Õhtu rannal. Kristjan Sander

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tõusis ja lükkas ukse kinni. Sült uinus samal hetkel, raudukse klõmahtus helises ta unenäos edasi, seal istus ta rohekate seintega köögis ja trepikojas oli just sulgunud liftikabiin. Siin-seal koorus kuus- või kaheksanurksete latakatena värvi. Ta istus laua taga ja puhastas püstolit. Õli oli heledat vakstut inetult määrinud, kuid ta ei hoolinud sellest. Unes ta teadis, et tema juurde tullakse, ja näe, tuldigi – uks käis ning Vita, Juurikas ja Mikan astusid üksteise järel vaikides sisse. Juurikas ja Mikan on surnud, teadis Sült. Küll on hea neid jälle näha. Miski hoidis teda tagasi seda välja ütlemast, ta vaid istus ja vaatas surnud seltsimehi, kes tummalt laua ümber konutasid. Andrei valas viina ja nad võtsid kõik vaikides pitsi. Nad on täpselt samasugused kui elus olles, meie omad, täpselt samad poisid… Ta tõstis pitsi suule, kuid ei jõudnud sellest rüübata, sest raadio hakkas mängima.

      Kurat, jälle, jälle see neetud raadio! mõtles ta, kaua ometi võib! Sisemus tõmbus krampi ja ta ärkas.

      Ta lebas täiesti vaikselt, hoidis hinge kinni ja kuulatas. Laineloks oli vaiksemaks jäänud ja putka seina tagant kostis samme. Kõnnib, järelikult ei maga, tuli mõte, ja teadvus mattus taas.

      Teist korda ärkas ta liiga hilja. Heitis pilgu üle šahti, õhk oli jahedamaks läinud ja sealt tõusev soojus tunda. All töötasid ikka veel keskküte ja ventilatsioon, võisid veel aastateks tööle jääda. AuMa ikkagi – Autonoomne Maja. Viimaste aastate linnaehituse suurmood. Andrei ja tüdruk magasid kenasti põimunult. Esimesel hetkel tahtis ta nad üles röögatada, kuid heitis pilgu tüdruku veel lapselike joontega näole ja ohkas sisimas. Homme võtan ta läbi, ütles ta endale ja kobis tasakesi püsti. Praegu pole nagunii vahet. See plika magab kogu oma edasises elus veel vahest mõned korrad niimoodi, naeratades ja unustades.

      Hommiku pool ööst oli tulnud uduga. Lõke oli peaaegu kustunud ja hõõgus udulaamas hägusa punase laiguna. Ta võttis putka ukse juurest kuiva säsi, laotas tuleasemele ja puhus ägedalt. Söekübemed lõid särama, mõne hetke pärast tekkis väike leek ja hakkas raokesi sööma. Sült tõstis ühe halu nende keskele ja vaatas siis Vita järele ringi.

      Vitat ei olnud kuskil.

      Ta tegi paar sammu lõkkest eemale, kehitas siis õlgu ja tuli tagasi. Kui ta on alla kukkunud, pole vahet; kui kuskil mõne meetri kaugusel oma telkmantlis magab, pole ka mõtet teda otsida. Siin ei näe ju teisele poole lõketki korralikult.

      Kuradima Andrei, ma ütlen. Tunnimees vahetuseta jätta…

2

      Udu muutus kõigepealt halliks, siis helehalliks, siis valkjaks, siis roosaks ja siis lõhenes joomteks, mis üksteise järel laugelt ülespoole siuglesid nagu hiiglaslikud lapikud maod. Kõik ümbritsev lõi äsja tõusnud päikeses särama. Sült seisis äärel ja vaatas seda imet ammuli sui. Nädal aega polnud pilvedesse pisimatki pragu tekkinud.

      Nüüd aga oli peaaegu kogu koidukaar selge, kõrgemal värvisid tõusva päikese kiired pilverünkad kollakaks, oranžiks, roosaks ja punaseks ning veteväli sillerdas tuhandetes toonides. Kunagi kirjutati kuskil, et kõige rohkem punase erinevaid toone võib näha kõrgahju ääres. Vale puha. Kõige rohkem punase toone näed siis, kui päike nädal pärast veeuputust esimest korda tõuseb.

      Kui pilvede servad päris verevaks muutusid, pöördus ta ümber, et Andreid ja Lumehelbekest vaatama kutsuda.

      Ja siis nägi ta kõrge teleantenni otsa tõmmatud Vita pead, mis klaasistunud pilgul sinist taevalappi vahtis.

