Название: Kodutute küla II: Sulasest sai peremees
Автор: Erik Tohvri
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Современная зарубежная литература
isbn: 9789985321706
isbn:
Morozov oli Raudikul endale üsna ruttu ka jahikaaslase leidnud, kellega nad peaaegu igal pühapäeval pikki jahiretki tegid. Kohalik mees Mihkel Tamm kutsus uue kordoniülema juba varsti pärast saabumist endale külla; seal maitsti kõigepealt veskimehe sõstraveini, aga mindi õige pea üle kodutehtud puskarile. Sõprus süvenes kiiresti ja Morozovist sai Tammede peres sagedane külaline.
„Kuidas sa siis sedasi, et poissmees või nii…?” küsis Mihkel kord söögilauas istudes, kui viinaaurud olid meeste jutupaelad lahti päästnud. Seni oli Jevgeni Lavrentjevitš hoidunud oma perekonnaasjadest rääkimast, vihjanud vaid, et on üksik. Ent seekord oli viin ka tema kallal oma töö teinud, isegi rohkem kui muidu. Võibolla oli aga mees lihtsalt leidnud, et Tammedele võib oma perekonnasaladusi avaldada.
„Pole ma midagi poissmees… Naine hakkas petma, selles on asi!”
„Tohoh! Kuidas siis nii, sinusugust meest!” imestas Mihkel.
„Vaata, Mihhail Janovitš… Kõigil ei ole nii head ja ilusat naist nagu sinul!” Morozovi pilk libises varjamatu leebusega üle Olga, kes laualt söömajärgseid toidunõusid kokku korjas. „Jah, igaühele ei ole niisugust õnne antud!” lisas ta, aga jättis jutu pooleli.
„No-noh, räägi siis!” ergutas Mihkel ja valas majori klaasi täis.
„Mis see rääkimine enam annab… Aga noh, olgu! Mina olen siberlane, olin sõjas nagu sinagi! Aga näe – naine ei jaksanud ära oodata, võttis teise… Invaliidi küll, aga mõne koha pealt oli tragi mees, tegi mu naisele lapsegi valmis!”
Jevgeni Lavrentjevitš hakkas tigedalt nohisema ja rüüpas klaasist tubli lonksu. Ka Mihkel ei osanud äkki midagi öelda, heitis vaid pilgu Olga poole nagu tunnistades – ega ometi sina niimoodi ei teinud, kui mina sõjas olin? Naine oli omakorda majori juttu kuulatama jäänud, tabas siis Mihkli pilgu ja kiirustas kööki.
„Nüüd on mul Siberis kaks last, üks oma ja teine võõras! Ja enda omale pean alimente maksma, et see… kepimees sellest elada saaks.”
„Nad siis… elavad koos? Mitteametlikult?” küsis Mihkel ettevaatlikult, kuuldu oli ta tüki maad kainemaks teinud.
„Mhmh… Võtame, Mihhail Janovitš!”
„Võtame, Jevgeni Lavrentjevitš!” Mihkel tõstis klaasi, aga pani selle peaaegu sama täielt lauale tagasi. Veskimees oskas viinaga ümber käia.
Jevgeni Lavrentjevitš Morozovile hakkas Tammede peres meeldima. Senised kordoniülemad olid ettekirjutuse järgi talitanud ja püüdnud kohalikega seltsimist vältida, Morozov niisugustest piirangutest ei hoolinud ja temal näis olevat üldse rohkem aega kui eelkäijatel. Siberlasest jahimehena oli ta harjunud palju jalgsi kõndima; üsna tihti nimetas ta valveohvitserile, et läheb piirkonda üle vaatama, ning jalutas kilomeetrite viisi piki patrulli poolt rannale tallatud jalgrada. Kahemehelised patrullid käisid iga nelja tunni tagant kogu ranna läbi ja uurisid hoolikalt rehitsetud liivariba, et kas pole näha jälgi, mis viitaksid sissetungile. Kui palju Morozov nendel käikudel liivariba või muid märke jälgis ja kui palju lihtsalt looduses viibimist nautis, seda teadis ainult tema ise. Ülemana oli tal õigus oma tegemisi ise määrata, aga igaks juhuks seisatas ta vahetevahel teeraja kõrval kulgeva sideliiniposti juures, võttis taskust telefonitoru, torkas pistiku postile monteeritud pesasse ning kontrollis, kas teda pole keegi taga otsinud.
