Uduprints. Carlos Ruiz Záfon

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ teadsid, et maja taga metsa ääres on mingi kujudega aed?” tuli Max ootamatult lagedale küsimusega, mille väljaütlemine teda ennastki hämmastas.

      „Ma arvan, et siin kandis on palju asju, mida me veel näinud ei ole. Seesama kuur on igasugu kaste täis ja hommikul ma vaatasin, et kelder, kus meil on boiler, näeb välja nagu muuseum. Mul on selline tunne, et kui me siin majas leiduva vanakraami mõnele antikvaarile müüksime, ei tarvitseks mul töökoda avadagi, me elaksime ära puhtalt sellest kasumist.”

      Maximilian Carver vaatas pojale küsivalt otsa.

      „Kuule, kui sa seda ratast ei proovi, on see varsti jälle kõntsakorra all ja muutub kivistiseks.”

      „Juba ongi,” vastas Max, hüpates ratta selga, millega Jacob Fleischmann kordagi sõita polnud jõudnud.

      Max väntas mööda linnakese poole viivat rannaäärset teed, mida palistas pikk rivi samasuguseid maju kui Carverite uus kodu ja mis lõppes väikese lahe ning kalasadama juures. Vana kai ääres seisid üksikud kaluripaadid, suurem osa puust sõudepaadid, mille pikkus ei ületanud nelja meetrit ja mida kohalikud kalurid kasutasid oma vanade võrkude panemiseks sadakond meetrit rannast eemal.

      Max põikas parandamiseks kaile tõmmatud paatide ja kohaliku kalaturu kastihunnikute vahelt läbi. Pilk neeme tipus oleval majakal, asus Max sinnapoole teele mööda poolkuuna sadama ümber kaarduvat lainemurdjat. Kohale jõudes toetas ta jalgratta vastu tuletorni ja istus puhkama ühele lainemurdja merepoolse külje suurtest kividest, mida ookean oma vägevuses oli murendanud. Seal avanes tema pilgule lõputu, pimestav ookeanipind.

      Max oli jõudnud ainult mõne minuti mere ääres istuda, kui ta nägi kail lähenemas teist jalgratast, mille sadulas istus pikk kõhn noormees. Noormees, kes võis Maxi arvates olla umbes kuueteist- või seitsmeteistaastane, väntas majaka juurde ja jättis oma ratta Maxi oma kõrvale. Seejärel lükkas ta aeglaselt juuksepahmaka näo eest ja tuli Maxi juurde.

      „Tere. Kas sa oled sellest perest, kes kolis sinna ranna lõpus olevasse majja?”

      Max noogutas.

      „Mina olen Max.”

      Pruuniks põlenud ihu ja läbitungivate roheliste silmadega poiss ulatas talle käe.

      „Roland. Tere tulemast Igavuse Linna!”

      Max naeratas ja surus Rolandi kätt.

      „Kuidas maja on? Meeldib teile?” küsis poiss.

      „Arvamusi on vastakaid. Mu isa on vaimustuses. Ülejäänud pere arvab nii ja naa,” vastas Max.

      „Ma kohtasin su isa mõni kuu tagasi, kui ta siit linnast läbi sõitis,” ütles Roland. „Minu meelest oli ta lahe. Kellassepp, eks?”

      Max noogutas.

      „Ta on tõesti lahe,” nõustus Max. „Mõnikord. Teinekord tulevad tal jälle hullud mõtted, nagu näiteks siiakolimine.”

      „Miks te siia elama tulite?” küsis Roland.

      „Sõda,” vastas Max. „Isa arvab, et sellisel ajal pole hea suures linnas elada. Eks tal on vist õigus.”

      „Sõda,” kordas Roland pilku maha lüües. „Mind kutsutakse septembris armeesse.”

      Max ei osanud midagi öelda. Roland märkas tema vaikimist ja naeratas uuesti.

      „Sellel on hea külg ka,” ütles ta. „See on võib-olla viimane suvi, mis mul siin tuleb mööda saata.”

      Max naeratas ujedalt vastu, mõeldes, et mõne aasta pärast, kui sõda pole selleks ajaks läbi saanud, tuleb ka talle sõjaväekutse. Isegi sellisel säraval päeval mässis nähtamatu sõjatont tuleviku varjudesse.

