Elust kirju. Epp Petrone

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Läksin talle CD-plaati tagastama, koputasin. “Sisse!” Koperdasin hämaras toas millegi otsa. Terve toa põrand oli kaetud maha visatud riietega, Justin ise… Mis te arvate, mis ta tegi? Pikutas ja kuulas muusikat.

      Mis seal siis imestada, et kui ma vahetevahel meie tänapäeva ühises kodus tema kapi ära koristan ja teen talle õppuse “vaata, siia sahtlisse käivad sokid, aga siia korvi T-särgid”, siis nädala pärast oleme jälle samas faasis: mina korjan põrandalt riideid, viin need kapi juurde, piilun ehmunult sealset segadust ja panen uued asjad lihtsalt segaduse ülemistesse kihtidesse.

      Mõtlen ka sellele, kuidas kuulu järgi pakkis Justin kord Washingtonis oma kolledži ühiselamus asju, et suveks koju kolida. Ja märkas siis, et näh, kaks kasti olid sügisest saati lahti pakkimata, aga ta polnud neid vahepealse õppeaasta jooksul märganudki.

      Kujutan ette, milline see kolledžituba tal selle aasta jooksul välja nägi!

      “Tegelikult olen mina korralik,” on ta mulle vahel rääkinud. “Vaat minu kunagine tüdruksõber Becky, tema oli tõeline lohakuse etalon. Kõik ta asjad olid põrandat mööda laiali…” Katsun nüüd endise mõttepildi eriti tugevaks keerata ja nende kahe kunagist ühist tuba ette kujutada…

      Mis seal salata, mina armastan korda. Mõttemängude maailmas võiksin ma olla abielus mehega, kes joob kohvi ja paneb kardinad ja lastelukud kiirelt ja sorteerib oma pesu. Kindlasti oleks tal siis mõni muu häda.

      Võtan enda ette paberi, kuhu ma – korraliku inimesena – homse päeva plaanide nimekirja teen. “Leida kohalik töömees,” kirjutan ma sinna.

      Neli monoloogi

      Ka asjad meie ümber elavad, hingavad ja räägivad, kui kuulatada. Ma kuulatasin ennist ja kõrva jäi see…

      “Ma olen dušisegisti. Mu ümber on millegipärast – ärge küsige, miks – paks ja kõva koorik läbipaistvat plasti. Selleks vist, et mind oleks poes parem üles riputada ja esitleda? Et olen nagu kuidagi elegantsem?

      Mu uus perenaine rapib seda plasti noa ja kääridega juba tükk aega ja vannub tulist kurja. Siis käime koos naabrinaise juures küsimas, et ega mind kuidagi lihtsamalt lahti saa sellest plastist. Ei saa – naised vannuvad kahekesi, kui õudne ja ebaturvaline see on, et asjade ümber sellised katted on valatud.

      Lõpuks saan ma vangistusest vabaks ja perenaine hakkab mind vana dušisegisti kohale kruvima, tahame peremehele hea üllatuse teha…

      Siis selgub, et ma ei sobigi.

      Ja tagasi poodi mind ka viia ei saa, sest mu plastkate on ju nüüd katki raiutud ja enam pole ma elegantne.

      Perenaine loodab mulle internetioksjonilt 1 sendi eest uut omanikku leida, nii et kes teab, äkki leian ikkagi ka mina endale õige koha elus. Veel on lootust!”

      “Ma olen aknapesupudel. Aga ma ei ole mitte tavaline pudel, sest ma sattusin keskkonnahoolikute koju. Pärast seda, kui ma tühjaks sain, käisime perenaisega koos kolmes poes. “Kas teil müüakse Windexi täidet, pihustipudel on mul juba olemas?” küsis perenaine ja igal pool vaadati meid nagu napakaid.

      Lõpetasin ikkagi pudelipanges, aga vähemasti oli mul natuke lootust ja seiklusi… Homme lähen ümbersulatamisele. Sest pihustipudeleid ju ikka sulatatakse ka ümber? Ärge hirmutage mind sellega, et mind homme ikkagi lihtsalt maha maetakse!”

      “Ma olen sokk. Kuulun nende hulka, kelle partner on läinud ära igavestele jahimaadele – ärge küsige minult, kuhu, mina ise ka imestan, kuhu nad kaovad. Kas pesumasinas on kusagil selline auk, kust pääsed teise dimensiooni? Igatahes, igal nädalal kaob siin majapidamises jäljetult üks sokk või isegi mitu. Meid, ilma paariliseta jäänuid, on perenaine alles hoidnud.

