Kodutute küla II: Sulasest sai peremees. Erik Tohvri

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Elmar Pukk niisuguse ükskõiksusega, mis Mihkel Tamme tigedaks tegi. Sest tegu polnud ju ainult mingite masinate äraviimisega, vaid kogu siinse elukorralduse lõhkumisega, ja mitte ainult Tammede pere, vaid kogu ümbruskonna jaoks. Või oli maaelu kolhooside rajamisega juba sedavõrd lõhutud, et enam polnudki midagi päästa?

      Kui töömehed olid masinad lahti monteerinud, suure pingutusega veskiuksest välja lohistanud ja käsitaliga autole tõstnud, nägi veskiruum päris rüüstatuna välja. Niisugust veskit, mida Mihkel Tamm oli Eestisse tulles lausa ideaalseks pidanud, polnud õieti juba mõnda aega. Saeveski oli pool aastat praktiliselt seisnud, sest siinkandis enam midagi ei ehitatud ja laudu-prusse ei vajatud. Piirivalvekordon oli oma ehitustööd ammu lõpetanud, staap ja korrapidaja mõisast uude majja kolinud…

      Niipea kui auto masinate ja töömeestega minema sõitis, istus Mihkel oma improviseeritud laua äärde, avas seinakapi ning võttis sealt pudeli halja vedelikuga. Tema oskas niiviisi viina võtta, et viin kunagi teda ei võtnud ja ka jalgu ülemäära nõrgaks ei teinud, aga haigele hingele leevendava palsamina mõjus. Nüüdki, kui pool teeklaasitäit sisse kulistatud, tundus äsja tekitatud kahju väiksem ja tulevik enam mitte nii tume kui sel hetkel, mil Elmar Pukk talle veski kolhoosile üleandmisest oli teatanud. Esiteks pidi selleni ilmselt veel aega olema, igatahes küllalt selleks, et tulevikuplaane teha ja vähemalt sigade jaoks jahu varuda; inimtoiduks määratud jahu väga kaua ei seisa, tikub kopitama ja kirbemaiguliseks minema, aga sead nii pepsid ei ole, neile kõlbab peaaegu igasugune.

      Ainult et Raudikul uut töökohta leida on ilmselgelt võimatu. Tähendab – siit tuleb ära kolida. Kuhu? Eks ikka linna, nagu juba paljud on läinud. Aga kus seal elama hakata, on ju teada, et kortereid ei ole… Või siis – ise endale maja ehitada? Tallinnas pidi majakrunte lahedalt saada olema.

      Korraga kangastus Mihkel Tammele kõigiti ilus, ja mis peaasi, üsnagi reaalne tulevikuplaan: ta ehitab Tallinna maja ja kolib oma perega linna. Almal saab Raudiku kool kevadel läbi, nagunii peab edasi õppima minema… Siinkohal käis üle mehe näo vari: edasiõppimisele mõeldes meenus talle sedamaid Oskar. Pojale oli Mihkel suuri lootusi pannud, kujutlenud, kuidas too ennast järjest kõrgemale koolitab ja ülikooli lõpetab… Millisel erialal, see polnudki nagu tähtis, selle võis poeg ise valida. Kogu Tammede pere oleks sellega suure sammu teinud, vaieldamatult kõrgemale tõusnud, aga midagi ei tulnud välja. Isegi tehnikumi ei saanud Oskar sisse!

      Oma maja, jah… Mitte suur, vaid parajalt ruumikas. Kuskil linnaservas, aed ümber, kus saaks mesilasi pidada, sest nende tiivulistega tegelemine oli Mihklile meeldima hakanud. Pealegi oli ta leidnud, et mee müümine annab kenakese lisasissetuleku – miks mitte pidada mesilinnukesi, kes iseenese tarkusest kasu toovad? Aga maja… maja tuleb puust ehitada, see on kõige odavam viis. Liiatigi on siin Soorannal metsa laialt, palke saaks soodsalt hankida, teinekord lausa puskaripudeli, naeratuse ja sooja käepigistuse eest… Ja need palgid tuleks siinsamas saeveskis läbi lasta, nagunii seisab saeraam jõude. Just, sellega ei tohi viivitada, peab kohe alustama, et enne jõuaks kui…

      Mehe mõtte katkestas isemoodi põrisev heli – keegi põrutas rusikaga massiivsele veskiuksele ning samas see avanes, lastes põrutaja sisse. Teadagi, kes – uus kordoniülem Morozov, kes oli juba aasta Raudikul piirivalvureid kamandanud ja õige ruttu Mihkel Tammega sõbrunenud, sest neil oli ühine huvi, jahipidamine. „Privet, Mihhail Janovitš! Nu kak – vo voskressenje budem ohhotitsja, da?” küsis majoripaguneid kandev mees omamehelikult. Jevgeni Lavrentjevitš Morozov püüdis kõigiti rahvamees olla, vähemalt siis, kui tema alluvaid kuuldekauguses ei olnud.

      „Tahaks minna küll…” Siia, keelutsooni, ei olnud veel kuskil kõrgel ja kaugel kinnitatud jahipidamise eeskirjad jõudnud ning ega nendest olekski hoolitud. Piirivalve poolt keelutsooniks kuulutatud alale mingi kontroll ei pääsenudki.

