Vägivallatu suhtlemine. Marshall B. Rosenberg

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ inimene, kes talle telefoniraamatus silma jäi, on Wolfgang Amadeus Mozart. Greenberg loetleb üles keeled, mida Mozart rääkis, ja tähtsamad heliteosed, mis ta enne teismeliseikka jõudmist loonud oli. Seejärel tuleb lugejal meenutada, mida on tema käesolevaks hetkeks saavutanud, ja võrrelda oma saavutusi sellega, mis Mozart oli kaheteistkümnendaks eluaastaks saavutanud, ning seejärel hetkeks aeg maha võtta ja nende erinevuste üle mõtiskleda.

      Isegi lugejad, kes iial ei vabane selle harjutuse enesehävituslikust piinast, võivad aru saada, kui võimsalt selline mõtteviis blokeerib kaastunde nii iseenda kui ka teiste vastu.

      Vastutuse eitamine

      Teine elust kaugendav suhtlemisviis on vastutuse eitamine. Elust kaugendav suhtlemine ähmastab meie teadlikkust sellest, et igaüks meist on ise vastutav oma mõtete, tunnete ja tegude eest. Levinud väljendi “peab” kasutamine lauses “On kindlad asjad, mida sa pead tegema, meeldib see sulle või mitte!” näitab ilmekalt, kuidas säärane kõnepruuk isikliku vastutuse oma tegude eest varju jätab. Keelend “panema kedagi tundma” lauses “Sa paned mind ennast süüdlasena tundma” on teine näide sellest, kuidas meie kõne aitab eitada vastutust oma isiklike tunnete ja mõtete eest.

      Meie keel varjutab teadlikkuse isiklikust vastutusest.

      Hannah Arendt tsiteerib oma raamatus “Eichmann Jeruusalemmas”, mis dokumenteerib natsiohvitserist sõjakurjategija Adolph Eichmanni kohtuprotsessi, Eicmanni väidet, et tal ja tema kaasohvitseril oli oma nimetus selle vastutust eitava keelepruugi jaoks, mida nad kasutasid. Nad kutsusid seda amtssprache’ks, mis eesti keelde tõlgituna tähendab kontorikeelt või bürokraatiakeelt. Kui näiteks küsiti, miks nad ühte või teist asja tegid, võis vastus kõlada: “Ma pidin.” Kui oleks küsitud, miks nad “pidid”, siis oleksid nad vastanud: “Käsk tuli kõrgemalt poolt,” “Eeskirjad nägid ette,” või “Selline oli seadus.”

      Me eitame vastutust oma tegude eest, kui omistame nende põhjuse:

      • ähmastele umbisikulistele jõududele

      “Ma koristasin oma toa ära, sest pidin seda tegema.”

      • olukorrale, diagnoosile, isiklikule või psühholoogilisele ajaloole

      “Ma joon, sest olen alkohoolik.”

      • teiste tegudele

      “Ma lõin oma last, sest ta jooksis autoteele.”

      • võimu ettekirjutustele

      “Ma valetasin kliendile, sest ülemus käskis.”

      • grupi survele

      “Ma hakkasin suitsetama, sest kõik minu sõbrad tegid seda.”

      • institutsionaalsetele tegutsemisviisidele, reeglitele ja regulatsioonidele

      “Ma pean su selle rikkumise pärast koolist välja viskama, sest meie koolis on nii tavaks.”

      • ealistele, sotsiaalsetele või soolistele rollidele

      “Ma vihkan tööl käimist, kuid pean seda tegema, sest olen abikaasa ja isa.”

      • kontrollimatutele impulssidele

      “Minu šokolaadi-isu sai must võitu.”

      Me võime asendada keele, mis väljendab valiku puudumist, keelega, mis viitab valiku olemasolule.

      Kord ühe lapsevanemate ja õpetajate vahelise diskussiooni ajal, kui peeti aru nende keeleliste ohtude üle, mis vihjavad valiku puudumisele, vaidles keegi naine ägedalt vastu: “Aga on asju, mida sa PEAD tegema, meeldib see sulle või mitte! Ja ma ei näe selles midagi halba, kui ma ütlen oma lastele, et on asju, mida ka nemad peavad tegema.” Palvele tuua näide, mida ta “peab” tegema, vastas naine: “See on lihtne! Kui ma siit täna lahkun, pean minema koju ja süüa tegema. Ma vihkan söögitegemist! Ma vihkan seda kogu hingest, kuid olen seda teinud iga päev viimased kakskümmend aastat, isegi haigena, sest see on lihtsalt üks selline asi, mida sa pead tegema.” Ma ütlesin talle, kui kurb mul on kuulda, et ta veedab nii palju aega oma elust, tehes midagi, mida ta vihkab, sest tunneb end olevat selleks sunnitud, ja avaldasin lootust, et ta avastab VVSi keele õppimise kaudu enda jaoks rõõmsamaid valikuid.

