Tõde või tegu: Stella. Kristi Piiper

Чтение книги онлайн.

      4. OSA

      KOHVIKUS

      Stella ei tahtnud üksi koju jääda. Tal ei olnud peotuju, kuid ta tundis, et ema kadumise aastapäeval, oma sünnipäeval ja vanatädi haiglasse sattumise päeval ei suuda ta üksi kodus olla. Ta tundis, et läheb lihtsalt hulluks pealetükkivatest muremõtetest. Ning arst oli öelnud, et tädi Astal oli üsna kerge insult ning suure tõenäosusega taastub ta sellest üsna hästi. Tüdrukut oli kiidetud kiire reageerimise eest – just tänu kohesele abile oli lootust, et ta asjast kenasti välja tuleb. Stella helistas Kärdile ja rääkis ära, mis vahepeal juhtunud oli. Kärt oli kogu sellest loost šokeeritud, kuid arvas samuti, et Stella üksi koju jääda ei tohiks.

      Stella nokkis isutult kahvliga pannilt jahtunud praemuna ja kartulipudru tükke. Ta magu oli peale haiglas oksendamist tühi ja korises, kuid isu polnud. Vägisi sundis ta endale mõned ampsud siiski sisse. Seejärel pesi ta ennast, tõmbas jalga tumesinised teksad ja uued põlvini pruunid saapad, selga pani kitsa musta litritega topi. Ta otsustas ka oma äranutetud nägu tavapärasest rohkem meikida, et mure jälgi peita. See veel puuduks, et igaüks küsima hakkaks, mis juhtunud on. Nii kasutas ta seekord kõiki meigivahendeid, mis tema kosmeetikakotis leidusid. Mõne minutiga olidki nutujäljed meigikihi alla kadunud.

      Plekist purgist köögiriiulil, kus nad majapidamisraha hoidsid, võttis Stella pisut sularaha kaasa. Pilk peeglisse näitas, et ta näeb väga hea välja, ning see tegi meele veidi rõõmsamaks. Ta haaras väikese musta käekoti ja astus läbi köögi esikusse, kus üleriided nagis rippusid. Ilus must nahktagi, mis nad kunagi emaga Soomest ostnud olid, oli veidi kitsas, kuid mahtus siiski veel selga. Head aega, kodu, ütles Stella mõttes ja heitis pilgu tühjale nukrale elutoale. Korteris oli peaaegu kõrvulukustav vaikus. Ainult külmkapp undas kööginurgas.

      Tüdrukud kohtusid kohvikus, kell oli seitse ja peo alguseni veel tund aega. Sellest, kuidas Kärt Stellat vaatas, sai tüdruk aru, et ta näeb täna väga hea välja. Kärt lasi kuuldavale isegi väikese vau ja ajas sellega Stella esimest korda üle pika aja naerma. Nad tellisid siidrid ja istusid akna alla kahesesse lauda, mõnusa vaatega tänavale. Õnneks keegi kunagi selles väikeses tänavakohvikus dokumenti ei küsinud, tüdrukud olid ka nii tugevalt meigitud ja kenasti sätitud, et nägid vabalt kaheksateistaastased välja.

      „Mul on sulle nii palju rääkida, et ma ausalt ei tea, kust alustada,” ohkas Stella ja võttis lonksu külma pirnisiidrit. Mullid olid nii teravad, et tegid keelele haiget. Tema peas keerlesid nii tädi Asta insult kui ka vanatädi sõnad, salapärane kiri tunni ajal ja ka proovikabiinis kuuldud Gerdi jutt Johannese kohta. Ta ei teadnud, kust alustada, mida rääkida või rääkimata jätta. Õnneks tegi Kärt ise otsa lahti.

      „Nii, kõigepealt, mis asja sa rääkisid enne telefonis, et tädi Asta ütles su isa kohta?” uuris Kärt Stellat uudishimuliku pilguga puurides. Temas oli tõeline detektiivihing, tüdrukud naljatasid omavahel tihti, et kui keegi midagi salajast kuskil teeb ja seda varjata üritab, siis on Kärt see, kes asja kasvõi nui neljaks välja uurib.

      „Noh… Lühidalt öeldes ütles tädi Asta, et mu isa tuli kuskilt… Ma nüüd täpselt ei mäletagi, aga jah, et ta tuli kuskilt või sai midagi kuskilt,” vastas Stella mõtlikult. Ta avastas pettumusega, et ei mäletanudki enam täpset sõnastust.

      „Issand, kust ta siis tuli või kuhu? Mis mõttes?! Sa ei tea oma isa nimegi ju?” imestas Kärt.

      „Vot mina ka ei saa aru. Ma ei tea jah oma isa nime, sünnitunnistuselegi pole ta mul märgitud. Ema on alati seda teemat vältinud, samuti tädi Asta, kui ma lapsena temalt selle kohta mõnikord küsisin. Ta on ju mu isa ema õde, see tähendab mu vanaema õde, ta peaks midagi ikka teadma. Mina isegi ei tea ju, kes mu vanaema on või kus ta on. Ühesõnaga, ma olen alati arvanud, et tädi Asta võiks mulle meie perekonnast rääkida. Aga jah, tema ka alati vältis seda teemat…” arutles Stella. „Ma olen internetist salaja üritanud neid sugupuude asju uurida, aga sealt ei ole ma ka kuskile omadega välja jõudnud, sest ma ei tea ju oma isa nimegi. Ja kui ma tädi Asta kaudu uuriksin, no sellel ei ole ka mõtet, temal pidavat olema oma mehe perekonnanimi. Seda ütles ema, kui ma kunagi küsisin, kas mu isa nimi on ka Meier.”