      3

      Keset Härma talu hoovi, mida ametlikult nüüd ka kolhoosi „Tõusev Koit” keskuseks nimetati, kõrgus ilmatu suur sõnnikuhunnik. Neliteist lehma jõuavad talve jooksul üsna palju naturaalset põlluväetist toota. Heina-, seega siis söödapuudus, mille tõttu olevat paljudes kui mitte enamikus Eestimaa kolhoosides lehmi kuuse- või männioksadieedil näljutatud ja lihakombinaatidesse viidud, ei olnud Raudikul eriti tunda andnud. Kolhoos oli väike, lehmi vähe ja puisniidust rannaheinamaa sai suviti vanaviisi paljaks niidetud. Õnneks olid taludest kokkukorjatud niidumasinad veel enam-vähem töökorras ja kolhoosi kuus hobust esialgu ka hinges, kuigi nende ribisid sai kevadel läbi küljenaha vaevata üle lugeda. Heina kokkupanekul kasutati küll linnašeffide abi – kolhoosides oli juba üldiseks tavaks saanud, et hooajatöödel vajati väljastpoolt abijõudu. Kõige rohkem abi oli neist sügisese kartulivõtu ajal, mil linnast tulnud tehnikumiõpilased paar nädalat kolhoosis elutsesid ja selle mahuka töö kolhoosnike eest ära tegid – vaid söögi ning õlgedest küljealuse eest.

      Valdur Harakale tuli seal Härma õuel lausa mäena näiva hiigel-sõnnikukuhila kõrval seistes ja sõnnikuhargile toetudes mõte, et igal asjal on ikka kaks otsa: kui oleks heina vähem olnud, oleks vähem ka sõnnikut, mida ta nüüd pidi esiisade viisil hobuvankriga kesapõllule vedama. Miks sõnnikuhunnik taluõuele just nii silmapaistvasse kohta oli tekkinud, ka sellel oli oma põhjus: loomade koondamisel Härma lauta otsustati sinna rajada ka uudne tehnikasaavutus, nimelt rippraudtee, mis koosnes tugedel raudtalast ja sellel tugirataste abil rippuvast kummutatavast vagonetist. Õnnetuseks oli Härma raudkividest laut omal ajal ehitatud niiviisi, et uks avanes otse õue poole, ning meistrimehed, kes rippraudtee üles monteerisid, ei osanud, ei saanud või ei tahtnudki kandetala sedamoodi kõveraks keerata, et veoseid lauda nurga taha suunata saaks; seega lõppes raudtee Härma avara õue keskel ja talitaja kummutas vagoneti sisu sinnasamasse. Just nagu selleks, et kolhoosi kontoriks muudetud elutoas istuval esimehel Roomet Põiklikul oleks alati ülevaade, kui palju on naturaalset väetist varutud.

      Niisuguse töökorraldusega oli Härma laudast peaaegu puhaslaut saanud, aga tegelikult oli asjal ka hoopiski praktiline pool – niiviisi kõlbas loomadele allapanuks saeveskist toodud saepuru, sest igipõliselt selleks kasutatud põhk, niipalju kui seda üldse oligi, läks nüüd täiega heina kõrvale loomasöödaks. Ning Roomet Põiklik võis endale uhkusega rinnale koputada: rippraudtee ja puhaslaudasüsteemi oli tema välja mõelnud.

      Helgi Varik nimetati juba kolhoosi esimestel päevadel karjabrigadiriks. Külanaistes oli see küll algul vastuseisu tekitanud, sest nõnda olid nemad mingi linnast pärit naise alluvateks tehtud, aga üsna peagi selgus, et Helgi oli küllaltki leplik inimene ja oskas kõigiga hästi läbi saada. Pealegi oli maaelu naisele hästi mõjunud, viimasel ajal nii jumet kui ka matsakust juurde andnud: kunagisest nääpsukesest kaame näo ja tütarlapseliku figuuriga linnanoorikust oli üsna kiiresti saanud täiesti keskmine maanaine. Võib-olla ei olnudki selle põhjus niipalju toitumises kui muutunud eluviisis, sest Helgi ja Valdur elasid juba viis aastat nii päeval kui ööl ühe perena ja niisugune eluviis mõjub mitte ainult inimese hingeseisundile, vaid ka kehalisele heaolule. Siiani polnud kumbki tahtnud seda kooselu seaduslikuks vormistada, sest mõlemad tundsid ebamäärast hirmu: see oleks nende vabatahtliku ühenduse ühtäkki muutnud koos elamise kohustuseks, iga kohustus aga võtab inimese vabadusest tüki ära. Valdur väitis juba Härmale tulles, et inimesel pole peale magamisaseme, igapäevase toidu ja mõne kehakatte midagi tarvis; nendegi hankimisega on tegemist ja milleks veel muresid juurde tahta? Kuigi üsna nende ühiselu alguses oli mees siiski veidi vastumeelselt väitnud, et kui Helgi peaks temast rasedaks jääma, on ta nõus Varikust Haraka tegema.

      „Ei taha! Varik on palju ilusam nimi kui Harakas!” jonnis Helgi moepärast, ise ülihästi teades, et tänu sõjaajal linnatohtri juurde tehtud visiidile temaga niisugust asja ei juhtu. Otsesõnu ta seda Valdurile ei hakanud tunnistama, mingi sisemine uhkus või kius keelas seda teha; pikkamisi aga taipas mees ise, et neil pole vaja järeltulijate pärast muretsema hakata – kuulusid ju mehe arvates ka lapsed nende murede hulka, mida inimene vältima peab.

      Peale Helgi käisid loomi lüpsmas СКАЧАТЬ