Hingevõlg. Erik Tohvri

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ koerte varjupaika, otsid mõne kenama ja sõbralikuma välja ja tuled koju tagasi, koer kenasti nöörijupi otsas, mõlemad õnnelikud… Ütle, kust neid vanemaid, aga veel terveid ja korralikke vabasid mehi võetakse? Mõnda prügikolli ma ju ei taha ja korralikud on kõik kindlalt paigas!”

      Katrin lõpetas oma avalduse üsna ägedalt, aga Marju ei saanud selle peale vait jääda. Ütles ettevaatlikult, nagu oleks juba ammu seda mõtet seoses Katriniga heietanud:

      „Noh, ma arvan, et mõni korralik leskmees sulle kindlasti leiduks…”

      „Võib-olla oskad siis juhatada, kuidas neid leida – kas matusebüroo kaudu? Et viskaks seal mõnele registraatorile sada eurot ja tema teatab mulle kohe, kui mõni siledam mees oma naist matma hakkab? Või pean juba kuskil haiglas neid mehi passimas käima, kes seal oma haigeid naisi külastavad?” raius Katrin kiirkõnes ja peaaegu tigedalt.

      „Hea küll, ära jumala eest tigedaks saa, ma ju vaid hea pärast…” tõrjus Marju. Katrini kergesti ägestuvat iseloomu teadis ta juba ammu, aga sõbranna ägedusel oli ka hea külg, see võis hetkega kaduda, sest oli vaid pinnapealne.

      „Ah, ma tean küll!” rehmas Katrin käega. „Kas need pirukad on ostetud või tegid ise?”

      „Ise, ise…” kordas Marju mehaaniliselt, sest tema mõte oli hoopis mujal. Tõepoolest – võib-olla Katrinit ja Ronaldi sõpra Madist omavahel tuttavaks teha polekski halb mõte, vaid teeks kõigil elu huvitavamaks? Kuigi jah, eks sellest oleks ka omamoodi kahju…

      4

      Sanatooriumis või tänapäevase nimetusega spaas viibimist puhkajad ja terviseparandajad naudivad, aga peavad paratamatult leppima ka mitmesuguste protseduuridega, mis alati ei pruugigi eriti meeldivad olla. Muidugi võib külastaja nende vahel valida ja vastumeelseks osutunutest loobuda, aga raviarst oskab mõne protseduuri jällegi sedavõrd üles kiita, et sellest ära öelda oleks lihtsalt inetu.

      Ronald Sarrikule oli sanatooriumielu seni võõraks jäänud. Veel tööl käies olid tema ja Marju oma puhkuse veetnud maal venna talus, paar korda teinud ka mõne odavama turismireisi välismaale; nüüd oli Ronald sattunud täiesti tundmatusse keskkonda ja tundis end mõnevõrra ebakindla, isegi umbusklikuna.

      „Pärlivann – mis see veel on? Pestakse pärlitega puhtaks või?” küsis ta Madiselt.

      „Ei, see on veemassaaž! Mõnus asi, küll sa näed!” oli sõber seletanud ja selle eelteadmisega järgneski Madis kena nooriku kutsele jääklaasist ukse taha, kust kostis lakkamatut veesolinat.

      „Riided jätke siia, vannilina võtke kaasa,” ütles kutsuja tillukeses eesruumis ja kadus. Kena noorik, kes ea poolest oleks Ronaldile ehk lapselapseks sobinud, aga…

      „Kas päris paljaks võtta?” küsis Ronald nõutult, aga too talitaja või kuidas teda nimetadagi, oli juba kuuldekaugusest väljaspool. Ning mees hakkas pikkamisi lahti riietuma, ise mõistatades, kas jätta trussikud jalga või mitte. Arstide ja õdede ees polnud ta enam ammu ühtegi oma kehaosa häbenenud, vanadusega kaasnesid paratamatult igasugused uuringud, aga siin polnud ju tegemist arsti või õega ning hakkas kuidagi piinlik. Aga siis ilmus noorik jälle nähtavale ja Ronald sai küsimust korrata.

      „Kas ujumispüksid jätan jalga?”

      „Tehke nii, kuidas soovite,” tuli mittemidagiütlev vastus ja noorik kadus jälle, jättes poolpalja mehe nõutult seisma. Sel hetkel oleks Ronald tahtnud Marjut enda kõrval näha, naine oleks sedamaid korraldanud, mis ja kuidas tegema peab.

      „Ah, kuradile, ega ma siia trussikuid pesema ei tulnud!” tegi ta siis julge otsuse ja kooris end porgandpaljaks. Seejärel heitis kiire pilgu allapoole ja ümberringi ning kahetses, et kuskil pole peeglit, et veenduda: soliidsest vanusest hoolimata näeb ta ikka veel enam-vähem meesterahvana välja. Peeglita allapoole vaadates nägi ta ainult oma kõhtu.

