Elust kirju. Epp Petrone

Чтение книги онлайн.

      Esimesed päevad

      “Don’t come here!” 1 oli esimene asi, mis eestlane (piirikontrollitädi) mulle Eestimaal ütles. Nojah, mul läks see kollane joon meelest ära, mille taga ootama pidi…

      Ligi tund aega ummikus venimist, see olevat keset päeva lennujaama lähistel tänapäeval tavaline. Kaubakeskuste värvilised sildid ja nende esised parkimisplatsid. Lennujaama ümbrus on nüüd rohkem Ameerika eeslinna moodi kui vanasti (ja palun siit mitte lugeda välja ei kiitust ega kriitikat).

      Aga Eesti linnade reostus paistab kratsivamalt silma kui New Yorgi oma. Sest lumi läheb ju mustaks, kõik see tuhk, liiv ja sool, mida talle peale pannakse. New York oli aga vähemasti sel talvel lumeta.

      Huvitav lugu on meie lapsukese suurerattalise traktorkäruga, mis Ameerikas alati nii naljakas ja mõttetu tundus! Seisis teine aina garaažis, sellest peale, kui olime ta kolm aastat tagasi Eestist endaga kaasa tassinud. Aga esimesed sammud kodumaa tänavatel, ja oli selge, et tuleb taasavastada võimalus liikuda lapsega enam-vähem kiirelt edasi (teisel kohal mugavuse mõttes on kelk, aga majaesised on ju ebaühtlase “kvaliteediga”, mõni on paljaks lükatud, teine lumesuppi täis – traktorkäruga liikumine on ikkagi mugavam.

      Nii et väike kultuurišokk. Mul oli täiesti meelest ära läinud, kui oluline osa elust on arvestamine tänavalumega. Ka kelk oli meil Ameerikas lihtsalt eksklusiivne mänguasi selleks, kui lumi juhtus mõneks ajaks maha tulema, aga igatahes mitte tänaval liiklemise vahend.

      Edasi, kõndisime Kalamaja puumajade piirkonnas ja vaatasime majade ees küürutavaid vanu tädisid. Lumekoristajaid. Ma mäletan, kuidas Justin neli aasta tagasi Eestisse kolides neid tädisid südamesse võttis. See tundus talle kurbnaljakas ja ebaõiglane. Nende küürutajate eakaaslased Ameerikas elavad üksinda viie magamistoaga majades ja käivad mitu korda aastas reisimas. Meie tädide nägudel on palju sügavamad kortsud, nende näod on allapoole ja seljad on küürus. Varahommikul tuleb lumi ära lükata ja siis puud tuppa tassida…

      Aga võimalik, et nad on õnnelikud, see on kuidagi nende liigutustest näha, et nad naudivad oma lumeviskamist ja võtavad seda kui tervitatavat lisandit nende muidu nüriks kiskuvas pensionärielus. Eestlane ei oska niisama pikutada ja vanaduspõlve pidada.

      Arutasime lumekühvlimemmekeste üle ja järsku kuulsime lahtisest puumaja-aknast kummalist röökimist. Orgasm või viha või hullus? Või äkki keegi harjutas häält lahti või tegi näiteringi proovi?

      “Ei tea, kus on proportsionaalselt rohkem kentsakaid tegelasi, siin kandis või Manhattanil?”

      Seda oli veel raskem otsustada, kui jõudsime Balti jaama tüüpide galeriisse…

      Aga mingi muutuse-kliks on minus käinud. Näiteks kolm aastat tagasi oleks ma mõelnud, kui mu ameerika snoobid sugulased oleks siin minuga ja näinuks seda rebasenahast mütsiga karjuvat vene tädi keset vaksalit, siis oleks häbi tundnud. Nüüd ma ainult mühatan ja mõtlen: “Täpselt nagu New Yorgis!”

      Samamoodi ei saaks mulle keegi väita, et Eesti korterid on koledad. Olles New Yorgis kolm korda koduotsingu läbi teinud, olles ligi sadat erinevat kohta näinud, pean tõdema: mind ei üllata küll ükski tarakan või kooruv krohv või kassikusehais. Fakt on, et ühe ja sama hinna eest pakutakse mõlemal pool nii saasta kui ka korralikke elamisi.

      Aga küll oli kummaline tunne üle pika aja seista leti ääres ja midagi eesti keeles kõva häälega ilmekalt tellida. “Eee, kaks piletit, palun, Tarrrrtusse.” Kui mõnus on põristada r-i! Ja kui õhtul Tartus toidupoes käisime, siis kohmasin uniselt “Thank you!” Keelekontekst avalikus sfääris, polnud ma ju kaks aastat Eestis käinud.

      Hästi huvitav oli enda ümber inimesi vaadata. Marta jooksis rongis ringi, mina tema sabas, samal ajal välimääramist harrastades. Need tundlad olid endiselt töökorras, enamiku inimesi panin kohe paika, kas eestlased või venelased. Aga kurb, kui palju joodikuid vaguni peale kokku tuli, nii haisvaid parme kui ka noori poisse.

      Ning oligi õhtu ja öö käes, krudiseva lumega rahulik aeg. Taipasin, et olen ebaõiglane küll. Ameerika eeslinnade villade ees häirib mind valguse peale kulutatud elekter, aga siin mõtlen: “Kui ilusasti on Tartu südalinn öösel valgustatud!”

      Aga teeninduskultuur, see on Eestis ikka veel selline… koduselt karune.

      Esimene stseen. Ühe kaubanduskeskuse lastetoast. Astume sisse, esimene lause meile teenindajalt: “Kuhu te saabastega tulete!”

      Teine stseen. Ühest mööblipoest. Mina: “Kas saaks kiirelt vaadata, mis kangastega on võimalik seda diivanit tellida?” – “Einoh, tulge parem hiljem tagasi, teil tahab laps magama minna!” Marta oli СКАЧАТЬ