      „Sa vist meie linna ei olegi veel näinud?” küsis Roland.

      Max raputas pead.

      „Hea küll, uus poisu. Võta ratas. Ma teen sulle ringsõidu ja tutvustan vaatamisväärsusi.”

***

      Maxil oli tegu, et Rolandi kannul püsida, nad olid vaevalt paarsada meetrit mööda lainemurdjat sõitnud, kui ta tundis, kuidas esimesed higipiisad mööda otsaesist ja külgi alla veeresid. Roland naeratas õrritavalt üle õla.

      „Pole eriti harjunud, mis? Linnaelu on vormist välja viinud?” hüüdis ta, ilma et oleks kiirust vähendanud.

      Max järgnes Rolandile mööda rannapromenaadi ja sealt linnatänavatele. Kui Max hakkas maha jääma, võttis Roland kiirust vähemaks, kuni peatas ratta suure kivist purskkaevu juures keset ühte platsi. Max väntas sinna ja lükkas ratta külili maha. Purskkaevust pahises kutsuvalt värsket vett.

      „Ma ei soovitaks,” ütles Roland Maxi mõtteid lugedes. „Sul hakkab pistma.”

      Max tõmbas kopsud õhku täis ja pistis pea külma veejoa alla.

      „Sõidame aeglasemalt,” nõustus Roland.

      Max hoidis pead mõnda aega vee all ja toetus siis vastu kivi, vesi juustest riietele tilkumas. Roland naeratas talle.

      „Tegelikult ma ei uskunud, et sa niigi kaua vastu pead. See siin,” ta viipas käega, „on linna süda. Raekoja plats. Tolles hoones oli kohtumaja, aga see ei ole enam kasutuses. Pühapäeviti peetakse siin turgu. Ja suveõhtutel näidatakse raekoja seinale filme. Enamjaolt vanu filme, mille kettad on vales järjekorras.”

      Max noogutas kergelt ja püüdis väheke hinge tõmmata.

      „Kõlab hämmastavalt, eks ole?” naeris Roland. „On ka raamatukogu, aga ma söön oma mütsi ära, kui seal on üle kuuekümne raamatu.”

      „Ja mida siin siis tehakse?” suutis Max küsida. „Peale jalgrattaga sõitmise?”

      „Hea küsimus, Max. Paistab, et sa hakkad taipama. Kas lähme edasi?”

      Max ohkas ja kumbki võttis oma ratta.

      „Ainult et nüüd määran mina tempo,” nõudis Max. Roland kehitas õlgu ja hakkas väntama.

***

      Paar tundi vedas Roland Maxi linnakeses ja selle ümbruses siia-sinna. Nad vaatasid lõunapoolseid kaljusid, kus Rolandi sõnul leidus sealne parim sukeldumiskoht 1918. aastal uppunud laeva vraki juures, millest oli nüüdseks saanud kummaliste vetikatega kaetud veealune džungel. Roland jutustas, et laev oli ühe kohutava öise tormiga sõitnud paari meetri sügavusel vee all peitunud ohtlikele karidele. Torm oli olnud nii äge ja ajutistest välkudest valgustatud öö nii pime, et kõik meeskonnaliikmed uppusid. Kõik peale ühe. Ainukesena jäi tragöödias ellu insener, kes tänutäheks selle eest, et jumalik ettehooldus oli tema elu päästnud, asus linnakesse elama ja ehitas tuletorni kõrgele järsule kaljule, mis oli tolle öise vaatepildi tunnistajaks olnud. Seesama mees, nüüd juba eakas, oli endiselt majakavaht ja juhtumisi Rolandi „kasuvanaisa”. Pärast laevahukku oli üks kohalik abielupaar ta haiglasse viinud ja tema eest seni hoolitsenud, kuni ta täielikult paranes. Paar aastat hiljem said mõlemad autoõnnetuses surma ja majakavaht võttis nende väikese poja Rolandi, kes oli siis vaevalt aastane, enda hoole alla.

      Roland elas koos temaga väikeses majas tuletorni juures, ehkki veetis suurema osa ajast hurtsikus, mille ta ise ranna äärde kaljude jalamile oli ehitanud.

      Majakavaht СКАЧАТЬ