Tõde või tegu: Stella. Kristi Piiper

Чтение книги онлайн.

      PROLOOG

      Stella ärkas oma sünnipäevahommikul vara. Ta pigistas silmad kinni ja jäi ootele. Küllap tuleb kohe-kohe emps koos koogi ja kingitusega talle õnne soovima. Nii oli juba 13 aastat järjest olnud ja kindlasti on ka täna, kui ta 14 saab. Stella teadis, et on juba suur tüdruk, kuid see oli nende väike armas traditsioon ja tal polnud kavatsustki seda vanemaks saamise tõttu lõpetada. Tüdruku tuba oli paksude kardinate tõttu hämar, kuid juba piilusid sisse esimesed päikesekiired. Kell pidi päris palju olema. Stella ootas kümme minutit, siis pool tundi, või oli see tund või isegi paar? Ta näppis rahutult oma pikka heledat juuksekiharat. Vaikselt tundis ta, kuidas jalad sunnitud lamamisest rahutuks muutuvad. Kuhu ema ometi jääb? Ta ei ole ju ära unustanud, et mul sünnipäev on, mõtles Stella kulmu kortsutades ja tegi silmad lahti.

      Tuba oli järjest valgem. Stella pilk langes kirjutuslaua kohal tiksuvale ümarale seinakellale. Juba pool üksteist!

      Nii kaua ei olnud ta kunagi sünnipäevahommikul ootama pidanud. Mis siis nüüd ometi lahti on?! Oleks tööpäev, oleks emal võinud varane vahetus olla, aga pühapäeval oli ta alati kodus.

      Stella ajas ennast pahuralt istuli ja libistas lambavillased sussid jalga. Oli küll juba kevad, kuid ahiküttega korteri põrandad olid vaatamata esimestele soojadele päikesekiirtele hommikuti veel väga külmad. Ema tõusis enamasti vara, et kiirelt pliidi alla tuli teha, kuid toad ei läinud päriselt soojaks enne mitut tundi. Ta vedas talvel kuurist puid isegi läbi paksu lume, peaasi, et neil kodu alati mõnusalt soe oleks, vahel harva palus ka tütre appi. Sellest ajast peale kui Stella mäletas, olid nad empsiga kahekesi elanud. Seda, kes ja kus oli Stella isa, ei olnud ema kunagi öelda tahtnud.

      Tüdruk hiilis kikivarvukil ukseni, surus kõrva tihedalt vastu ust ning jäi kuulatama. Mitte ühtegi häält peale elutoas seisva suure pendliga kella tiksumise ei olnud kuulda. Stella vajutas ettevaatlikult ukselingile, lükkas ukse õrna kriuksatusega irvakile ja piilus, juuksed magamisest sassis, suurde tuppa. Tuba oli tühi. Suured pruuni kattega diivanid, telekakapp, diivanilaud… Kõik nagu ikka, ainult ema ei paistnud kusagil olevat. Diivanvoodi, kus ema magas, oli kokku pandud, voodiriided korrektses kuhjas olid asetatud tugitoolile. Ema pidi olema järelikult juba ammu ärganud. Ka vannitoas ei olnud temast jälgegi. Kööki hiilides tundis Stella värske kohvi lõhna ning märkas laual ema lemmiktassi, mis oli täis jahtunud ja joomata jäänud kohvi.

      1. OSA

      AASTA AEGA ÜKSI

      Palju õnne, Stella, sa oled nüüd viieteistaastane, ütles tüdruk mõru muigega iseenda peegelpildile ning pigistas hambaharjale peaaegu tühjast tuubist väikese törtsu roosakat pastat. Möödunud oli täpselt aasta sellest, kui tema ema saladuslikult kadunuks jäi. Stella mäletas veel selgelt oma aastatagust sünnipäevahommikut, mil ta kannatamatult voodis lebades ema endale õnne soovima ootas. Ta mäletas valusalt selgelt järgmisi tunde ja päevi, mil kõik kinnitasid, et pole ema näinud ega temast midagi kuulnud, ning pikki õhtuid, mil ta aknal istus ja vaatamata süvenevale lootusetusetundele ema koju ootas. Stella oli terve see aasta salamisi lootnud, et tema sünnipäevahommikul on ema mingi ime läbi tagasi koju tulnud. Nii naiivne ja rumal, kui ta selle lootuse ise ka olevat teadis, tegi pettumus tema meele siiski mõruks.

      Tookord ei osanud ei ema töökaaslased, sõbrad ega naabrid arvata, kuhu ta minna võis. Ka nende ainukesele teadaolevale sugulasele tädi Astale oli tema kadumine suur üllatus. Politsei lubas anda endast parima ja ilmselt andiski, kuid kuriteokahtluse puudumise tõttu lisati ema mõne aja pärast lihtsalt kadunud inimeste nimekirja. Vihjati, et ilmselgelt on tegu omal soovil lahkumisega. Kuid ta ei olnud mitte kellelegi midagi öelnud, mitte kuskile ühtegi jälge endast jätnud. Viimane elumärk, mis temast maha jäi, oligi tassitäis leiget kohvi köögilaual.

