Välised. Scott Westerfeld

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli legendaarne ka oma tõstemehhanismi tuuningu poolest.

      Kõigi kanalite kohaselt oli Eden äsja oma poiss-sõbra maha jätnud, „ambitsioonide erinevuse” tõttu. Loomulikult tähendas see vaid seda, et „ta on poisi jaoks liiga kuulus”. Edeni näotase oli pärast meistrivõistlusi kümne tuhande peale tõusnud ja mis-ta-nimi-oligi oli alles veerand miljoni peal. Kõik teadsid, et Eden peab leidma kellegi enam näo-võrdse.

      Kuid üheski kuulujutus polnud mainitud Edeni magnethõljukrongil surfavat klikki. Ilmselt hoiab ta seda saladuses, ootab õiget hetke, et tempu avalikustada.

      Kui Aya selle esimesena tõukaks, saaks ta üleöö kuulsaks.

      „Jälgi teda,” ütles ta Moggle’ile ja pöördus siis loitsimise juurde tagasi.

      Pool tundi hiljem suundus Eden Maru välja.

      Pommitajate juurest minema libiseda oli rahulikkusttekitav – Aya oli loitsinud nime „Yoshio Nara” umbes miljon korda. Ta lootis, et Yoshio naudib oma näotaseme mõttetut tõusu, sest Aya ei tahtnud tema nime enam kunagi kuulda.

      Moggle’i õhuvaatel libises Eden Maru uksest välja – üksi, ilma saatjaskonnata. Ta pidi minema oma salajase klikiga kohtuma.

      „Püsi tema lähedal, Moggle,” kraaksatas Aya. Kogu see loitsimine oli tema kurgu kähedaks muutnud. Ta märkas möödahõljuvat joogikandikut. „Ma tulen kohe järele.”

      Ta haaras suvalise klaasi ja kulistas selle sisu alla. Alkohol pani ta värisema – see polnud päris see, mida tal vaja oli. Ta krahmas veel ühe rohke jääga joogi ja trügis ukse poole.

      Pikselnahkade kamp jäi talle ette, nende kehadel lainetasid eri värvid justkui joobnud kameeleonid. Aya libises nende keskele ja tundis ära mõned näod opiahvide kanalitelt. Teda läbistas kerge reputatsioonivärin.

      Väljas villa trepil lasi Aya joogil läbi sõrmede maha voolata ja hoidis jääkuubikud alles. Ta pani klaasi uuesti suule ja hakkas krõmpsutama. Pärast lämbet pidu oli suutäis jääd taevalik.

      „Huvitav opp,” ütles keegi.

      Aya tardus… kapuuts oli peast vajunud ja paljastanud tema inetu näo.

      „Ee, aitäh.” Sõnad kõlasid summutatult ja Aya kugistas külmad jääribad alla. Tuulehoog tabas tema higist nägu ja ta taipas, kui moe-puudulik ta ilmselt välja näeb.

      Poiss naeratas. „Kust tuli sul sellise nina mõte?”

      Ayal õnnestus vaid õlgu kehitada, ta oli ootamatult sõnade-puudulik. Silmaekraanil nägi ta, kuidas Eden Maru lendas juba üle linna, kuid poisilt pilgu pööramine oli võimatu. Ta oli mangapea: suurte sädelevate silmade ja õrna ebainimlikult kauni näoga. Pikad peenikesed sõrmed silitasid tema täiuslikku põske, kuni ta Ayat vahtis.

      See oligi veider – poiss vahtis teda.

      Aga ta on imekaunis ja Aya on inetu.

      „Lase ma pakun,” ütles ta. „Mõnelt eel-roostekate maalilt?”

      „Ee, mitte päris.” Aya puudutas oma nina ja neelas alla viimased jääliistakad. „See on pigem, ee… suvaliselt loodud?”

      „Muidugi. See on nii ainulaadne.” Poiss kummardas. „Frizz Mizuno.”

      Kui Aya kummardusega vastas, ilmus silmaekraanile poisi näotase: 4612. Ayat tabas reputatsioonivärin, taipamine, et ta räägib kellegagi, kes on oluline, tutvustega ja tähtis.

