Välised. Scott Westerfeld

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Aya-chan,” ütles Ren. „Me ei räägi kellelegi.”

      „Noh… olgu. Kas te olete kuulnud Sly tüdrukutest?”

      Ren heitis pilgu Hirole, kes pöördus aeglaselt oma toolis, et Ayale otsa vaadata. Mõlema näole oli tekkinud veider ilme.

      „Ma olen neist kuulnud,” ütles Hiro. „Aga neid pole olemas.”

      Aya naeris. „Pole olemas? Nad on robotid või midagi?”

      „Pigem nagu kuulujutt,” ütles Hiro. „Sly tüdrukuid pole olemas.”

      „Mida sa nende kohta tead?” küsis Aya.

      „Mitte midagi. Nende kohta polegi midagi teada, sest neid pole olemas!”

      „Kuule, Hiro,” ütles Aya. „Ükssarvikuid pole olemas ja ma tean nende kohta üht-teist. Nagu näiteks… neil on sarv otsmikul. Ja nad lendavad!”

      Hiro oigas. „Ei, Pegasus on see, kes lendab. Ükssarvikutel on ainult sarv, mis muudab nad oluliselt tõelisemaks kui Sly tüdrukud, kelle kohta ei oska ma midagi rääkida. See on lihtsalt suvaline sõnapaar, mida tõukajad kasutavad. Nagu eelmisel aastal, kui keegi isevalmistatud langevarjudega sildadelt alla hüppas ja keegi ei saanud kunagi teada, kes see oli. Kõik ütlesid lihtsalt, et Sly tüdrukud tegid seda. Sest sly tähendab inglise keeles nutikas või kaval.”

      Aya pööritas silmi. „Minu inglise keel on oluliselt parem kui sinu oma, Hiro-sensei. Aga mis siis, kui nad on tõesti olemas?”

      „Siis ei oleks nad saladus, kas pole? Mõned klikid alustavad maa-alustena ja paljud teevad salaja tempe, aga keegi ei jää igavesti anonüümseks.” Hiro libistas pilgu üle korteri – tohutu seinaekraan, paberkurgede ketid, maast laeni aknast avanev aeglaselt liikuv vaade. „Tänu reputatsioonimajandusele oleksid nad pigem kuulsad. Kas sa tead, et iga tõeline kurjategija on pärast mõistusevihma oma teod üles tunnistanud?”

      Aya noogutas. Kõik teadsid seda, ja ka seda, et nad jõudsid kõik vähemalt paariks päevaks esituhandesse. „Aga mis siis, kui…?”

      „Seda pole olemas, Aya. Mis tahes see ka on.”

      „Aga kui ma toon teile kaadreid Sly tüdrukutest?” ütles ta. „Mida te siis ütleksite?”

      Hiro pöördus uuesti seinaekraani poole. „Sama, mida ma ütleksin siis, kui sa topiksid hobusele plastmassist sarve külge ja hakkaksid ükssarvikuid tõukama. Ära raiska mu aega.”

      Aya surus käed rusikasse, tema silmad kipitasid. Kahtlused Sly tüdrukute salaja filmimise kohta olid nüüd kadunud. Ta paneb Hiro oma sõnu sööma.

      Ta pöördus Reni poole. „Milline oleks tellimiseks hea kaamera? Mis oleks piisavalt väike, et see ära peita.” Aya sõrmitses oma ühikavormi nööpi. „Nii suur.”

      „See on lihtne,” ütles Ren ja kortsutas siis kulmu. „Muide, kus su hõljukkaamera on? Sa ei käinud varem kuskil ilma Moggle’ita.”

      „Aa… noh, sellepärast ma tegelikult sind otsisingi, Ren.”

      Poiss naeratas. „Noh, kas sa lõhkusid veel ühe läätse ära? Sa pead aknast alla hüppamise ära lõpetama.”

      „Ee, asi on natuke hullem,” ütles Aya vaikselt, aga ta nägi, et Hiro kuulas. Miks ta alati tema jaoks seni nähtamatu oli, kuni ta eksis? „Vaata, ma nagu… kaotasin Moggle’i ära.”