      Vanatüdrukust tädi Asta, kes ainukese sugulasena Stella hooldusõiguse endale sai, kolis õige varsti oma sajandivanusest maamajast välja ja Stella juurde sisse. Mida aga keegi ei teadnud, oli see, et tädi Asta oli salajane alkohoolik, ning mingit hooldajat või vastutajat temast Stellale ei olnud. Asta istus päevad läbi toanurgas, pudel põues ja vahtis tuima pilguga aknast välja. Teinekord rääkis kummalist ja seosetut juttu, teinekord tundus jälle täiesti normaalne vanainimene. Kuid Stellal oli ükskõik. Tema sai iseendaga hakkama ja oli rohkem kui rahul, et see alkohoolikust vanatädi teda ei kontrollinud ega kasvatanud. Lisaks sellele oli tädi Astal üsna palju raha. Ta oli noorena Siberisse saadetud ning sai nüüd päris suurt pensionit. Stella hooldusõigust saades lubas ta seda lahkelt tüdrukuga jagada ning iga kuu alguses laekuski püsikorraldusega Stella kontole tema igakuine taskuraha, mis ei olnud sugugi väike. Stella oli igati rahul, sest temale jäi tänu tädi Astale oma kodu alles. Ja kui ta päris aus oli, siis hoolis ta tädi Astast väga ning oli talle salamisi kõige eest tänulik.

      Stella tundis, et ta ei ole enam laps, kuid keegi ei võta teda veel ka kui täiskasvanut. Ta oli segaduses, vanemateta, kuid samas olukorra paratamatusega leppinud ning uue elukorraldusega harjunud. Tüdruk tundis peeglisse vaadates, et see kevad tuleb teistmoodi. Teistsugune. Eriline ja meeldejääv. Ta ei teadnud küll, mil moel, kuid see seletamatu miski oli selgelt tunnetatav.

      „Ma lähen kooli, kaheni olen täna!” hüüdis Stella üle esikuläve elutuppa tädi Astale. Vastust ootamata astus ta uksest välja ja tõmbas kopsud värsket kevadist jahedat õhku täis. Ilm oli täpselt selline nagu aasta tagasi, kui ema kadunuks jäi. Päikeseline, aga karge. Lumi sulas ja esimesed kevadlilled olid juba oma pead maapinnast välja pistnud. Tee koolini kulges justkui kerges udus. Ema kadumine ja valusad vastamata küsimused tungisid esiplaanile, kuid Stella üritas neid ükskõiksusega maha suruda. Tagajärg oli uimane ja omas maailmas olek, mille tõttu ta kooli juurde jõudes isegi teda teretavat sõbrannat tähele ei pannud.

      „Tsau, Stella, kuuled mind või? Mis sul viga on?” küsis Kärt silmi pööritades ja Stellat vastu õlga togides. Kärt oli slaavi verd, tumedapäine ja julge tütarlaps, kes ühegi seikluse ees risti ette ei löönud.

      „Aa, tsau jah. Sorri, ma vist unine veel veits. Ma ei maganud eriti hästi. Tädi Asta jauras terve öö elutoas omaette ja ei lasknud magada. Sellepärast ma eile kooli ka ei tulnud, pidin igaks juhuks tal silma peal hoidma,” vastas Stella kiiresti.

      „Aa, jõi jälle jah?” noogutas sõbranna mõistvalt.

      „Jah, nagu ikka. Aga tead, ta on viimasel ajal eriti imelikult käituma hakanud ja üleeilsest ööst peale ajab ikka väga kahtlast juttu. Ma hiljem räägin sulle…” Stella kortsutas kulmu.

      „Räägi jah. Ja palju, palju õnne sulle ka!” ütles Kärt ja kallistas Stellat, samal ajal poolsalaja talle jopetaskusse väikest kingitust toppides. Stella muidugi märkas seda ja tänas naerdes. Need olid tema lemmikkommid, martsipaniga.

      Tüdrukud astusid koolimaja uksest sisse, läksid trepist üles teisele korrusele ja astusid lahtisest klassiuksest sisse. Klassis valitses tavapärane hommikune sagin ja lärm. Oli viimane koolipäev enne kevadist koolivaheaega ja Gert ja Steven tegid valju häälega õhtuseks peoks plaane. Steveni vanemad olid kodunt ära ja tema suur maja oli vaba. Pool klassi oli sinna kutsutud. Kärt oli oma jah-sõna juba eelmisel päeval andnud.

      „Õu, Stella jõudis!” hüüdis Steven oma madalal häälel üle klassi. „Palju õnne sulle, kuuldavasti sul täna see tähtis päev! Peole tuled õhtul? Väiksed joogid, värgid-särgid. Peab kevade saabumist tähistama!”

      Stella istus oma kohale ja naeratas. Steven Kann meeldis talle natuke. Tüüpiline tüdrukutelemmik – sportlik, pikk, tõmmu. Milline klišee, aga no mis sa teed, kui meeldib, oli Stella leppinud. Aga peole… Kui tädi Astal selline jauramistuur peal on, siis on vist parem, kui ta kodus püsib. Ükskord, kui Asta oli tavapärasest rohkem joonud, oli ta keset ööd hakanud ahju kütma ning siibri kinni unustanud. Stella kartis, et vanatädi võib korteri niimoodi põlema panna või mõne muu hullusega hakkama saada.

      „Õhtul… Noh, ma veel ei tea, tahaks muidugi. Ma vaatan. Mis kell see on?” vastas Stella mõtlikult.

СКАЧАТЬ