      Noorik – jah, kolmekümnene ehk võis ta olla – oli jälle märkamatult välja ilmunud ning seisis ootavalt vanni kõrval.

      „Astuge ettevaatlikult, põrand on libe! Hoidke käepidemest kinni. Kas ma aitan?”

      Ronald tundis end äkki solvatuna, et teda teovõimetuks raugaks peeti, ja see sundis teda tigedalt tõrjuma:

      „Ma saan ise! Pole ma veel nii…” Pole ma veel nii vana ühti, et enam hakkama ei saa, oli ta tahtnud öelda, kuid senikogematu situatsioon tõi ootamatult mõttesse muidki toiminguid, mida niiviisi paljana oleks võimalik ette võtta. Aga et oma alastust mitte liiga pikalt eksponeerida, sumatas mees kiirustades vanni, mis võttis tema palja keha vastu ootamatult kuuma, peaaegu põletava veega.

      „Aa-ii! Kas te tahate mind elusalt ära keeta?” röögatas ta tigedalt, solvunud rohkem oma häbitu alastuse kui tulisena tundunud vee peale.

      „Liiga kuum ei tohiks olla, aga ma panen külma juurde,” jäi välimuselt kõigiti kena noorik rahulikuks ja keeras kraani, mille järel hakkas tõesti kuskilt jahedamat vett tulema. „Kas nüüd on paras?”

      „Jajaa, las nii olla!” mühatas Ronald oma äsjast röögatust häbenedes. Tema mõte oli vahepeal jõudnud kummalise keeru teha ja hoopis vastupidise olukorra talle silma ette maalinud: kui see kõigiti kena noorik lebaks porgandpaljana siin vannis ja tema seisaks seal kraanide juures – jah, niisuguses olukorras poleks tal ka enda alastuse vastu midagi, siis nad oleksid võrdsed! Ja siia vanni mahuksid nad isegi kahekesi, tuli jätkumõte, mis Ronaldi neelatama ja samas ka häbenema pani – mees, vaata oma passi ja mõtle parem Marju peale…

      Mõttelõng katkes, sest vannis lõi vesi korraga pulbitsema ja lausa keema. Tuhanded nähtamatud veejoad hakkasid tema keha masseerima ja see oli ootamatult meeldiv, isegi kummaliselt erutav tunne. Veepinnale kerkiv vaht moodustas teki, mis tema alastuse hetkega varjas, ning Ronald tundis end seetõttu hoopiski kindlamalt ja järjest mõnusamalt.

      „Nii – kakskümmend minutit! Kui midagi ei meeldi, siis hüüdke, ma olen lähedal.” Noorik kadus mehe vaateväljast ja nüüd oli Ronaldil sellest isegi kahju.

      Miks ta ära läks? Oleks võinud ju siia jääda!

      Mis sa, vanamees, siis mõtlesid? Et ta jääb siia vanni servale istuma, jalgu kõigutama ja sulle laulukesi esitama? irvitas keegi tema sisimas parastavalt. Jälle oled oma sünniaasta unustanud, sinusugusel on isegi naiste poole vaatamine ammu ära keelatud!

      Ole vait, loll! Õige mees jääb surmani isaseks ja Marjuga jaksan ma veel kuigipalju hullata ka…

      Jaa, aga rohkem ikka vaid mõttes! Mingid nostalgilised minevikumeenutused, palju enamat pole sul enam loota, juba ammu on aeg sellega leppida, kostis sedamaid vastu, ja see kõlas väljakutsuvalt, kui mitte peaaegu mõnitusena.

      Ole vait, kiusukurat, sa oled lihtsalt vastik! sisistas Ronald ega taibanudki, kas vaid mõttes või päris kuuldavalt. Õnneks oli ruum täis lakkamatut veekohinat ja mulinat, mida tekitasid purunevad õhumullid. Vahukord vannil aina kasvas, vannipõhjas tekkisid järjest uued õhu- ja veejoad, tungisid keha kõige varjatumatesse kohtadesse, masseerisid, paitasid ja kõditasid, panid vere kiiremini liikuma.

      Jaa, see on tõesti mõnus, ajab ka vanale mehele elu sisse, jooksis Ronaldi mõte jälle meeldivamatele radadele. Juba vanades romaanides oli mainitud, et jõukad saksad käisid kuskil imeliku nimega kohtades tervisevetel, oli see siis Baden-Baden või Karlsbad või mõni muu võõramaine paik. Poleks uskunudki, et ta saab ka ise niisugused terviseveed ära proovida, kuigi vaid siinsamas Eestimaal, Pärnus. Näe, Madis on oma Leiliga siin palju kordi käinud, aga СКАЧАТЬ