Elust kirju. Epp Petrone

Чтение книги онлайн.

      “Niimoodi vist ei tehta,” arvasin ma. – “Aga näed, toimib!” oli Justin uhke. “Põleb ju!”

      Ja seal ta kükitas ja vaatas uhkusega omaenda tehtud tuld.

      “Tules on midagi maagilist, turvalist. Sa lihtsalt jääd sinna ette ja vaatad. (Muidugi, turvalisuse teemal on ka pahupool. Näiteks Marta armastab ka ahjusuu ees kükitada ja läbi malmukse tuld vaadata. Ma ju tean, miks ta seda tahab. Aga kas kolmeaastane laps võib sellise poolsuletud ahjusuu ees enam-vähem üksi olla? See teema on taas üks väljakutse, millega me Klaara puhul tegelema peame. Aga seni on Marta osanud end Klaarast piisavalt kaugele hoida. Küllap õhkuv kuumus paneb lapsel vaistud tööle.

      Mina olin nelja-aastane, kui meie pere ahjuküttega kodust ära radiaatorite ja keskkütte maailma kolis. Alles ülikooli ajal erakas sattusin taas ahjuga korterisse ja sain oma tulehakatuse-ristsed. Ja muidugi veetsin nende kahe tärmini vahepeal lugematu hulk päevi vanaema ja vanaisa juures, selg vastu ahju.

      Vanaema tegi sageli ahjus tatraputru. Sellel on raskesti kirjeldatav, aga kindlalt äratuntav kõrvalmaitse, hoopis teine kui lihtsalt keedetud pudrul. Vahel tegi ta praadi: malmist poti sees liha, porgandit, sibulat ja kartulit. Selles on ürgset väge… Ja Justin oli ääretult (positiivselt) üllatunud, et ahi pole mitte ainult küttekeha, vaid me saame omaenda tule abil ka süüa teha. See on umbes sama masti üllatus, kui me metsas matkale läksime ja järsku marju leidsime ja… otse metsas neid sööma hakkasime!

      Justin tegi meist siis pilti, nagu ta nüüd tegi ahjus süte keskel olevast potist pilti Eksootika. Aga selle mõistatuse kallal ta veel maadleb, et millal on õige hetk Klaara siiber kinni panna. Liiga vara on ohtlik ja liiga hilja on raiskamine…

      Kui aga Justin tahtis oma vanematele uuest elust muljetada, siis selgus, et sõnade ahi, siiber ja roop tähendusi ta inglise keeles lihtsalt ei teagi.

      Kinnisvarast ja vaimudest

      Maakleritest on meile nüüd tükiks ajaks küllalt. No-vaadakekui-armsad-kapikesed-tüüp ja siit-võib-seinad-maha-võtta! – tüüp ja aknad-kahjuks-veel-pakettidega-asendamata-tüüp ja aga-mul-endal-on neljasaja-ruudune-maja-tüüp… Kõik nad olid jutukad. Kõik nad tahtsid meile midagi müüa. Ma sattusin igal teisel korral vaimustusse, sest ilmselt on mul kehas hetkel liiga palju östrogeeni ja pesapunumise instinkti. Õnneks olime paberi peale kirja pannud kõik, mida oli vaja: kõndimiskaugusel lasteaiast ja omaette tagaaiaga jne. Ja kui järgmisel päeval vaimustus lahtus, helistas maakler tagasi ja ma rääkisin kainemalt. Lõpuks hakkas tunduma, et vähemalt osa Tartu maaklereid juba klatšib meid. (Sain oma meilile nipsaka vastuse ühelt tundmatult maaklerilt, kes ütles: “Teie objektilt objektile käimine on teada! Katsuge välja mõelda, mida te otsite.” Mis? Kuidas seda kodu siis veel otsitakse kui mitte “objektilt objektile käies”?)

      Ühest majast on tõsiselt kahju, mis meist võtmata jäi.

      See oli nagu reis ajamasinaga.

      Meile silmajäänud kuulutus oli ainult kahe fotoga ja ilma hinnata. Justini ärgitusel ma ikkagi helistasin (talle meeldis tänava nimi, Anna Haava). Kõigepealt uuris maakler, kas otsin endale või arendamiseks. Ja kuidagi oskas ta kohe küsida ka seda, et kuidas mul säästva renoveerimisega sotid on.

      Säästva renoveerimisega on mul sotid muidugi väga head, kiitsin ma.

      “Vaat, see on selline maja, kus on 95 % detaile, ka mööbel, aastast 1933 puutumatult säilinud.”

      Me jooksime! Selliseid maju ei olegi Eestis võibolla rohkem kui see ainuke!

      Ja oligi nii. Vana mööbel ja ahjud ja tapeedid. Nelja jala peal kahhelkividest nelinurkne ahi. Keldris munakividest laotud põrand. Hele potisinine köök, vanad kraanikausid, vana WC-loputuskast ja uhked riivid siltidega “vaba” ja “kinni”. Vana sinine vann ja vanniahi. Päkapikumaja-aknad ja veranda…

      “Ja siin on istunud nii Päts kui Laidoner kui Tõnisson…” patsutas toolide vahel maakler (kes, nagu selgus, kuulus ise maja omanike hulka, st suguvõsasse). Maja ehitas omal ajal Tartu linna ehitusnõunik Juulius Roo, kes suri just parasjagu enne Eesti Vabariigi lõppu, tema tütar aga abiellus sellise mehega, kes oli venelaste hulgas soosingus – ja nii jäigi maja rüüstamata. Ei tulnud sinna uusi inimesi ega nõukogudeaegseid tapeete. Tütrest sai tädike, kes elas vanaks sealsamas majas ja lahkus maailmalõpukohvikusse kolm aastat tagasi. Ning hiljuti otsustas suguvõsa maja ära müüa.

      … Aga pärast seda, kui olime konsulteerinud umbes kümne eksperdiga (uste renoveerija, akende renoveerija, aiaehitaja, torumees, kaks ahjumeest, elektrik, põrandamees, muidumees, säästva renoveerimise mees, muinsuskaitsemees, krohvimees, värvijamees…), saime aru, mida täpsemalt tähendab sõna “kapitaalremont” ja mida tähendab sõnapaar “säästev renoveerimine”.

      Minu respekt nende inimeste suhtes, kes on suutnud ausalt restaureerida vanu majasid, tõusis igatahes veel. Kui kallis ja riskantne see on. Ja kuidas sellest saab su elu absoluutne prioriteet… ilmselt umbes kolmeks aastaks. СКАЧАТЬ