      Poiss ootas, et Aya ütleks talle oma nime. Ja kui ta seda teeb, saab poiss teada tema näotaseme ja siis pöördub tema imeline pilk millelegi huvitavamale. Isegi kui mingil loogika-puudulikul ja mõistuse-vihmalikul viisil talle meeldis Aya inetu nägu, oli väline olemine lihtsalt hale.

      Lisaks oli tema nina liiga suur.

      Aya keeras avariikäevõru, et lauda kutsuda. „Minu nimi on Aya. Aga ma pean… nüüd minema.”

      Poiss kummardas. „Muidugi. Vaja inimestega kohtuda, reputatsioone pommitada.”

      Aya naeris ja vaatas oma rüüd. „Ah see. Ma pole tegelikult… Ma olen anonüümne.”

      „Anonüümne?” Poisi naeratus oli silma-tõukav. „Sa oled väga salapärane.”

      Aya laud ilmus trepi kõrval nähtavale. Ta vaatas kõhklevalt selle poole. Moggle oli juba poole kilomeetri kaugusel, jälitas Eden Marut suurel kiirusel läbi pimeduse, kuid osa temast kisendas endiselt, et ta jääks.

      Sest Frizz vahtis teda ikka veel.

      „Ma ei püüa salapärane olla,” ütles ta. „See lihtsalt kukub nii välja.”

      Poiss naeris. „Ma tahan sinu perekonnanime teada, Aya. Aga ma arvan, et sa nimme ei ütle seda mulle.”

      „Vabandust,” piiksus Aya ja astus lauale. „Aga ma pean kellelegi järele minema. See tüdruk… libiseb mul käest.”

      Poiss kummardas, tema naeratus vajus laiemaks. „Meeldivat tagaajamist.”

      Aya kallutas end ettepoole ja sööstis pimedusse, poisi naer kõrvus kajamas.

      MAA ALL

      Eden Maru oskas lennata.

      Kogu keha tõstemehhanism oli hõljukpallimängijate tavavarustus, aga enamik inimesi ei julgenud seda kunagi kanda. Igal kaitsmel oli oma tõstemehhanism: põlvede ja küünarnukkide omadel, mõningatel isegi saabastel. Üks vale sõrmeliigutus võis kõik need magnetid eri suunas liikuma panna ja see oli ideaalne viis õlga liigesest välja väänata või pea ees vastu seina kihutada. Erinevalt hõljuklaualt alla kukkumisest, ei saa avariikäevõrud sind sel puhul su oma kohmakuse käest päästa.

      Kuid see ei paistnud Eden Marut häirivat. Aya silmaekraanil manööverdas ta üle uue ehitusplatsi, kasutas pooleliolevate hoonete ja avatud äravoolutorude rägastikku oma isikliku takistusribana.

      Isegi Moggle, kes oli tõstemehhanisme täis topitud ja vaid kakskümmend sentimeetrit lai, ei suutnud tal hästi kannul püsida.

      Aya püüdis hõljuklauaga sõitmisele keskenduda, kuid ta oli endiselt pooleldi Frizz Mizuno lummuses, tema tähelepanust pimestatud. Pärast seda, kui mõistuse-vihm vanusegruppide vahelised piirid lammutas, oli Aya väga paljude ilusatega rääkinud. Enam polnud nii nagu vanasti, kui sõbrad pärast operatsiooni sinuga enam ei rääkinud. Aga ükski ilus polnud kunagi teda niimoodi vaadanud.

      Või lollitas ta ennast? Ehk pani Frizzi intensiivne pilk kõiki end niimoodi tundma. Tema silmad olid nii hiiglaslikud, just nagu vanadel roostekate maalidel, millest mangapead malli võtsid.

      Aya tahtis nii väga linna sidekeskuselt poisi kohta küsida. Ta polnud teda kanalitel näinud, aga alla viietuhandese näotasemega pidi Frizz olema tuntud ka millegi muu kui vaid silmi-tõukava välimuse poolest.

      Aga praegu pidi Aya lugu jahtima, reputatsiooni looma. Kui Frizz teda kunagi veel niimoodi vaatama peaks, ei saa ta nii näo-puudulik olla.

      Tema silmaekraan hakkas vilkuma. Moggle’i signaal hakkas kaduma ja Edenile maa alla järgnedes linna võrgust väljuma.

      Signaal väreles СКАЧАТЬ