Välised. Scott Westerfeld

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Kohtume varsti? Aga sa ütlesid…”

      „Ma usun, et sa oled üheks õhtuks piisavalt lõbutsenud, viieteistaastase kohta.”

      „Aga sa lubasid!”

      „Ja sina ütlesid, et sa pole tõukaja. Ma tahan uurida, kas sa olid selle kohta tõde-väänav.”

      Aya hakkas vastu vaidlema, kuid sõnad kustusid tema suus. Nüüd polnud enam mõtet vaielda – Moggle oli juba kadunud.

      „Aga ma isegi ei tea, kes te olete.”

      Jai naeratas. „Me oleme Sly tüdrukud ja me võtame sinuga ühendust. Tulge – me peame rongi peale jõudma!”

      Nad panid hõljuklauad liikuma, tiirlesid ümber Aya, täitsid maa-aluse kambri kajavate hüüdude ja hõigetega. Taskulambid kustusid ja Aya kuulis, kuidas nad ükshaaval minema sööstsid, äravoolutorude suud neelasid nende hüüded endasse.

      Aya oli üksi pimeduses ja hoidis pisaraid tagasi.

      Ta oli Moggle’ist ilmaasjata loobunud. Kui Sly tüdrukud tema kanalit vaatavad, saavad nad tema lugude kohta teada. Ja kui nad mõistavad, et tema vend on linna üks kuulsamaid tõukajaid, ei usalda nad teda enam kunagi.

      „Loll Hiro,” pomises ta. Kui poleks hr Suurt Nägu, poleks väline olemine nii keeruline. Ta ei peaks ennast nii palju tõestama.

      Ja ta poleks vahetanud Moggle’it… mitte millegi vastu.

      Aya surus käed tugevasti rusikasse ja lasi laual laskuda, kuni kuulis tõstukite kerget laksatust vastu vett. Põlvitades sirutas ta ühe käe pimedusse ja asetas peopesa tasakesi veepinnale. Ta tundis endiselt lainetust levimas kohast, kuhu Moggle sulpsatas.

      „Palun vabandust,” sosistas Aya. „Aga ma tulen varsti tagasi.”

      SUUR VEND

      Aya möödus suurtest villadest, mis olid hiiglaslikud ja tõrvikutega heledasti valgustatud. Varahommikuses valguses lõõmasid igal pool lõkked – tohutud süsinikukvoodi demonstreerimised. Pea kohal triivisid basseinid, nähtamatute jõujoonte poolt kujundatud hõljuvad veemullid. Kui ta nende alt läbi lendas, märkas Aya hõljukitel inimkogusid, kes jälgisid koidu saabumist.

      Hiro villa asus kolmesaja meetri kõrgusel õhus – sihvakas helendavast klaasist ja terasest torn. Et kaunid vaated üksluiseks ei muutuks, pöörles kogu hoone tunniosuti kiirusega. Torni hoidsid üleval hõljuktoed ja vaid üks liftišaht ulatus maapinnani nagu hiiglasuur ühel varbal piruette tegev jäine baleriin.

      Siinkandis liikusid kõik hooned. Need hõljusid ja muundusid ja tegid muid ennekuulmatuid asju ja kõik, kes siin elasid, olid sellest legendaarselt tüdinud.

      Hiro elas linna kuulsas osas.

      Kui Aya laud villa trepini jõudis, meenus talle, milline tema vend ilusateajal oli: kaunis, rahulolev, aupaklik. Muidugi käis ta kõigil pidudel, aga iga püha ajal tuli ta koju ja tõi alati Ayale ja vanakestele kingitusi.

      Mõistuse-vihm oli kõike seda muutnud – välja arvatud tema ilusat nägu.

      Esimesel aastal pärast terveksravimist vahetas Hiro pidevalt klikke: ekstreemopilased, linna hõljukpallimeeskond, isegi mingi aeg metsavahiõpilasena looduses. Ta polnud millegi juurde püsima jäänud, liikus sihitult, ei suutnud vabadust mõtestada.

      Loomulikult olid sel esimesel loogika-puudulikul aastal paljud segaduses. Mõned otsustasid lausa mõistusevihma ümber pöörata – mitte vaid vanad vanakesed, vaid ka uued ilusad. Isegi Hiro rääkis udupäisuse juurde tagasi pöördumisest.

