Hingevõlg. Erik Tohvri

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ noorik ilmus kuskilt nurga tagant, seisatas, vajutas vanni jalutsis nuppu ja kogu protsess lakkas nagu noaga lõigatult.

      „Nii, selleks korraks kõik! Homme jälle,” ütles ta. „Kas saate ise vannist välja või aitan?”

      See küsimus tundus Ronaldile hoopiski alandav. Tuleb teda aitama, ise niisugune nääpsuke! Mismoodi ta aitaks, võtaks sülle või? Ei, ma pole veel sugugi nii väeti, et hakkama ei saa! solvus mees ja püüdis oma võimeid kohe ka demonstreerida – haaras vanni läikivatest käepidemetest, et end hetkega püsti ajada. Paraku olid aga nii vanni põhi kui ka käed ootamatult libedad, jalad nagu niideti alt ja Ronald prantsatas vanni tagasi. Selle tagajärjel lahkus vannist tema asemel suur osa veest, mis üsna muljet avaldava plärtsatusega üle äärte põrandale paiskus.

      „Kurat!” See tuli Ronaldilt juba tahtmatult. Pealegi häbenes ta nüüd jälle oma alastust ja tundis, et ilmselt pole tal mehena selle meeldiva naisterahva ees millegagi uhkustada.

      Ka noorik oli ootamatust veetulvast oma osa saanud, aga säilitas rahu ja mainis sarkastiliselt:

      „Meil on siin vanni põhjas vee väljalaskmiseks klapp, niisugust meetodit me ei kasuta… Ega te haiget ei saanud?”

      „Ei-ei, mul pole häda midagi!” ühmas Ronald peaaegu käratamisi, kuigi ta oleks tahtnud öelda sootuks muud: jah, sain, aga hoopis mu hing sai tõsise obaduse, sest üks alasti mees ei tohiks ennast naissoo ees kunagi nii hädisena näidata!

      Mööda pikka koridori oma toa poole kõndides Ronaldi pahameel küll haihtus, temas võttis maad teadmine, et igasugune senitundmatu olukord tahab harjumist, ning järgmisel korral oskab ta juba mõndagi ette näha – näiteks seda, et vann on libe ja sealt peab ettevaatlikult, tõesti vanainimeselikult pikkamisi ja häbenemata välja ronima.

      Toas polnud kedagi. Madis ilmus alles veerand tunni pärast ja küsis juba ukselt:

      „Noh, kuidas siis oli?”

      „Mis asi?”

      „Pärlivann, noh! Või sa ei käinudki?”

      „Käisin, kuhu sa pääsed! Siin on ju nagu sõjaväes, kõik käib käsu järgi. Kui vastu hakkad, võib-olla pannakse isegi kartsa!”

      „Kartsa siin ei ole, siin on soolakamber. Ja kuidas vannis oli?”

      Ronald mühatas, justkui oleks tahtnud sellele küsimusele vastamata jätta. Aga pärast väikest pausi vastas siiski.

      „Mis ta oli… Vann iseenesest oli mõnus, aga seal noore tüdruku ees paljalt tilberdada, see pole meiesugustele just suurem asi. Kolmkümmend aastat tagasi, siis oleks vist huvitavam olnud.”

      Madis muigas ja viskas end kušetile pikali.

      „Kas sa ei mäleta, kuidas meid Vene ajal sõjakomissariaadis paljaks kooriti, kui kutsealuseid võeti – kakskümmend vaevalt meheikka jõudnud poissi korraga, suur kamp… Jumala alasti, ei ainsatki hilpu seljas! Ja niiviisi sai seal noorte vene naisarstide ja õdede vahel käidud, ikka ühe juurest teise juurde, küll katsuti pulssi ja mõõdeti vererõhku. Eks mõnel poisil hakkas veri vemmeldama ka ja plikadel oli kihistamist! Aga mis nüüd vanas eas viga, enam ükski närv ei liigu, need ajad on möödas.”

      „Minul liigub küll… närv, noh! Kus sina praegu käisid?”

      „Massaažis! Triikis mu nii läbi, et ära väsitas, aga mõnus oli.”

      „Mis kohta nad masseerivad? Selga muidugi.”

      „Selga, käsi ja jalgu… Kõike mida vaja.”

