Vana-Egiptuse inimene. Sari «Inimene läbi aegade». Sergio Donadoni

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ inimesi, kelle silmad olid rähmased, kes olid ühe silmaga või pimedad, kellel oli silmalaugude põletik või mädanik.

      Esines ka suuri bilhartsioosi (skistosomoosi) puhanguid. See on tõbi, millesse talupoeg haigestus kõndides mudas, tiikides või seisvas kanalivees, kus leidus teatud liiki veetigusid, nakkusbakterite kandjaid. Haigus põhjustas kroonilisi tervisehäireid, aneemiat ja raskeid komplikatsioone. 20. sajandi 50. aastatel kannatas selle all 95 % fellahitest ning kahtlemata oli see protsent veelgi kõrgem vaaraode ajal, mil talupojad ei teadnud midagi isikliku hügieeni ja tervisekaitse nõuetest.

      Levinud oli ka hepatiit ehk maksapõletik. See haigus võtab inimeselt eluks vajaliku energia, sunnib teda pidevalt lamama ning muudab ta kergeks saagiks kõigile haigustele, sest kahjustab inimese loomulikku kaitsesüsteemi.

      Sageli esines drakunkuloosi (Guinea usstõbe), millesse nakatuti, juues vesikirpudega saastunud vett. Tagajärjeks olid kuni 80 cm pikkused ussid, kes elutsesid naha all, tekitades valusaid paiseid ja rohkesti muid haigusi.

      Talupoegade peatoidus (ja sageli ainus toit) oli leib. Jahu, millest seda küpsetati, oli ebaühtlane, jäme ning sisaldas palju tolmu, liiva ja muud saastet. Talupoeg ei mälunud leiba korralikult läbi, vaid pigem hammustas ja näris seda täie jõuga. Aja jooksul kulutas mustus kõige tugevamadki hambad, nii et paljudel vanuritel olid hambad nagu hobustel kuni igemeteni kulunud.

      Järgmiseks hädaks oli düsenteeria, mis vaevab Egiptuse linnade ja külade elanikke tänapäevani. Samuti on täheldatud, et kuna Egiptuse talupojad käisid enamasti paljajalu, oli neil palju jalavigastusi ja – haigusi.

      Ruuminappuse tõttu ei saa me üles lugeda kõiki Egiptuse talupoega ja lihttöölist vaevanud haigusi, sest nimekiri tuleks liialt pikk.

      On märgitud, et riiklikes kaevandustes ja karjäärides töötavatel töölistel oli oma ravitseja või vahel isegi „spetsialist”, kes oskas anda abi skorpioni hammustuse korral. Kuid pole vähimaidki tõendeid selle kohta, et mõni võimukandja, vaaraost külavanemani, oleks üldse mõelnud talupoegadele mingit arstiabi pakkuda. Kuigi niisugune argumentum ex silentio7 on mõistagi kaheldav ja nõrk, julgeme siiski väita, et selles suhtes ei võetud tõesti midagi ette ning kui talupoeg jäi haigeks või temaga juhtus õnnetus, pidi ta ise endaga toime tulema. Väga tõenäoliselt lasi ta enamikul juhtudel lihtsalt loodusel teha oma tööd. Ta võis ka kasutada tundmatu päritoluga traditsioonilisi ravimeetodeid, mida nagu tänapäevalgi antakse põlvest põlve suuliselt edasi. Juhul, kui tal õnnestus leida midagi, millega tasuda, võis ta pöörduda kohaliku või rändravitseja poole. Nii üks kui teine vaatas kõigepealt oma ravimiraamatut ning seejärel soovitas määrida mädanevat haavandit traditsioonilise seguga köömnetest ja kassi väljaheitest või juua kirjutaja uriinist ja härja sapist segatud jooki. Ravitseja kinnitas kergeusklikule talupojale (kellele, nagu ka tänapäeva fellahile, meeldisid arsti ettekirjutused), et nende ravimite mõjusust on proovitud tuhandeid kordi.

      Talupoja kannatusi ja vaevu annab lühidalt edasi kirjavormis jutustus, mis koostati Uue riigi lõpus, umbes aastal 1100 eKr. Selles on juttu ametist tagandatud Heliopolise preestri Wermai seiklustest ja elu keerdkäikudest. Preester ise on aga samal ajal nii jutustuse autor kui ka selle kangelane. Pärast ametist tagandamist ja linnast pagendamist rändab Wermai mööda maad ringi. Viimaks asub ta elama Niiluse läänekaldal suures oaasis asuvasse vaesesse külla, kus teenib elatist põllumehena: tema maatükk on kõrbe serval ning on pooleldi muld ja pooleldi liiv. Koha valitsejaks on jõhker ülevaataja (omdah ehk tänapäeva Egiptuses külavanem) ja tema julmad käsilased. Kohalikud talupojad elavad rasket ja haletsusväärset elu, paljud neist nälgivad. Jutustuse autor pole ise kuu aega ühtegi viljatera näinud. Kes iganes pöördub ülevaataja poole mõne palvega, see aetakse kohe minema; kes aga julgeb kaevata, seda püüavad ülema käsilased meelituste ja keelitustega vaigistada. Ülevaataja ise ei kõhkle andmast kaebuste lõpetamiseks tühje lubadusi. Rahvale on peale sunnitud kõikvõimalikud piirangud. Natuuras makstav palk on väike. Samas üritavad võimukandjad talupoegadest veelgi rohkem välja pressida, jagades neile liig väikesi viljaportsjoneid ning makstes neile palka valemõõtude järgi. Wermai jutustab mõõdust, mis oli silmanähtavalt „lühem”: nimelt oli see tervelt kolmandiku võrra väiksem, kui oleks pidanud.

