Peeglikillud. Erik Tohvri

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oskasin ja minu tahe jäi peale. Alles siis, kui onu Johannes Tallinnast koolivaheajale tuli, lepitas ta mind püssiga – see tegi toreda paugu ja paiskas toru otsa surutud korgi kaugele.

      Meie perel oli kombeks sõita igal suvel maale suvitama. Selleks oli meil mitmeid võimalusi, kuna vanaisa sugulastel olid talud Anijal Harjumaal, vanaema vend aga oli pärinud tema isakodu Narva-Jõesuus. 1938. aasta suve veetsime sugulaste juures Anija mõisa lähistel Mullikmäe talus, otse maantee ääres, kus meie kasutuses oli ruumikas veranda. Kord tuli meid sinna vaatama ka ema koos oma uue mehega, keda ma pidin onu Karliks kutsuma. Nad tulid hommikupoolikul bussiga ja läksid tagasi juba mõne tunni pärast. Maantee keerutas tollal otse meie veranda eest läbi, praegu on tee muidugi õgvendatud ja asfalteeritud, kuid maja ja veranda on alles. Mäletan, kuidas onu Karl viipas bussijuhile, kes oma sõiduki sealsamas väravas peatas – sel ajal maal bussipeatusi ei tuntud –, ning siis mind vastu rinda suruvat ema lausa jõuga bussi poole tiris. Ma ei näinud, kuidas ema mulle bussiaknast lehvitas, ma surusin näo sirelipõõsasse ja lausa röökisin nutta. Sirelilehtede mõrkjas maitse tuletab mulle tänase päevani seda suvist õhtupoolikut meelde.

      „Ära nuta, mamma ütles, et sügisel võtab ta sind natukeseks enda juurde,” üritas Linda mind lohutada. Sügis tuli, ja ma sõitsin tõesti rongiga Rakverest Tallinna. Vist koos vanaemaga, kes mu nädalaks sinna jättis ja ise tagasi koju läks. Onu Karlil oli Nõmmel kaks maja ja suur aed. Oli oktoobrikuu lõpp, puud raagus ning südame põksudes ronisime hoovimaja trepist üles teisele korrusele.

      „Vaata, Erik, see on sinu õde! Eks ole armas?”

      Voodis vigises mingi ilmetu näoga komps, peas pigimustad lühikesed juuksed, ja ta ei jätnud mulle mingit muljet. Lõpuks leppisin teadmisega, et õde vist peabki niisugune olema – mul polnud ju varem ei õde ega venda olnud. Aga Nõmmel oli mulle kõik võõras; hommikud olid küll üsna talutavad, siis oli onu Karl tööl ja meie vaid kolmekesi. Õhtuti ei leidnud ma aga endale kuskil kohta, minuga keegi ei tegelenud ja mamma tähelepanu oli pööratud vaid beebile ja onu Karlile. Kui magamisaeg kätte jõudis, puges mamma onu Karli kõrvale voodisse ja mina pidin tubadevahelise ukse kinni panema ning üksi võõras linnas, võõra korteri võõras toas magama jääma. Ning kui vanaema mulle lõpuks järele tuli, tundus see otsekui lunastus. Mis nad emaga omavahel rääkisid, ma ei tea, aga kui me Rakverre tagasi jõudsime, ütles ta:

      „Noh, Erik – nüüd jääd sa päriselt meie lapseks!”

      Ka Nooruke naeratas kergendatult. Mina aga hakkasin sellest peale vanaema emaks hüüdma. Üks põlvkond oli nagu vahelt kadunud, mul ei olnudki vanaema, vaid ema ja tema oli palju lähedasem kui mamma, kes elas võõra mehega kuskil kaugel Tallinnas, õigemini küll Nõmmel.

      Me vahetame korterit

      Pärast seda, kui ema Tallinna kolis, oli meil ruumi lahedamalt, kuigi kaks tuba nelja inimese peale on tegelikult vägagi vähe. Siis ma sellele ei osanud mõelda – minul oli oma voodi, pärit vist sajandi algusest. See oli üleni rauast, otsad ja küljed jämedatest traatkõverikest kokku pandud ning seda monstrumit sai vastavalt lapse mõõdule lühendada ja pikendada. Minu jaoks oli korteris ruumi lahedalt ja tundsin end seal vabalt, see oli kodu. Muidugi oli terve rida tegevusi, mida ma teha ei tohtinud, ja nende hulka kuulus ka raadio kruttimine. See raadio oli üldse üks isevärki riistapuu, muretsetud juba kahekümnendate aastate lõpul ning oleks praegu muuseumiesemena vägagi hinnatud. See oli pikk puldi moodi puukast, lakitud helekollaseks ja peal terve rida hõbedasi lampe. Esiplaat oli must ning sellel oli mitu skaaladega nuppu. Raadio juurde kuulus paar kõrvaklappe, aga mäletan, et oli ka olemas valjuhääldi ehk nagu siis öeldi – häälekõvendaja. See oli tilluke must metallist karbike, mille külge käis kõver grammofonitoru. Raadio sättimine nõudis muidugi oskust ja seda tegi enamasti vanaisa – pani kuuldeklapid pähe, lülitas sisse võrkanoodi (see oli riistapuu, mis asendas akumulaatorit ja anoodpatareid) ning asus siis süvenenud ilmel nuppe kruttima. Vahel vahetas ta aparaadi esiplaadil olevat kärjetaolist pooli, klõpsutas lüliteid ja kuulas jälle pingsalt. Siis ta ilme selgis, ta reguleeris veel pisut ja ulatas klapid mulle. Klappides räägiti, lauldi, puhuti pasunaid, aga vahel kostis vaid niisama vilet. Kui onu Johannes Tallinnast kodus käis, otsis ta enamasti tantsumuusikat. Tema ütlemise järgi tuli seda peamiselt Saksamaalt. Leidnud tugevama jaama, lülitas ta raadio külge valjuhääldi ning tuba täitis vaikne, kuid selge muusika. Ja siis hakkasid noored tantsima – mamma, kui ta veel kodus elas, onu Johannes, tihti tulid külla ka peremees Matsoni poeg ja tütred. Mina istusin nurgas toolil ja imestasin, miks suured inimesed niiviisi sihitult toas ringi sebivad ja ära ei tüdine.

