi oma olemasoluga meelde Eesti staatust okupeeritud riigina. 1980. aastal Stockholmis toimunud ESTO üritustega seoses usutlesid Rootsi ajakirjanikud nii toonast peaministrit presidendi ülesannetes Tõnis Kinti kui ka peaministri asetäitjat Heinrich Marka. Pagulasvalitsuse olemasolu oli teada ka okupeeritud Eestis, olles täiendavaks argumendiks vastupanu jätkamiseks võõrale võimule.

      Tiefi valitsuse tegevus muutus eriti tähendusrikkaks Eesti taasiseseisvumise käigus, kui põrkusid kaks kontseptsiooni Eesti tulevasest arengust. „Kolmanda vabariigi” pooldajad sidusid Eesti tuleviku ühelt poolt omaaegse Eesti Vabariigi, teiselt poolt aga Nõukogude Liidu provintsi Eesti NSV külge, väites, et taasiseseisvuv Eesti on mõlema õiguslik järeltulija. Õigusliku järjepidevuse pooldajad tuletasid aga meelde, et Eesti Vabariik polnud de jure kunagi lakanud eksisteerimast, mistõttu tegemist pole mitte uue riigi loomise, vaid Eesti Vabariigi riigivõimu taastamisega de facto. Selle suuna kandjaks sai Eesti ajaloo suurimaid rahvaliikumisi – kodanike komiteed. Niisugusel taustal pole imestada, et Tiefi valitsusest hakkas tsensuuri alt vabanevas ajakirjanduses ilmuma ridamisi uurimusi ja mälestusi. Tiefi valitsuse olemasolu kujunes oluliseks argumendiks võitluses „kolmanda vabariigi” skeemi vastu. Tollastest kirjutistest tuleks esile tõsta Tiefi valitsuse riigisekretäri Helmut Maandi põhjalikke mälestusi.3

      Järsult aktiviseeris tegevust ka pagulasvalitsus, kujunedes Eesti poliitikas arvestavaks teguriks. Esimeste Teise maailmasõja järel peetud põhiseaduslike valimiste järel 5. oktoobril 1992 kokku astunud Riigikogu esimesel istungil osales Vabariigi Valitsuse eksiilis peaminister presidendi ülesannetes Heinrich Mark, kes teatas eksiilvalitsuse tegevuse lõpetamisest ning võimu loovutamisest seaduslikele riigivõimuorganitele Eestis. Eksiilvalitsuse olemasolul ja tegevusel oli oma osa selles, et Eestis pääses võidule just „õigusliku järjepidevuse” suund. 1991. aasta augustis Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi kokkuleppe alusel koostatud Eesti iseseisvuse taastamise otsuses väljendati seda ühemõttelise selgusega, millele järgnes diplomaatiliste suhete taastamine Eesti ja lääneriikide vahel. Eesti ei astunud maailma seega mitte uue, 1991. aasta augustis tekkinud riigina, vaid omaaegse Eesti Vabariigi õigusjärglasena, saades vabad käed nii kodakondsuspoliitika kui ka omandisuhete korraldamiseks õigusliku järjepidevuse alusel.

      Mitme uurija arvates on just see esialgu tagasihoidlikuna tundunud otsus aluseks Eesti hilisemale kiirele arengule. Kuigi minevikust lahtirebimine ei õnnestunud täielikult ka Eestis, suudeti siin teha kommunistliku minevikuga ometi selgem lõpparve kui paljudes teistes postkommunistlikes riikides.

      Nii võiks eeldada, et Tiefi valitsuse tähendus pidanuks taasiseseisvunud Eestis igati positiivselt esile tõusma. Sellele võinuks kaasa aidata ka Tiefi valitsusele jagatud – Jaan Isotamme hinnangul isegi ülemäärane – kiitus mõne välismaa uurija poolt. Nii seab prantsuse – täpsemalt bretooni – ajaloolane Bernard Le Calloc´h Tiefi valitsuse Euroopa 1944. aasta sündmuste konteksti, tõstes esile selle tähendust katsena seista vastu mõlemale totalitaarsele süsteemile – nii natsionaalsotsialismile kui kommunismile.4 Täiel määral see kahjuks nii ei läinud. Mõnes mõttes langes Tiefi valitsus taasiseseisvumise käigus peetud poliitiliste heitluste ohvriks. Õigusliku järjepidevuse suunda esindanud poliitikute poolt tõsteti Tiefi valitsuse tähendust jätkuvalt esile, selle omaaegsete vastaste poolt üritati seda maha vaikida. Kuigi avalikku poleemikat enam ei toimunud ning Tiefi valitsusega seotud kohti – endist Maapanga hoonet ja Põgari palvemaja – hakati mälestustahvlitega tähistama, üritasid mõned ringkonnad Tiefi valitsuse tähendust ometi sordiini all hoida. Selle põhjuseks võis loomulikult olla ka asjaolu, et taasiseseisvunud Eesti esimesel elukümnendil oli nii rahva kui poliitikute huvi suunatud pakilisemate probleemide lahendamisele.