      “Äkki õmblen lapsukesele neist sokkidest sajajalgse?” rääkis ta vahel ja ma kujutasin juba vaimusilmas ette seda uut elu… Kes teab, võibolla õnnestuks isegi aastakümneteks veel orbiidile jääda ja lapsepõlvest pärit tähtsaks talismaniks muutuda? Vaat see oleks elu.

      Aga ei, praegu läks teisiti. Mu uus karjäär on hoopis aknaraamide pesemine. Tundub, et perenaist on tabanud aknapesusõltuvus. Ta katkub järjest kõik aknad lahti ja peseb ära kõik, ka maja välisseina aknaraamid, vaata et küürime terve maja välisseina puhtaks. Siis käin pesumajas ära ja järgmisel päeval peseme jälle uusi aknaid…

      Ma ikka veel natuke loodan, et pärast järjekordset pesumajas käimist võib minust ikkagi sajajalgne saada.”

      “Ma olen endine kapp. Tulevik on tume, erilist uue elulehekülje lootust pole ja ilmselt maetakse mind järgmisel nädalal maha.

      Möödunud aasta oli mul ilus: uued mesinädalad, kui mu uus perenaine mind lihvis ja valgeks värvis.

      Aga viimane nädal on olnud hirmus. Kõigepealt pidin päevade kaupa pealt kuulama naaklemist teemal “Millal sa kapi lahti kruvid?” – “Küll ma kruvin, mis sa muretsed!” Ja siis tuli see hirmus päev, kui perenaine õiendas: “Näed, sa ei kruvinudki kappi lahti!” ja peremees õiendas: “Pole vajagi, saame ta niisama kolitud!”

      Ja kuidas mind siis seal uues korteris ukse vahele kinni pressiti ja lükati, nii et mu hingede ümbert kõik katki pudenes ja ma nutsin nende robustsete meeste käte vahel…

      Nüüd ma siis vedelen siin maja ees vihma sees ja ootan prügiautot. Eelmisel nädalal ei võetud mind isegi prügiauto peale ja ma põhjustasin veel ühe – loodetavasti viimase – tüli. Et kus siin tänaval siis ikka see õige suure prügi koht on?”

      Kui ei julge koputada

      Kas ajakirjanikud on tegelikult häbelikud?

      Minu viimane selleteemaline mõtisklusaine on tuletõrjuja lesk siin New Yorgis meie naabertänaval.

      Kolm päeva lükkasin edasi ta ukse juurde minekut ja koputamist.

      Ühel õhtul jõin ära lausa julgustusõlle, aga siis sain aru, et niimoodi ei sobi minna, sest äkki on mul nüüd õllelõhn juures. Lükkasin järgmisele hommikule.

      Ta majast mööda jalutades aeglustasin sammu… Et kui äkki näen teda, siis saaks kuidagi spontaansemalt rääkida. Ei näinud. Ei rääkinud. Ikka ainult see foto oli puu küljes, naeratava tuletõrjuja foto, kes tules hukkus viis aastat tagasi, 9-11, Maailma Kaubanduskeskuse tulekahjus. Tegin puust veel kord pilti ja mõtlesin: “Olen ikka argpüks.”

      Arusaadav, ma pole lihtsalt siin USA äärelinnas koduperenaisena õigel reporteri-lainepikkusel. Kui näiteks töötaksin kusagil lehes, kus iga päev peaks inimesi tülitama, läheks see iga päevaga kergemaks.

      Siis jäin haigeks. Nuuskasin tänulikult oma nohust nina ja mõtlesin, et näed, see intervjuu jääbki tegemata ja polegi mul vaja minna inimeselt tema elu kõige kurvema sündmuse kohta aru pärima.

      Olen teinud ajakirjanikutööd aastaid ja väga erinevates rollides: reporter, toimetaja, tegev- ja peatoimetaja, olen töötanud nii kirjutavas pressis, raadios kui ka teles. Kõigi nende kogemuste peale kokku arvan, et see on minu jaoks ajakirjanikutöö kõige raskem osa: minna leinava inimese juurde ja küsida, mis tunne on.

      Miks seda nii raske on teha? Kui minna mõne kogenud prominendi või pressiesindaja juurde, siis on meie rollid kindlad. Ta teab, kes ma olen. Ta ei hakka nutma. Või ei saada mind juba ukselt minema (või kui ka saadab, siis on see teistmoodi, kui oleks see, mismoodi leinaja СКАЧАТЬ