      Siis kaks aastat tagasi levis uudis, et majandus on languses. Ilusateajal võisid udupead küsida kõike, mida soovisid: nende mänguasjad ja peoriided ilmusid välja august seinas ilma igasuguste küsimusteta. Aga tuli välja, et loomingulised ja vabameelsed inimesed olid aplamad kui udupead. Liiga palju kulus varusid suvalistele hobidele, uutele hoonetele ja suurtele projektidele nagu magnethõljukrongid. Ja keegi ei teinud enam vabatahtlikult rasket tööd.

      Mõned tahtsid taastada roostekate „raha”, koos üüri, maksude ja nälgimisega, kui sa toidu eest maksta ei jaksa. Aga linnanõukogu ei läinud nii hulluks; nad hääletasid hoopis reputatsioonimajanduse poolt. Nüüdsest otsustasid näotasemed ja punktid, kes saab parimad villad, kõige rohkem süsinikukvooti ja suurimad seinamäärad. Punktid olid arstide, õpetajate ja valvurite jaoks kuni pisikesteni, kes tegid kooli- ja kodutöid – kõigile, kes linna elu edasi viisid, nagu Hea Kodaniku komitee ette nägi. Näotasemed olid ülejäänud kultuuritegelaste jaoks, kunstnikest sporditähtede ja teadlasteni. Kasutada võis kõiki vahendeid, mida soovid, kuni püsid linna kollektiivse kujutlusvõime piirides.

      Ja et näotasemed ausad oleksid, anti igale kodanikule, kes oli pisikese east välja kasvanud, oma kanal – miljon laialipuistatud loojupikest, et aidata mõista mõistusevihma.

      Sõna „tõukaja” polnud veel leiutatudki, aga kuidagi oli Hiro sellest kõigest vaistlikult aru saanud – kuidas klikki üleöö kuulsaks teha, kuidas veenda kõiki mõnd uut vidinat ostma, ja eelkõige, kuidas ennast seeläbi legendaarseks muuta.

      Kui Aya villa liftiukse taga maandus, ohkas ta vaikselt. Hiro oli nii nutikas pärast seda, kui nad tema aju korda tegid…

      Kui vaid kogu see kuulsus poleks teda selliseks enesekeskseks snoobiks muutnud.

      „Mida sa tahad, Aya-chan?”

      „Ma pean sinuga rääkima.”

      „Liiga vara.”

      Aya oigas. Ilma Moggle’ita, kes ta uuesti aknast sisse hõljutaks, pidi ta koidikuni ootama, et oma ühikatuppa tagasi pääseda. Ja Hiro arvas, et tema on väsinud?

      Tal ei saanud olla seljataga hullem öö kui Ayal. Ta muudkui kujutles Moggle’it maa-aluse järve põhjas, külma ja elutuna lamamas.

      „Palun, Hiro? Ma kulutasin just hulga punkte hommikuste tundide ümber vahetamiseks, et ma saaksin sinu juurde tulla.”

      Kostis porisemist. „Tule tunni aja pärast tagasi.”

      Aya vaatas liftiust. Ta ei saa isegi üles minna ja tema aknale taguda; kuulsa linnajao villad ei lasknud sul isegi nende lähedale lennata.

      „Kas sa siis võiksid vähemalt mulle öelda, kus on Ren? Tema asukohamääraja on väljas.”

      „Ren?” Ukselt kostis itsitus. „Ta on mu diivanil.”

      Aya ohkas kergendatult. Hiroga oli miljon korda lihtsam hakkama saada, kui tema parim sõber juures oli. „Kas ma võin siis temaga rääkida… palun?”

      Uks vaikis nii kaua, et Aya kahtles, kas Hiro oli ehk uuesti magama jäänud. Kuid viimaks kostis Reni hääl.

      „Tere, Aya-chan. Tule sisse!”

      Uks avanes ja Aya astus sisse.

      Hiro tubades rippusid miljonid kured.

      See oli eel-roostekate ajast pärit vana komme, mis oli ilusateaja üle elanud: kui tüdruk sai kolmeteistkümneaastaseks, tegi ta oma kätega tuhandest origami-linnust koosneva keti. Selleks kulus nädalaid täis väikestest nelinurksetest paberitest tiibade, noka ja СКАЧАТЬ