      Maksud on väljakannatamatud ning need, kes ei suuda oma osa tasuda, heidetakse vanglasse. Ka Wermai on hädas, sest maksud on liiga kõrged ja tal ei õnnestu neid õigeks ajaks kokku saada. Kurikaval ülevaataja kaebab Wermai kohalikku kohtusse ning süüdistab teda maksude tasumisega viivitamises. Olukord muutub lootusetult halvaks ning ahastuses katkestavad talupojad saagikoristuse, hülgavad isegi parimad põllumaad ja põgenevad. Külavanem on võimetu, ta ei saa midagi teha põgenike kinnipidamiseks ning „mässajate” taas adra taha sundimiseks.

      Võimalik, et aeg-ajalt tekkisidki sotsiaalsete rahutuste perioodid, mil alaliselt rõhutud ja tõrjutud, puudustkannatav tööliskond ei suutnud enam viletsust välja kannatada ning valas oma tundeid välja vägivallatsedes, röövides, laastates maad ning pöörates vaeste ja rikaste elukorralduse pahupidi:

      Vaata, Niilus ujutab üle, aga keegi ei künna sellepärast,

      igaüks ütleb: „Me ei tea, mis riigis on juhtunud.”

      Vaata, südametes on vägivald ja taud laastab maad,

      kõikjal voolab veri ja valitseb surm.

      Varatu on nüüd rikas;

      see, kellel polnud sandaale, on nüüd varakas.

      Ülikud hädaldavad, vaesed aga rõõmustavad.

      Sellel, kellel polnud härjarakendit, on nüüd terve kari.

      Iga linn ütleb: „Tulge, vabastame end oma valitsejatest.”

      Vaata, igaüks on kaotanud juukseid

      ja võimukandjat ei saa enam vaesest eristada.

      Kui see kirjeldus pole puhtalt kirjanduslik väljamõeldis, nagu on arvatud, siis on igati põhjust oletada, et talupojad ühinesid üldise ülestõusuga ning jagasid ühist saatust mässajatega. Oli kuidas oli, kuid niisugused pursked (kui neid üldse esines) võisid olla sama kasutud kui lootusetud jõupingutused, mida teeb õlekõrrest haarav uppuja. Neil polnud mingit tagajärge. Pikemas perspektiivis säilis status quo ante8 muutumatuna koos kõigi alaliste probleemidega ning talupojad elasid sama haletsusväärset elu edasi.

      Lakkamatu raske töö, näljapajuk, puudus, viletsus, nälg, kroonilised haigused, ebatervislikud elutingimused, jõhkrad isandad, ränk maksukoorem – need kurvad tõsiasjad, mis saatsid talupoega hällist hauani, olid juba üksikultki piisavalt rasked. Kõik kokku rõhusid need aga talupoja keha ja hinge niivõrd, et muutsid ta otsekui ikke all ägavaks härjaks, kes on alistunud, kannatlik, arglik ja tuim. Talupojad mõistsid, et ellujäämiseks peavad nad võitlema ja tegema rasket tööd ning kannatasid. Niisugune oli nende saatus, paremat nad ei tundnud. Väljaspool seda tõelisust ei olnud neil mingeid väljavaateid ja nad ei otsinudki neid. Kui keegi olekski seda teinud, oleks ta jooksnud peaga vastu seina.

      Kuna talupoegadele maksti töö eest näljapalka, polnud neil kunagi vahendeid ega võimalust oma olukorda parandada või paremaid teenimisvõimalusi leida. Elu ilma lootuseta paremale tulevikule, aheldatud eluks ajaks ühiskonnaredeli kõige alamale astmele – niisugused olid talupoegade piinarikka eksistentsi traagilised raamid. Kuid kas nad ise nägid seda niimoodi? Talupojana sündinu oli määratud talupojaks jääma ning selleks ta oma elupäevade lõpuni jäigi: näljast poolsurnud alandlikuks orjaks, isikliku tahteta käsualuseks, keda võis siia-sinna lükata ning isegi peksta. Talupoeg oli kõigi poolt põlatud elusolend, kellele keegi kaasa ei tundnud.

      KÄSITÖÖLINE

Dominique Valbelle

      Sissejuhatus

СКАЧАТЬ