      Uue aastatuhande saabudes oli Eesti oma arengus jõudnud nii kaugele, et hakkas taas mineviku teadvustamisele, seejuures Tiefi valitsusele suuremat tähelepanu pöörama. Kuigi tavaliselt tehti seda traditsioonilises vormis, konverentside, mälestustahvlite ning artiklite kogumiku abil, tõstis üks esialgu tühisena näiv sündmus Eesti ajaloo taas tähelepanu keskpunkti. Nimelt otsustas valitsus 2004. aastal jõudu kasutades maha võtta Lihulasse Teises maailmasõjas Saksa armee ridades Eesti vabaduse eest võidelnud meestele pühendatud mälestussamba. Valitsuse tegevus tekitas avalikkuses ägedat vastuseisu, suurendades samal ajal järsult huvi Eesti ajaloo ning Tiefi valitsuse vastu. Tiefi valitsusele pühendati mitu teaduskonverentsi, mille ettekanded ilmusid artiklikogumikuna.5 Heaks allikaks Tiefi valitsuse tegevuse uurimiseks kujunes aastaid ette valmistatud põhjalik dokumentide kogumik, kus avaldati ka Enn Nõu ja Enn Sarve pikad ülevaated Eesti Vabariigi Rahvuskomiteest ning Eesti valitsuse taastamise katsetest.6

      Kuigi näib, et nii on Tiefi valitsuse tähendus ükskord ometi laiema avalikkuseni jõudnud, pole vaidlused ometi lõppenud. Kui Tiefi valitsuse haridusministri Arnold Susi tütar Heli Susi pöördus Riigikogu poole ettepanekuga jäädvustada 22. september 1944 rahvusliku mälestuspäevana ning vastav eelnõu esitati ka Riigikogu menetlusse, tekitas see ootamatult ägeda poleemika. Ettepaneku vastu protesteeris ägedalt ka Venemaa välisministeerium, sidudes Tiefi valitsuse mälestamise „natsismi rehabiliteerimise katsetega”. Võimukoalitsiooni poliitikute jõupingutuste tulemusel kujunes eelnõu arutamine Riigikogus farsiks, mille käigus seati kahtluse alla nii Tiefi valitsuse legaalne staatus kui tegevuse mõttekus. Näib, nagu ei julgeks osa Eesti poliitikutest endiselt selga sirgu ajada ning ajaloole näkku vaadata. Tegemist on omalaadse alaväärsuskompleksiga, kus alistuja mentaliteet sunnib käituma ka vabaduses orja kombel.

      Oma osa võib siin olla ka selles, et suurtele ajaloolistele sündmustele ning neile antud hinnangutele tagasi vaadates on raske lahti saada tundest, et võitjate üle tõepoolest kohut ei mõisteta. Tagantjärele tarkadena on inimkond kippunud kuulutama õigustatuks ning loogiliseks kõiki ettevõtmisi, mida on saatnud edu – ning halvaks panema ebaõnnestunud aktsioonide algatajate „lühinägelikkust ja lihtsameelsust”. Nii kuulutatakse õigeks ning mõtestatuks iga õnnestunud vastuhakk ning õigustatuks enamik võidetud sõdadest. Juhuslikkus ning muud „kõrvalised” tegurid kõrvaldatakse ajalookirjeldusest, toimunu muutub lakeerituks ning loogiliseks, jättes mulje, et asjad polekski saanud teisiti minna.

      Sel viisil ajaloole lähenedes ei suuda me paraku seda mõista. Loogilise kõrval esineb ajaloos vähemalt samapalju СКАЧАТЬ