Uduprints. Carlos Ruiz Záfon

Чтение книги онлайн.

      Lõpuks oli Max rampväsinud ja otsustas, et kogu linnaga pole võimalik ühe hommiku jooksul tuttavaks saada, ja kui ta veedab seal mitu aastat – nagu tol hetkel paistis –, on tal küllaga aega selle saladusi tundma õppida, juhul kui neid üldse leidub.

      „Tõsi mis tõsi,” nõustus Roland. „Kuule, ma käin suvel peaaegu igal hommikul uppunud laeva juures sukeldumas. Tahad homme kaasa tulla?”

      „Kui sa sukeldud samamoodi, nagu sa rattaga sõidad, siis on mu uppumissurm kindel,” vastas Max.

      „Mul on kaks paari ujumislestasid ja kaks maski,” selgitas Roland.

      Ettepanek kõlas ahvatlevalt.

      „Hea küll. Kas ma pean midagi kaasa võtma?”

      Roland raputas pead.

      „Ma võtan ise kõik kaasa. Või noh… kui järele mõelda, siis võta midagi hommikusöögiks. Ma tulen sulle kella üheksaks koju järele.”

      „Poole kümneks.”

      „Ära sisse maga.”

      Kui Max hakkas tagasi rannamaja poole väntama, lõid kirikukellad kolm pärastlõunal ja päikese ette hakkas kogunema tume pilvevaip, mis näis ennustavat vihma. Max vaatas sõidu pealt korraks tagasi. Roland seisis, ratas käekõrval, ja lehvitas talle.

      Torm langes linna peale nagu kurjakuulutav rändtsirkuse etendus. Mõne minutiga muutus taevavõlv tinahalliks ja meri sai tuhmi metalse läike nagu tohutu suur elavhõbedajärv. Esimesed välgud saabusid koos tuulehoogudega, mis keerutasid tormi mere kohalt üha lähemale. Max väntas kuis jaksas, aga vihmavaling sai ta poole kilomeetri kaugusel rannaäärsest majast ikkagi kätte. Valge tarani jõudes oli ta nii märg, nagu oleks äsja merest välja astunud. Ta viis ratta jooksuga kuuri alla ja läks hoovipoolsest uksest majja. Köök oli tühi, aga õhus hõljus isuäratav lõhn. Laualt leidis Max kandiku lihavõileibadega ja kannutäie kodust limonaadi. Seal oli ka Andrea Carveri kaunis käekirjas sõnum.

      Max jättis sõnumi lauale ja otsustas kandikuga üles oma tuppa minna. Ta oli hommikusest rattamaratonist rampväsinud ja näljane. Maja paistis olevat tühi. Aliciat ei olnud kodus või oli ta end oma tuppa lukustanud. Max läks otse oma tuppa, pani kuivad riided selga, heitis voodisse ja lasi hea maitsta imelistel võileibadel, mis ema talle oli jätnud. Väljas kallas vihma ja äike pani aknaklaasid värisema. Max pani väikese lambi öökapil põlema ja võttis kätte isa kingitud raamatu Kopernikust. Ta alustas ühte ja sama lõiku neli-viis korda, kuni sai aru, kui suure põnevusega ta ootab võimalust oma uue sõbra seltsis järgmisel hommikul uppunud laeva juurde sukelduma minna. Ta kugistas võileivad vähem kui kümne minutiga alla ja sulges siis silmad, kuulatades vihma trummeldamist katusel ja aknaklaasidel. Ta armastas vihma ja vee pahinat räästarennis.

      Tugeva sajuga oli Maxil tunne, et aeg peatub. See oli justkui vaherahu, mille ajal võis mis tahes tegevuse lõpetada ja lihtsalt seista ning silmitseda tundide kaupa taevast langevate lõputute vihmapisarate vaatemängu akna taga. Ta pani raamatu öökapile tagasi ja kustutas tule. Vihma hüpnootilise rabina saatel vajus ta aegamisi unne.

