Elust kirju. Epp Petrone

Чтение книги онлайн.

      Kas te viskaksite mänguasja ära?

      Või üritaks lapsele õpetada halastust ja kaastunnet nende vastu, kes on teistmoodi, kes on elu hammasrataste vahele jäänud?

      Mu mehevanemate koera hammaste vahelt päästetud kummist rebane nägi välja päris armetu, kannatada saanud oli nii looma saba, käpad kui ka silmnägu.

      Aga vaieldamatult oli säilinud kummikänkra rebaselikkus: ilma erilist fantaasiat rakendamata võis ikka näha, et see loomavare on olnud rebane.

      “Haige rebane,” ütlesin ma meie kaheaastasele Martale ja pesin känkra kraani all puhtaks.

      “Kas sa kavatsed selle alles hoida?” ahhetas Justini ema. “Martal on ju nii palju mänguasju ja see on täiesti rikutud!”

      Aga minu südametunnistus ei lasknud rebast ära visata. Mulle ei meeldi plasti, kummi ja muid naftatooteid arutult minema loopida. Ja ausalt öeldes olen ma veel laps: tundsin ära, et mind oleks see jäänud häirima. Kuidas me haavatud ja abi vajava rebase lihtsalt hülgasime ja tal surra lasime.

      “Rebasel on valus,” ütlesin ma Martale. “Lähme teeme talle mõnusa pesa.”

      “Lebane aia-aia,” kurtis Marta nina kirtsutades. “Lebane nutab!”

      “Teeme talle kalli-kalli, siis ta ei nuta,” pakkusin ma. Marta kallistaski rebast ja tegi musi.

      “Lebane tuttu?” läks ta tuustima oma mänguasjade kasti kallale ja tõmbas sealt välja ühe riidetüki. (Tegelikult oli see küll tänavapildiga kangas, mõeldud autode ja nukkudega mängimiseks, aga mänguasjad on ju ikka mitme funktsiooniga, sest laste mõtlemine on vaba.)

      Ta edastas telegrammistiilis oma plaani: “Lebane – teki – tuttu.”

      Mässisimegi siis rebase kanga sisse ja panime ta Marta voodisse padja peale.

      “Nüüd tal on mõnus, ta läheb tuttu,” seletasin ma. “Kui ta üles ärkab, siis anname talle piima juua ja teeme veel pai ja kalli. Ta on sinu kallis haige rebane.”

      Nüüd on juhtunust möödas terve päev ja Marta pöördub muudkui oma rebase hoolitsemise mängu juurde tagasi. See äranäritud mänguasi on saanud nüüd rohkem oma perenaise tähelepanu kui kõik ülejäänud sama komplekti loomakesed kokku.

      Kui Marta suuremaks kasvab, saame haige rebase koos teiste loomadega ühte mängu integreerida, mul on sel alal juba väikesed plaanid…

      Ja mul on tunne, et sai lapse – ja ka enda – hingele üks ilus õpitund antud.

      (Lisan, ligi kümme aastat hiljem: rebane on alles kotis, kus on komplekt tema esimesi beebiriideid. Kunagi, kui Marta teismeiga on läbitud ja saabub aeg, kui ta iseenda algusesse sentimentaalsemalt suhtub, kingin ma selle koti talle.)

      Kaheaastase grammatika

      Juba tükk aega tagasi sai Marta selgeks sõna “otsas” ja hakkas seda ohtralt kasutama.

      “Supp on otsas!”

      “Lumi on otsas!”

      “Piim on otsas!”

      Selle juurde käib käte laiutamine – ilmselt ma esimestel kordadel seda sõna kasutades laiutasin oma käsi.

      Lisaks on omadega otsas igasugused asjad, vahel ka inimesed. Sest lapsed on loogilised ja arendavad oma keelt paralleelide ja järeldamise abil.

      Näiteks tahab Marta telekast lasteprogrammi vaadata ja klõpsib selle käima. See on aga parasjagu CNNi peal. Marta põrnitseb telekat ja kommenteerib: “Telekas on otsas!”

      Või otsib ta taga onu Ianit, kes ennist külas käis. “Kus Ian on? Ian, uu… Mhm, Ian on otsas!”

      Eesti keel on imeliselt ebareeglipärane. Kui laps on selgeks saanud lause “Veel seda laulu!”, siis on ju ka üsna loogiline, et ta ütleb enda kohta “Marta laulub”, kasutades seda tähte u, mille ema talle sõna juurde oli andnud. Aga ei! Nüüd tuleb parandada: “Marta laulab.”

      Või küsib ta mult, riiulile osutades: “Tahad kass!” Mina parandan:

      “Tahad kassi?” Siis osutab ta riiulile ja näitab oma kutsut: “Tahad koeri!”

      Ja mine tee talle selgeks, et kass tahab enda juurde tähte i, aga koer tahab enda juurde tähte a, ja kui on mitu, siis tahavad kassid e-tähte ja koerad i-tähte. Brr…

      Miks need sõnad küll kõik nii erinevalt peavad endale tähti juurde noppima!

      Jah, olid tüüpsõnad ja reegel, et midagi vaadati mitmuse osastava käände järgi ja siis õppisime veidi segaseks jäävatel põhjustel endale pähe lause, et “tige koer tuli ja hammustas”, mille vokaalide järgi sai vaadata, milliseks mis täht muutus käänates…

      Mina neid kooliajal õpitud reegleid täpsemalt ei mäleta ja räägin vaistu järgi, nagu ilmselt kõik emakeelekõnelejad. Aga sellist kaheaastast õppurit vaadates ei oska muud kui ahhetada: kuidas on üldse võimalik, et eesti keelt saab rääkida puhtalt ja ilma grammatikavigadeta?

      Justin ei ole sellest kunagi aru saanud, pärast seda, kui ta meie keeleõpikutega tutvus.

      Aga kuidas Marta numbreid loeb: “Üks-kaks-kolm-neli-viis-seitsekaheksa-kümme!”

      Ja iga kord niimoodi, kuigi mina üritan vahele hõigata ka kuut ja üheksat.

      Juhtumi lähemal analüüsimisel pidin tunnistama, et lapsel on siin oma loogika. Ta ei viitsi kahte ühesuguselt kõlavat numbrit välja öelda – see on vist ajaraiskamine ta meelest. Viis on ju sama mis kuus.

      Ja kaheksa on sama mis üheksa.

      Käivad ka suurejoonelised katsed mitmuse moodustamiseks. “Õues suurid pilvid” ja “Emmel punasid piksid”.

      Sama julgelt käib pööretega katsetamine.

      “Emme, mängima! Meie mängima!”

      “Meie mängime.”

      “Tsau, palt! Missa-teed?”

      “Kas laulame?”

      “Jah, laulab… me. Laulame. Lalalalaa!” on ta juba me-lõpu kasutusele võtnud.

      Ja sõna “mulle” meeldib talle igale poole toppida.

      “Näe, emme! Buss sõidab mulle.” Või “Vihma sajab mulle.”

      See on nii iseloomulik kaheaastasele – ja võibolla kogu inimsoole – mõelda, et vihm sajab just sulle.

      Ning kui Marta on nutnud, siis pärast meenutab ta: “Marta nuttis emmele.”

      Hiljuti õppis ta ära sõna “jõehobu”. Õigemini ütleb ta küll “jõ-hobune”.

      Vaatame pildiraamatut. Näitan ninasarviku pilti ja küsin: “Kes СКАЧАТЬ