Vägivallatu suhtlemine. Marshall B. Rosenberg

Чтение книги онлайн.

      Kui ma õppisin, kuidas võin VVSi kasutades ühtviisi hästi vastu võtta (kuulata) ja anda (ennast väljendada), vabanesin tundest, et olen “uksematt” ja rünnatu, ning jõudsin sõnade tõelise kuulmiseni ja nende taga peituvate tunnete mõistmiseni. Ma avastasin ühe väga haavunud mehe, kellega olin kakskümmend kaheksa aastat abielus olnud. Ta oli minult nädal enne [VVSi] seminarile tulekut lahutust palunud. Et pikk jutt lühemaks teha – me oleme siin täna kahekesi ja ma hindan seda [VVSi] panust meie loo õnnelikku lõppu … Ma õppisin kuulama tundeid, väljendama oma vajadusi, aktsepteerima vastuseid, mida alati kuulda polnud tahtnud. Ta ei ole siin selleks, et mind õnnelikuks teha, samuti ei ole mina siin tema õnne nimel. Me oleme õppinud arenema, aktsepteerima ja armastama, nii et see meile mõlemale rahuldust pakuks.

      Ma olen kasutanud VVSi erivajadusega laste klassides juba terve aasta. See õnnestub isegi kõnepeetuse, õpiraskuste ja käitumisprobleemidega laste puhul. Üks poiss meie klassis sülitab, vannub ja karjub ning torgib pliiatsiga oma laua juures seisvaid õpilasi. Ma juhendan teda: “Palun ütle seda teisiti. Kasuta oma kaelkirjakukeelt.” (Mängukaelkirjakud on mõnel seminaril kasutusel VVSi demonstreerimise abivahenditena.) Seepeale tõuseb ta kohe sirgelt püsti, vaatab selle lapse poole, kellele tema viha on suunatud, ja ütleb rahulikult: “Ka sa läheksid palun minu lauast eemale? Ma tunnen viha, kui sa mulle nii lähedal seisad.” Talle vastatakse näiteks nii: “Vabandust! Ma unustasin ära, et see sind häirib!”

      Ma hakkasin mõtlema frustratsioonile, mida see laps oli minus tekitanud, ja üritasin välja selgitada, mida temalt vajan (peale korra ja harmoonia). Ma mõistsin, kui palju aega olin matnud tundide ettevalmistamisse ja kuidas minu vajadus loovuse ja kaasatöötamise järele olid “lühisesse jooksnud”, kuna pidin tegelema käitumisega. Samuti tundsin ma, et ei suuda täita teiste õpilaste vajadusi. Kui see õpilane edaspidi klassis korda rikkus, ütlesin talle: “Ma vajan sinu tähelepanu.” Ühes päevas võib tarvis minna sadat vihjet, kuid sõnum jõuab temani ja tavaliselt hakkab ta tunnis kaasa töötama.

      Ma kasutan oma arstipraksises järjest enam VVSi. Mõned patsiendid küsivad minu käest, kas ma olen psühholoog, sest tavaliselt arste ei huvita, kuidas patsient oma elu elab või oma haigusega hakkama saab. VVS aitab mul mõista, millised on patsiendi vajadused ja mida tal on tarvis antud olukorras kuulda. Ma leian, et see on iseäranis abistav hemofiilia- ja aidsihaigetega suhtlemisel, sest sellistel puhkudel halvendavad patsiendi viha ja valu oluliselt patsiendi ja tervishoiutöötaja vahelist suhet. Hiljuti ütles üks minu aidsihaige naispatsient, keda olen ravinud viimased viis aastat, et kõige enam on teda aidanud minu katsed leida viise, kuidas ta saaks oma igapäevast elu nautida. Selles osas aitab mind palju VVSi kasutamine. Kui ma varem sain teada, et minu patsient põeb surmaga lõppevat haigust, jäin ka ise sellesse prognoosi kinni ja tänu sellele oli mul raske teda siiralt innustada oma elu edasi elama. Koos VVSiga olen ma arendanud välja uue teadlikkuse, samuti uue keele. Ma imestan, kui hästi sobib see minu arstipraksisesse. Mida rohkem ma seda “VVSi tantsu tantsin”, seda rohkem energiat ja rõõmu oma tööst tunnen.