      Viies peatükk

      Pereliikmete hääled allkorrusel ja Irina jooksusammud trepil äratasid Maxi üles. Väljas oli juba pimedaks läinud, kuid aknast võis näha, et torm oli möödunud ja jätnud endast maha tähise taevalaotuse. Max heitis pilgu kellale ja avastas, et oli maganud peaaegu kuus tundi. Ta oli just voodis istukile tõusnud, kui kuulis uksel koputust.

      „Uinuv kaunitar, aeg on õhtust süüa,” kõmistas ukse tagant Maximilian Carveri heatujuline hääl.

      Hetkeks mõtles Max, miks isa küll nii rõõmus on. Siis aga meenus talle kinoseanss, mida isa hommikusöögilauas oli lubanud.

      „Kohe tulen,” vastas Max, endal lihavõileibade maitse ikka veel suus.

      „Parem oleks,” vastas kellassepp trepist alla minnes.

      Kuigi Max tundis, et tal ei ole kõht üldse tühi, läks ta alla kööki ja istus koos ülejäänud perega laua äärde. Alicia vaatas tühjal pilgul oma taldrikut, ilma et oleks toitu puutunud. Irina kugistas mõnuga oma portsjonit ja pomises arusaamatuid sõnu oma vastikule kassile, kes istus tema jalgade juures ning vaatas talle ainiti otsa. Söögi ajal jutustas Maximilian Carver, et oli leidnud linnast suurepärase koha töökojale, et äri uuesti püsti panna.

      „Ja millega sina, Max, tegelesid?” küsis Andrea Carver.

      „Linnas käisin.” Ülejäänud pere vaatas talle otsa, justkui ootaks üksikasju. „Sain tuttavaks ühe poisiga, Rolandiga. Homme läheme koos sukelduma.”

      „Max leidis endale juba sõbra!” kuulutas Maximilian Carver võidukalt. „Eks ma öelnud?”

      „Ja missugune see Roland on, Max?” küsis Andrea Carver.

      „Ma ei tea. Sõbralik. Ta elab oma majakavahist vanaisaga. Ta näitas mulle linnas igasugu kohti.”

      „Ja kuhu te piditegi sukelduma minema?” päris isa.

      „Lõunapoolsesse randa, teisele poole sadamat. Roland rääkis, et seal on ühe aastaid tagasi uppunud laeva vrakk.”

      „Kas ma tohin kaasa tulla?” küsis Irina.

      „Ei,” vastas Andrea Carver ruttu. „Kas see ohtlik ei ole, Max?”

      „Ema…”

      „Hea küll,” jäi Andrea Carver nõusse. „Aga ole ettevaatlik.”

      Max noogutas.

      „Ma olin nooruses hea sukelduja…” alustas Maximilian Carver.

      „Mitte praegu, kullake,” katkestas teda abikaasa. „Kas sa ei pidanud meile filme näitama?”

      Maximilian Carver kehitas õlgu ja tõusis püsti, valmis oma kinotehniku oskusi demonstreerima.

      „Max, ole hea, aita oma isa.”

      Max tegi, nagu palutud, kuid enne vaatas ta korraks silmanurgast oma õe Alicia poole, kes oli terve söögi aja vaikinud. Alicia hajevil pilk andis karjuvalt märku, kui kaugel ta oma mõtetega viibis, aga mingil Maxi jaoks arusaamatul põhjusel ei paistnud mitte keegi teine seda märkavat või siis eelistas sellele mitte tähelepanu pöörata. Hetkeks nende pilgud kohtusid. Max püüdis õele naeratada.

      „Tahad homme meiega kaasa tulla?” pakkus Max. „Sulle Roland kindlasti meeldib.”

      Alicia ei vastanud, ent tema näole ilmus kerge naeratus, ta noogutas ja hetkeks lõid tema tumedad põhjatud silmad särama.

      „Valmis. Tuled kustu,” teatas Maximilian Carver, kui oli filmiketta projektorisse paika saanud. Aparaat paistis olevat peaaegu et Koperniku-aegne ja Max kahtles sügavalt, kas see üldse töötab.

      „Mida me vaatame?” küsis Andrea Carver ja kiigutas Irinat süles.

      „Pole aimugi,” tunnistas kellassepp. „Kuuris on kast kümnete СКАЧАТЬ