      Ren ajas silmad pärani. „Aga kuidas…?”

      „Sa kaotasid selle ära?” Hiro pöördus nende poole, põrnitsus ilusal näol. „Kuidas saab hõljukkaamerat ära kaotada? Need lendavad lihtsalt koju, kui sa need maha jätad!”

      „Ma ei jätnud seda kuhugi,” ütles ta. „Ma ei jätaks kunagi…”

      „Kas sa tead, kui palju aega Renil nende muudatuste peale kulus?”

      „Vaata, Hiro, ma tean, kus Moggle on, enam-vähem,” ütles Aya, klomp kurku kerkimas. „Mul on lihtsalt vaja natuke abi selle üles leidmise… ja pinnale toomisega.”

      „Mille pinnale?” hüüatas Hiro.

      „On üks maa-alune järv ja…” Aya kurk tõmbus sõnade ümber koomale ja ta sulges silmad. Kui Hiro tema peale edasi karjub, puhkeb ta nutma.

      Ta tundis Reni kätt enda õlal. „Pole midagi, Aya-chan.”

      „Palun vabandust,” õnnestus Ayal öelda.

      „Kõlab vähemalt väga kuulsaks-tegeva loona.” Ren hingas aeglaselt välja. „Ma usun, et mul on homme natuke aega. Äkki ma saan sul aidata Moggle’it välja õngitseda sellest… maa-alusest järvest?”

      Aya noogutas, silmad endiselt suletud. „Aitäh, Renchan.”

      „Ta kaotab selle uuesti ära,” ütles Hiro.

      „Ei kaota!” karjus Aya. „Ja ma tõestan, et sa eksid ka Sly tüdrukute osas!”

      Kuid Hiro ei vastanud… raputas vaid pead.

      Aya läks koju ja hoidis ikka veel nuttu tagasi.

      Ta oli kurnatud, Ren vihkas teda ja tema loll vend sai iga sekundiga kuulsamaks ja õudsemaks. Kui Ren Moggle’it üles ei leia, ei saa ta kuidagi kokku piisavalt punkte uue hõljukkaamera jaoks.

      Aya tahtis vaid magada järgmise hommikuni, mil Ren oli lubanud temaga uuel ehitusplatsil kokku saada. Aga pärastlõuna oli juba tunde täis – neid, mida ta hommikul ümber tõstis, lisaks kardetud edasijõudnute inglise keelele. Ta ei saanud puududa: koolitöö oli kiireim viis punkte koguda, kui sa oled inetu – kõik head tööd läksid ilusatele ja vanakestele.

      Akira Halli jõudes läks ta alla keldrisse ja leidis eest tühja seinaekraani.

      „Aya Fuse,” ütles ta sellele.

      See ärkas ellu, manas ekraanile tema sõnumid ja ülesanded ja näitas tema masendavat näotaset 451 441.

      Aya tahtis nii väga vaadata Frizz Mizunot ja radikaalset ausust, aga mitte enne, kui koolitöö on tehtud. Kui ta otsis nimekirjast uusi ülesandeid, peatusid tema silmad ühel…

      See oli anonüümne ja sülgas animatsioone nagu lehvivad südamed, millega pisikesed oma sõnumeid ehtisid. Aga need polnud südamed ega hüüumärgid ega naerunäod.

      Need olid silmad – tuhmid, opereerimata, tavalised silmad – ja need muudkui tegid talle silma.

      Aya avas sõnumi…

      Nägin sinu lugu graffiti kohta. Pole paha, tõukaja kohta.

      Kohtume keskööl, seal, kus magnethõljukrongi liin väljub

      Inetukülast.

      Aga ära kaamerat kaasa võtta, muidu me ei lase sul mängida.

      Sinu uued sõbrad

      SLY TÜDRUKUD

      „Kas ma ei või enda hõljuklauda kasutada?”

      Jai СКАЧАТЬ