      „Mhmh…” Ronald oleks tahtnud veel midagi küsida, aga ei suutnud uuele teemale keskenduda. Äsjane vanniskäik oli temasse jätnud midagi niisugust, mida oli raske seletada. Midagi nostalgilist, mis hingel kripeldas, järelemõtlemist vajas ja rahu ei andnud.

      „Lähed ise ka massaaži, siis on sul selge pilt, mis seal tehakse,” ütles Madis ja kohendas end mõnusamalt lebama. „Hea on küll, aga väsitab ära.”

      „Eks see on jälle üks enesealandamine… Ma loodan, et massaažis võib püksid ikka jalga jätta?”

      Madis heitis kaaslasele kahtlustava pilgu.

      „Sa räägid, nagu oleks too vannitädi tahtnud sind õnneks võtta! On sul siis midagi eriliselt vaatamisväärset varjata või?”

      „Mis kurat… Muidugi mitte! Aga üks vana mees ei tohi ennast niiviisi noorte naiste ees alandada, see kriibib hinge!”

      „Kas sa ei mäleta, et vanasti olid ka meeste saunas saunanaised, vist on praegugi, ma pole avalikus saunas ammu käinud. Mäletan, et sai lasta isegi endal selga pesta, aga selle eest pidi eraldi maksma, see oli nende haltuura. Väike lisateenistus või nii.”

      „Need olid vanamutid, aga siin vanni ääres seisis mul täisjõus, veel täitsa noor naine! Ja peale muu veel ilus kah. Ja täna tundsin ma seal esimest korda, et ma olen tõesti vanaks jäänud, ja see on tegelikult üks väga sitt tunne,” seletas Ronald justkui vastumeelselt, aga häälde oli siginenud ka tubli ports eneseirooniat.

      „Keegi kirjanikest on öelnud, et raske on vanaks saada, aga hea on vana olla! Kes see oli, ei mäleta,” lausus Madis ja vaatas kella. „Aga praegu on palju tähtsam, et varsti on lõunasöögile minek ja siis peab peale passima, et ennast liiga täis ei pugi! Rootsi lauas on niisugune oht alati olemas.”

      Ronald teadis, et Madisel on õigus. Eelmisel õhtul oli ta söögisaalis oma arust küll tagasihoidlikult üht ja teist taldrikule tõstnud, aga valik oli mitmekesine, kõigest pakutavast oleks tahtnud osa saada ja kokku sai seda liiga palju. Ja kui korra võetud, ega saanud järele jätta, kuigi kehakaal kipub juba sadat kilo ületama.

      „Kodus jälgib Marju, et ma liiga ei sööks, aga siin peab tõesti ennast ise taltsutama! Eile õhtul…”

      „Eks sa muidugi jõudsid juba kõik meie tegemised Marjule ette kanda?” küsis Madis ootamatult teravalt vahele, nii et Ronald jäi teda hämmastunult silmitsema.

      „Mis sulle sisse on läinud? Arvad, et ma ei tohigi enam oma naisele helistada? Keelad ära või?”

      Madis muigas, aga see muie polnud eriti sõbralik.

      „Mu naabril on puudlikoer, juba vana ja väga hästi treenitud! Lamab, sitsib, käib kenasti kõrval – kõik käsu peale. Sina, Ronald, oled millegipärast selle puudlikoera moodi, mitte küll välimuselt, aga muidu…” ütles ta silmi pilutades, nagu oleks ta äkki ebameeldivalt heledasse valgusvihku sattunud või kardaks kuskilt mõnda ähvardavat hoopi saada.

      „Eksid, mees!” Ronald oli tõsiselt solvunud ja ütles, sõnu üksikult rõhutades: „Mina ei helista oma naisele mitte käsu peale, vaid oma sisemisest vajadusest. Ja ei häbene sulle öelda: helistan sellepärast, et ma teda armastan, naera selle peale, kui tahad!”

      „Sul on ikka tõesti närvid läbi,” arvas Madis ärritumata. „Vanasti me muudkui aasisime teineteist vastastikku, aga nüüd sa enam ei kannata, võtad kõike surmtõsiselt. Mis sinuga juhtunud on?”

      „Juhtunud…” torises Ronald. Ta polnudki Madisega niiviisi omavahel, segamatult ja ainult kahekesi igiammu kuskil viibinud, võib-olla ehk kunagi nooruses mõnel lähetusel, mida siis komandeeringuks nimetati. Praegune sõnelemine tõi ebameeldiva teadmise, et kogu see sanatooriumisse СКАЧАТЬ