      „Hm, segane värk. Ausalt öeldes mulle tundub, et tädi Asta jutus võib mingi iva olla. Äkki su isa ongi siiani kuskil välismaal olnud ja tuli nüüd sealt tagasi? Ka võimalik ju?” pakkus Kärt. Talle oli alati Stella isa ümber lasuv saladusloor põnev tundunud. Rääkimata Stella ema ootamatust kadumisest. „Stelts, me peame selle välja uurima. Nüüd, kui su ema ka läinud on, kas sa siis ei tahaks, et sul vähemalt isa oleks?”

      Stella jäi mõtlema. Ta ei teadnud, kas ta tahtis, et tal isa oleks, kui ta ei teadnud, milline inimene ta on. Aga põhimõtteliselt küll. Teoorias tahaks ta muidugi, et tal isa oleks. Aga ta ei uskunud enam ammu muinasjutulistesse õnnelikesse lõppudesse.

      „Nojah, eks ma ikka tahaks vist…” sõnas Stella mõtlikult. „Aga ma olen enam kui kindel, et tädi ajas lihtsalt mingit segast.”

      Kärt noogutas. Jah, võibolla tõesti, tädi Asta on ju alkohoolik, lisaks veel see haigushoog. Ilmselt sonis niisama. Kärtki andis mõttes alla, kuigi algus oli olnud paljulubav ja põnev. Aga tõepoolest, kust see isa siis nüüd äkki välja ilmuma oleks pidanud? Ja veel toaseinte vahele vangistatud tädi Asta ellu. Ei, see ei kõlanud tõesti eriti loogiliselt.

      „Okei, see selleks. Praegu meil ongi veits pakilisemaid asju rääkida,” muigas Kärt. Stella oli talle enne telefonis põgusalt tunni ajal saadud kirjakesest rääkinud.

      „Ah, ära hakka. Tead, ma mõtlesin selle peale ja võibolla tegi keegi lihtsalt nalja. Meil on klassis varemgi sellist asja ette tulnud. Mäletad, Leilale saadeti ju pidevalt mingeid salajasi armastuskirju, lõpuks selgus, et Ott tegi lolli nalja. Las see jääb. Nii kaua kui keegi seda üles ei tunnista, mina seda tõsiselt ei võta,” naeris Stella. Ta tõesti mõtles, et ehk tahab keegi ennast tema arvel lihtsalt lõbustada. Samas pani poe proovikabiinis kuuldu teda salamisi ka teisi variante kaaluma. Seda ei olnud ta õigupoolest veel Kärdile rääkida jõudnud.

      „Appi, mul läks juba peaaegu meelest, mis ma rääkida tahtsin! Vaata, ma käisin peale kooli korra Keskuses, ostsin saapad ja mõne asja veel… Ja kui ma parajasti riideid proovimas olin, oli Gert juhuslikult minu kõrvalkabiinis. Noh, tema muidugi ei teadnud, et ma peale teda sinna tulin. Ja keegi helistas talle…” alustas Stella salapäraselt poolsosinal rääkides, justkui keegi oleks võinud neid kuulda.

      Kärdi kulmud kerkisid põnevusest. Siit peab nüüd küll midagi tulema, Stella ei räägiks mingit sellist asja ilma olulise põhjuseta. „Nii, ja mis sa siis kuulsid? Räägi nüüd, mis sa mökutad niimoodi! Meil on ainult pool tundi peoni aega,” kiirustas Kärt kannatamatult teist tagant. Kuulujutud, klatš ja muu selline olid Kärdi pärusmaa.

      „Jajah! No ta võttis telefoni vastu ja ütles midagi, mis mu tähelepanu äratas…” jätkas Stella. „Ta ütles sellele, kellega ta rääkis, et sina teed Johnile asja selgeks, et Stellast hoidku heaga eemale. Ja seda ka, et teist korda hoiatama ei hakka, et siis tulevad juba tagajärjed…”

      Kärdil vajus suu lahti. „Misasja, sinust rääkis siis või? Koolis vähemalt meil rohkem Stellasid ei ole. Ja Johannesest? Meie klassi Johannes Berkmannist? Nad ei taha, et John sinuga suhtleb? Misasja, miks?!”

      Stella kehitas õlgu: „Mina ka ei tea, aga ma arvan jah, et minust käis jutt. Ma eelmine aasta käisin ju Johniga korra väljas… Aga peale seda reedet, järgmisel esmaspäeval, kui ma temaga koolis rääkida üritasin, ta isegi ei vastanud mulle normaalselt, mühatas niisama midagi. Ma siis hoidsingi temast edaspidi lihtsalt eemale. Et noh, kui ma talle ei meeldi, siis ma ennast peale ka pressima ei hakka…”

СКАЧАТЬ