Õhtu rannal. Kristjan Sander

Чтение книги онлайн.

      Sült kehitas õlgu. „Olekski pidanud tegema. Nupp ei nokkinud.” Selle asemel olid nad end katusele barrikadeerinud. Ja et mõni naine ka oleks, viimasel hetkel Andrei ja tema tüdruku kaasa kutsunud.

      „Veealune ehitis on erirajatis. Silikooni ja vahuga ei tee seal midagi ära. Vesi imbub ka läbi betooni. Te lootsite, et vesi jälle alanema hakkab,” ütles Andrei vaikselt. Ta vaatas üle õla sinnapoole, kus Lumehelbeke, selg nende poole, ääre peal istus ja vetevälja vahtis.

      „Aga ei hakka. Ma olen ju seda kõike õppinud… Selleks, et vesi nii kõrgele tõuseks, ei piisa ka Gröönimaa liustiku täielikust sulamisest. Suurusjärk on vale. Ja see on nädala ajaga nagunii võimatu. See ei ole tavaline üleujutus. Nii palju vett lihtsalt ei ole kuskilt võtta.”

      Sült vaikis ja vahtis taevasse.

      „See ei olnud meteoriit, mis Maad tabas. See oli tohutu jääkamakas. Väikese ookeani suurune. Mitusada miljonit kuupkilomeetrit.”

      Sült hüppas püsti, kadus korraks putkasse ja tuli tagasi merebinokliga. Ta suunas okulaarid üles, otsis mõne hetke ja jäi siis vahtima.

      „Mis on?” küsis Andrei.

      „Ah… ei midagi,” vastas Sült mõne hetke pärast. „Mingi lind.”

      Andrei jäi vait.

      Lumehelbeke naasis, näost kahvatu, kuid rahulik.

      Nad seisid rinnatise ääres ja vaatasid. Pilved olid mõneks hetkeks jälle hõredamaks jäänud ja päike pani laigukese vett mõnesaja meetri kaugusel kuldselt särama. Päikesekiired olid niiskes õhus küljelt nähtavad nagu mõnel klassitsistlikul maalil.

      „Ei jõua meieni,” ütles Lumehelbeke nukralt.

      Tinane vesi loksus, keerutades majade ümber kõikvõimalikku rämpsu, mis oli piisavalt kerge, et mitte põhja vajuda. Hais oli nagu juhuslikult sigala taha ehitatud keemiakombinaadis ja vaba veepinda kattis naftasaaduste vikerkaarevärviline kiht. Kuid kaugelt vaadates oli see ikkagi ilus.

      Umbes kilomeetri kaugusel tõusid kobaras järgmised katused. Sült uuris neid binokliga, kuid ei näinud ühtki elumärki.

      „Ilma paadita me sinna ei jõua,” ütles ta. „Vahemaa pole suur, aga selles mürgis ujumine on enesetapp. Ja me ei saaks konserve kaasa võtta.”

      Tüdruk hammustas huulde.

      „Sült… Ma tean, et ilma sinuta oleksime me vee põhjas praegu. Sul oli plaan, meil ei olnud. Me ei jõudnud erilisi varusidki koguda. Ja sul oli täna hommikul õigus. Aitäh, et meid kampa võtsid.”

      „Vahet pole…” kostis Sült eemalviibija häälega, siis lasi binoklil silmilt langeda ja naeratas tüdrukule. „Ära selle pärast muretse.”

      Läheb, kuidas läheb, mõtles ta ise, sina jääd igal juhul ellu.

      „Mis asi see on?” küsis Andrei nende selja taga ja sirutas käe nende vahelt läbi, et osutada. „Puutüvi?”

      „Tuleb siiapoole,” ütles Sült mõne hetke pärast.

      Binoklis paistis pikk must ese hoopis teistsugune. Selle pind näis olevat kui nikerdatud, sisselõiked kaardusid ja moodustasid kummalise mustri, mis suubus pealmist osa katvasse lainjasse võrgustikku. Kõiges selles oli ühtlasi nii korda kui kaost, võis tunnetada mingisugust süsteemi või loogikat, kuid kõikjal leidus ka keerde ja kääre, mis seda rikkusid.

      „Imelik asi,” ütles Andrei. „Anna binoklit.”