      Mul on hea meel teatada, et ta oli kiire õppur. Seminarilt koju minnes kuulutas ta oma perele, et ei taha enam süüa teha. Võimalus tagasisideks tuli kolm nädalat hiljem, kui kaks tema poega tulid seminarile. Mind huvitas, kuidas nad reageerisid oma ema teatele. Vanem poeg ohkas: “Marshall, ma tänasin endamisi jumalat!” Nähes minu üllatunud ilmet, selgitas ta: “Ma ütlesin endale, et nüüd ehk ei hädalda ta enam iga söögikorra ajal!”

      Teinekord, kui ma nõustasin ühte piirkonnakooli, ütles keegi õpetaja: ”Ma vihkan hinnete panemist. Ma arvan, et neist ei ole mingit abi ja et nad aitavad üksnes õpilastes ärevust tekitada. Aga ma pean hindeid panema, sest see on meie piirkonna ettekirjutus.” Me olime just harjutanud, kuidas tutvustada klassides keelt, mis suurendab teadlikkust oma tegude eest vastutamisest. Ma pakkusin välja, et õpetaja võiks asendada väite “Ma pean panema hindeid, sest see on piirkonna ettekirjutus” sõnadega “Ma valin hinnete panemise, sest tahan …” Ta vastas ilma kõhklemata: “Ma valin hinnete panemise, sest tahan säilitada oma töökohta,” ning veidi kõheldes lisas: “Aga ma ei taha nii öelda, sest siis tunnen ennast oma tegevuse eest väga vastutavana.” “Sellepärast ma tahangi, et sa nii ütleksid,” vastasin mina.

      Me oleme ohtlikud, kui ei tea, et vastutame oma käitumise, mõtlemise ja tunnete eest.

      Ma jagan Prantsuse romaani- ja ajakirjaniku Georg Bernanose arvamust, kes ütleb:

      Olen juba pikka aega mõtelnud selle üle, et kui pidevalt kasvav hävitustehnika põhjustab ühel päeval lõpuks liikide kadumise Maalt, ei ole meie väljasuremise eest vastutav mitte õelus, ja veel vähem muidugi meelepaha, surveabinõud ning kättemaks, mida see tekitab … vaid sõnakuulelikkus, tänapäeva inimesele omane vastutuse puudumine, ühiskonna iga ettekirjutuse orjalikult alistuv aktsepteerimine. Õudused, mida me oleme näinud, veelgi suuremad õudused, mida me praegu näeme, ei ole märk sellest, et mässumeelsete, vastuhakkavate ja taltsutamatute inimeste arv terves maailmas tõuseb, vaid pigem näitab see sõnakuulelike, alistuvate inimeste arvu pidevat tõusu.

      Teised elust kaugendavad suhtlemisviisid

      Oma soovide esitamine nõudmistena on veel üks väljendusviis, mis blokeerib kaastunde. Selgesõnaline või kaudne nõudmine ähvardab kuulajat süütunde või karistusega, kui viimane ei nõustu. See on meie kultuuris vägagi tavaline suhtlemisviis, mis on eriti levinud nende seas, kes omavad võimu.

      Me ei saa kunagi sundida inimesi midagi tegema.

      Mõtteviis, mis põhineb lähenemisel “kes mida väärib”, blokeerib kaastundliku suhtlemise.

      Minu lapsed andsid mulle nõudmiste vallas mõned väga väärtuslikud õppetunnid. Millegipärast olin ma endale pähe võtnud, et lapsevanemana on minu ülesandeks käsutamine. Aga ma õppisin, et võin käskida nii palju tahan, suutmata lapsi midagi tegema panna. See on tagasihoidlik õppetund neile, kes usuvad, et lapsevanemana, õpetajana või ülemusena on meie ülesandeks teiste inimeste muutmine ja nende korralikult käituma sundimine. Seega olid minu lapsed need, kes andsid mulle teada, et ma ei saa neid SUNDIDA midagi tegema. Kõik, mida ma teha sain, oli panna neid soovima, et nad СКАЧАТЬ