3

      Veerand tunni pärast istusid nad suitseva lõkke ümber ja sõid oma konserve. Vita pea seisis lõkke ääres telliskivi najal ja vaatas neid.

      Tüdruk luksatas.

      „Kurat küll, korista see… asi ära!”

      Sült ajas noaotsaga oma karbis kallerdist taga.

      „Ära vaata, kui ei meeldi. Kui Andrei oleks õigel ajal ärganud, istuks selle asemel poiss ise.”

      Andrei mugis suu tühjaks ja ütles siis vaikselt: „Või oleks seal minu pea.”

      „Ka võimalik,” nõustus Sült külmalt. „Aga ma ei usu. Vita sai kaks vahikorda järjest ja ime siis, et ära väsis. Une pealt lõigati ära. Sina oleksid värskem olnud.”

      Tüdruk heitis talle hävitava pilgu, kuid pidas targemaks tasa olla.

      „Nüüd me teame kindlalt kolme asja. Esiteks, et Pull on elus. Teiseks, et ta on meid sihikule võtnud. Tuli ilmselt välisseina mööda, endine dessantlane, nagu ta on. Ja kolmandaks, tal on nüüd automaat. Tal pole enam põhjust ööd oodata. Ta võib meid rinnatise äärest ükskõik kunas valanguga maha tõmmata.”

      Kõik oli just nagu siis, kui raadio mängima hakkas. Siis, kui nad olid neljakesi istunud ja kuulanud ametlikku teadaannet vee tõusmise kohta. Nagu tavaliselt, oli kõike võimalikult kaua saladuses hoitud. Alguses räägiti komeedist, mille saba Maa läbib. Siis kosmilisest lumepallist, mis Maa atmosfääri jõudes ära sulab. Siis meteoriidist, mis kuhugi Gröönimaale langeb. Siis räägiti paar päeva sellest, kui napilt me kõik pääsesime.

      Ja siis hakkas vesi tõusma.

      Ja viimaks anti ka neile teada, et maailmal on lõpp.

      Nad olid neljakesi roheliste seintega köögis istunud, kuulanud teadaannet, mida teist päeva vahetpidamata korrati, ja arutanud, mida teha. Linnast välja sõita polnud vähimatki mõtet – kõik teed olid paanikas masside poolt umbe aetud ja lähimad mäed tuhandete kilomeetrite kaugusel. Tänavad olid välja surnud, teede ääres vedelesid majakraami hunnikud, mida kurat teab miks oli korteritest välja tassitud, ning kuum tuul keerutas kesksuvist tolmu üle kõige selle. „Rahvas põgeneb linnast välja, põldude ja heinamaade vahele,” oli Mikan öelnud. „Põgeneb mitmekümne meetri kõrgustest majadest lauskmaale. Midagi mõttetumat on raske ette kujutada.”

      „Nad kõik loodavad, et murravad mägedeni läbi,” oli vastanud Juurikas ja püstoli kokku pannud.

      Ning kumbagi neist pole enam. Ja automaat on jälle Pulli käes.

      „No nii, Lumehelbeke,” ütles Sült ja viskas tühja konservikarbi jõllitava pea poole. „Korista see segadus ära!”

      Plika vaatas, kuidas karp veeres, ja võpatas.

      „Mina… seda ei puutu,” ütles ta vaikselt.

      „Puutud küll. Võtad tukast kinni ja viskad üle parda. Marss-marss!”

      Andrei tahtis midagi öelda, aga Sült tõstis käe järsu liigutusega kabuurile. Lumehelbeke tõusis vankuvail jalul.

      „Mis sa temaga niimoodi…?” sisistas Andrei, kui nad olid kahekesi jäänud. Sült heitis pilgu üle õla. Katuse servani oli sadakond meetrit.

      „Las õpib. Me elame nüüd teistsuguses maailmas, mida rutem harjub, seda parem. Aga mis sa arvad, miks Pull Vita keha kaasa võttis?”

      „Ega sa ometi…?”

      „Just nimelt. Ta on elukutseline kõrilõikaja, Tšetšeenia ja Turkmeenia veteran. Ta on kindlalt otsustanud ellu jääda, nii palju ma teda tunnen. Praegu soolab liha sisse ja õhtul tuleb meie ülejäänute ja konservide järele.”

      „Mis me teha saame?”

      „Suurt midagi… Kuradi kahju, et ta siis kodus polnud, kui me neile külla läksime. Nüüd on ennast kuskil all sisse seadnud, СКАЧАТЬ