      Sült ulatas instrumendi talle.

      „Tõmbame välja?” küsis tüdruk.

      Ese hulpis sõna otseses mõttes sodi sees. Pinnasest üles kistud puuräga, vanad autokummid, riided, hukkunud loomade surnukehad ja prügikonteinerite sisu keerles selle ümber, nagu elaks omaenese rüvedat ja eesmärgitut, kuid uskumatult jõulist elu.

      „Sealt ei tasuks midagi välja õngitseda,” vastas Sült.

      „Väga imelik asi jah,” kommenteeris Andrei. „Mingisugune puuskulptuur võib-olla.” Ta ulatas binokli tagasi.

      Nad pöördusid tagasi minema.

      Maailm seiskus hetkeks.

      Putka juures seisis miski kümnel tugeval jalal ja vahtis neid tohutute liitsilmadega.

      Sült tõmbas püstoli kabuurist, kuid lasi relvaga käe piki jalga rippu.

      „Jumal…” sosistas tüdruk.

      Asi meenutas tohutut, paarimeetrise pikliku kehaga putukat, kuid võrdlus oli vaid kaudne. Peale asjaolu, et jalgu oli kümme, oli ka kõik ülejäänu kaugel sellest, milliseid vorme see tohutu rikas alamriik Maal võtnud oli. Looma kukla taga tõusis sakiline krae, mis meenutas tritseeratopsi. Selle all asusid kaks tohutut poolkera, mille mustavmatt värv paistis iga valguskiire neelavat, kuid mille pinnal joonistus välja isegi sellelt kauguselt kenasti jälgitav võrgustik. Silmade all pungus karvane põis ja varjas kõhualuse eestpoolt vaataja pilgu eest. Midagi tunnaldesarnast ei olnud.

      Sült astus ettevaatlikult lähemale. Suured poolkerad jõllitasid teda tummalt. Loom oli täiesti liikumatu.

      „Jääge te siia,” ütles Sült vaikselt üle õla.

      Hoides relva madalal, hakkas ta ettevaatlikult astudes tundmatu ümber ringi tegema. Küljelt vaadates olid jalad paremini näha, need olid väga tugevad lülilised jäsemed, vähemalt nelja liigesega ja kaetud tiheda karvaga. Looma keha oli umbes paar meetrit pikk ning imeliku luise krae moodi kaela taga oli veidike nõgus ja sile seljaosa.

      Siis algas ime.

      Luuplaadid nihkusid, alguses kuidagi imelikult ringikujuliselt, kuid siis hakkas kilp pragunema ning hetk tagasi monoliidina tundunud krae osad väljapoole kaarduma. Miski pressis nende vahelt ülespoole.

      Miski tõusis justkui avanev lilleõis kiirendusega näidatavas filmilõigus, pungus kõigepealt pruunika nupuna, kuni oli kõrgem kui loom ise, seejärel hakkas ennast lahti keerama, volt voldi järel, kindla, kuid väga keerulise korra järgi. Õielehtede servad säratasid kuldset ja tõid kaugemale avanedes nähtavale smaragdrohelise pinna. Siis aga ühel hetkel hiiglasliku õie avanemine pidurdus ning voldid liigahtasid taeva suunas, luuplaadid murdusid raksatades ja langesid olevuse jalge ette – ning järgmisel hetkel oli selge, et õiega polnud siin midagi ühist. Need olid kuus tiiba, mis ennast lahti voltisid – kolm kummalgi küljel, kaetud hunnitu värviküllusega.

      Sült raputas endalt vaatepildi ebamaise ilu lumma ja astus ettevaatlikult lähemale. Loom ei liigutanud, ainult järelejäänud kortsud tiibadel jätkasid matemaatilise täpsusega avanemist.

      Sült kaalus püstolit käes. Sellega võis läheda maa pealt põdra siruli panna. Ta tegi veel ühe sammu, sirutas vasaku käe välja ning puudutas õrnalt kollast laiku looma seljal tiibadest allpool.

      Silmanurgast nähtud liigutus sundis teda tagasi hüppama ja sihtima.

      „Ära lase!” pääses tüdruku huulilt.

      „Ei lase, ole rahulik,” vastas Sült. Liikumine oli lakanud. See oli looma lülijätkeline СКАЧАТЬ