Nendel käikudel hakkas aina tihedamini juhtuma, et Morozov nagu kogemata Tammede maja juurde sattus ja sisse põikas. Esimest korda sündis see väikese kõhkluse järel, oli ju tööaeg ja Mihkel, keda major venepäraselt Mihhailiks nimetas, veskis tööl.
„Zdravstvuite, Olga Martovna…”
„Oi, teie olete, tere… Mihkel pole veel tulnud, ega tema enne kella viit…” Naine sattus segadusse. Ülem oleks ju pidanud nende elurütmi teadma.
„Ma tean, tean… Juhtusin mööda minema, janu tuli peale! Äkki saaks stakantšik vodõ, klaasikese vett?” Morozov seisatas ukseavas ja naeratas. Veskimehel oli tõesti kena naine, just niisugune, nagu naine olema peab – parajalt perenaiselik, parajalt emalik-hoolitsev, parajalt ilus ja vormikas.
„Istuge siis… Vett? Aga äkki õunamahla? Meil on keldris veel eelmisest suvest…” Olga vaatas küsivalt mehele ja Jevgeni Lavrentjevitšile tundus, et naine tõmbus tema poole vaadates näost roosakaks.
„Hea meelega istun! Jalad ongi väsinud, ma tegin oma seitsmekilomeetrise ringi… Peab ju olema kursis, mis piirkonnas toimub!”
„Kas vett või mahla?” kordas perenaine.
„Vesi on hea küll…” Morozov oleks peaaegu välja öelnud, et tal polegi janu. Et ta tahtis lihtsalt veskimehe naist kohata ja mõne sõna juttu puhuda. Mitte sugugi tagamõttega, oh ei, lihtsalt niisama, nagu tuttava, pealegi sümpaatse inimesega.
Olga valas veeklaasi täis ja ulatas majorile, kes oli köögis laua taga istet võtnud. Mees jõi pikkamisi, üle klaasi naist jälgides, ja Olga Tammel hakkas korraga tema pilgust ebamugav. Naisel tekkis tunne, et ta tahaks selle pilgu eest põgeneda, lausa olematusse kaduda… Miks küll pidi see mees tulema siis, kui Mihklit kodus ei olnud?
„Aitäh! Hea vesi on teil.” Morozov pani klaasi lauale. Ta oleks tahtnud hoopis midagi muud öelda, midagi südamlikku ja ilmselt keelatut… Midagi sellist, mis võiks olla esimeseks astmeks sellel trepil, mis võib taevasse viia, aga ka põrgusse suunata.
Ta on sinu sõbra naine… manitses sisehääl, millega mees oleks sedamaid tahtnud vaidlusse asuda.
Sõbra…? Jahikaaslase, vähemalt esialgu võiks Mihhaili vaid niiviisi nimetada. Sõpruseks on ju palju rohkem vaja, puud soola koos ära süüa…
Ta on teise mehe naine, sa ei tohi teda niimoodi vaadata!
Teise mehe, jah… Aga ta ei ole õnnelik, tal on kurvad silmad. Ma tahaksin, et need ei oleks kurvad. Tahaksin talle öelda, et ta on rohkemat väärt! Aga jaa-jaa-jaa, ma tean, ma ei tohi, tean!
Olgat valdas kimbatustunne. Kordoniülem oli oma veeklaasi tühjaks joonud, aga istus endiselt laua taga ja tundus olevat mõttesse vajunud.
„Kas… veel vett?”
„Ei-ei, küllalt, aitab…” Morozov raputas pead, aga ei kiirustanud edasi minema. Oli hoopis imelikult vaikseks muutunud.
„Kas teil on… mingi mure?”
„Mure? Miks te seda arvate?” Mees vaatas küsijat veidi ebalevalt.
„Olete nii… imelik!”
„Elu on üldse imelik! Ma olin ka justkui perekonnainimene, oli maja, oli kodu, nüüd pole enam midagi! Nüüd ma olen – kodutu.” Major tõusis nagu peljates, et sedasi istudes võib ta liiga palju öelda. Libistas siis pilgu üle naise, soovis lühidalt СКАЧАТЬ