      Olen hiljem mõelnud, et üldiselt kitsastes majanduslikes tingimustes, nagu meie pere elas, oli raadio tollal suur luksus – oli see ju üsna varsti pärast Tallinna ringhäälingusaatja asutamist muretsetud. Miks selline väljaminek tehti, ei oskagi öelda, sest vanaisa tehnikahuvi poolest küll silma ei paistnud. Võibolla oli see sündinud onu Johannese pealekäimisel, võibolla huvist maailmaprobleemide vastu, võibolla isegi rahvavalgustaja prestiižist lähtudes… Aga kui ma olin saanud viieaastaseks, tõusis uue raadio soetamine jälle päevakorda ja seda seoses mulle hoopis ootamatu asjaoluga.

      „Erik, me kolime siit varsti ära,” teatas vanaema saladuslikult ühel septembripäeval.

      „Ära? Kuidas ära, kodunt ära?” imestasin mina.

      „Saame uue kodu, palju parema!” lubas tema.

      „Aga kas Nooruke ka teab?”

      „Teab, teab,” naeris vanaema. „Kas sa ei mäleta, kuidas me jalutades maju vaatasime?”

      Tõepoolest, viimasel ajal olime vanaema ja vanaisaga palju linna mööda jalutanud ning iga kord erinevaid tänavaid pidi. Nüüd alles sai mulle selgeks, miks nad maju uurisid, eriti just neid, millel kardinateta akendele olid valged paberilipikud liimitud. See tähendas tolle aja pruugi kohaselt, et korter on välja üürida. Nüüd taipasin ka neid lausekatkeid, mis sel ajal minuni olid jõudnud, kui ma autosid ja hobuseid uurisin.

      „Seal on aknad põhja poole, see ei lähe.”

      „Värvimata maja, vist hooletu või vaene peremees.”

      „Kivimaja, paekivist, ei seda maksa vaadatagi. Niiske!”

      Nüüd olid nad siis midagi sobivat leidnud. Kolimine käis kuidagi kähku ja sellest ei ole mul midagi meeles. Ka teekond polnud kuigi pikk, vahest pool kilomeetrit – turuplatsi äärest Rohuaia tänavale. Maja number seitse oli korralik kahekorruseline puumaja, omanik kohalik sakslane Behse. Rohuaia-nimeline tänav paistis silma kahe tähtsa asutusega – Laia tänava nurgal oli kurikuulus Rakvere kohus, mis rahvasõna järgi pidi väga äkiline olema, ja selle kõrval, otse Behse maja vastas, vangimaja. See oli madal kivihoone, varjatud kõrge planguga ja selle katusel oli laudadest kõnnitee, millel kõndis vangivalvur. Vangla ja meie maja väravad olid üle tänava vastastikku, küllap vist sellepärast oli ka Behse lasknud oma krundile kõrge plangu ja kõrged tihedad väravad teha, mis tillukese majandushoovi päikesest pea ilma jätsid. Selline oli minu mängumaa – sadakond ruutmeetrit kõvakstambitud kruusast pinda ja selle keskel pumbakaev. Majal oli kaks ust, vasakpoolset kasutas pererahvas, parempoolse tagant viis aga trepp üles teisele korrusele, otse meie korterisse. Majaga oli kokku ehitatud kõrge kuur ja minu üllatuseks pääses sinna meie korteri esikust treppi mööda, nii et puid sai tuua ilma õue astumata.

      Tubasid oli meie uues kodus samuti vaid kaks, kuid need ei olnud senistega üldse võrreldavad. Näiteks köök oli küll väike, võibolla vaid veerand sellest, kus ema oli laadalisi pidanud, kuid soe, kuiv ja valge. Hommikuti paistis sinna isegi päike, seal oli kahhelkivist pliit ja soemüür. Suur tuba on mulle meelde jäänud aga kõigepealt oma tapeedi poolest, mis minu arvates oli väga ilus: tumedale põhjale olid maalitud elusuuruses palmioksad.

      „Noh, СКАЧАТЬ