Kodutute küla II: Sulasest sai peremees. Erik Tohvri

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ homme ongi see päev, mil lõpeb nii Raudiku koolis õppetöö kui ka tema koolimehekarjäär. Nelikümmend neli aastat, sellest viisteist siin vanas mõisahoones, kus polnud mingeid mugavusi, isegi mitte elektrit. Aga nendes üle saja aasta vanades müürides oli ometi midagi niisugust, mis viitas igikestvusele, mis andis üle aegade ja inimeste ulatuva turvatunde ja teadmise, et ükskõik millised poliitilised tormid ümberringi ka ei mölla, on midagi põlist ja kindlat, mis jääb kestma. On koolimaja, on lapsed, on kool… Aga nüüd, juba homme õhtul, enam ei ole. Ei saa kunagi olema, sest ajad on muutunud, lõplikult ja lootusetult.

      „Homsest olen ma siis töötu ja vaba inimene.”

      „Kuidas homsest – käskkirjas ju oli, et esimesest juulist!” oli Leida varmas parandama. Justkui need paar nädalat enam midagi muudaks. Aga ta oli alati püüdnud oma mehele vähemalt sõnaga toeks olla.

      „Ah, mis see… Sa ju tead, et ma pole kunagi elumuutusi sallinud, ma olen juba loomult konservatiiv! Mäletad, kui me linnast siia tulime? Siis ma ei saanud kuidagi leppida, et koolimaja võib niisugune olla, klassiruumid läbikäidavad ja…”

      „Ja meie solgiämbrit peab läbi õpetajate toa välja viima, eks? Aga taevas hoidku, millal see juba oli!”

      „Viisteist aastat on pikk aeg… Aga nüüd tagasi vaadates ikka liiga lühike, et…” Mees peatus, hääl oli värisema hakanud.

      „Noh…?” sundis Leida teda jätkama. Naine teadis, et mees hakkab sedamaid ennast haletsema. Mitte küll otsesõnu, aga seda enam nii hääletooni kui ka kurvalt alistuva olekuga. Kaua koos elanud vanapaari juures on tavaline, et nende perekonnaelu tegelikuks juhtijaks on naine; tark naine oskab juhtida niiviisi, et mees sellest arugi ei saa. Ajapikku muutub niisugune iseeneslik rollijaotus mõlemale sedavõrd loomulikuks, et tegutsetakse üksmeeles, teineteist kõigiti toetades ja omavahelisi suhteid sügavamalt analüüsimata. Kui aga emb-kumb oma osa täites komistama tikub, on see ohusignaaliks, mis teise sedamaid valvsaks muudab.

      „Noh…” osatas Anton. „Ma ei taha mõeldagi, et homme on kõik läbi. Möödas! Lõppenud!”

      „Jaa-ah.” Leida pani käed puusa ja takseeris meest hoolega. „Kas toon sulle taskuräti? Võib jääb sellest väheks, ehk on käterätti vaja?”

      „Mis sa… Milleks?”

      „Selleks, et pisaraid kuivatada! Sa hakkad ju kohe nutma!”

      Anton Aavik mühatas ja pöördus akna poole. Õhtune päike pani pargipuud ja kevadvärske muru säravroheliselt helendama ja juhatajale näis, et selles valguskülluses on omajagu kuldset tooni. Kevaditi oli Raudikul kõige ilusam – mõisahoonet ümbritses värske rohelus, paisjärve veepinnalt peegeldus valgete pilveebemetega sinitaevas… Kaldaäärses kõrkjastikus oli pardipere elutsenud, sinikaelad olid inimestega harjunud ja ujusid sedamaid ligi leivatükikesi haarama; pärast piirivalvurite tulekut olid aga pardid kadunud, ilmselt rännanud soldatite supikatlasse.

      Jah, Raudikul oli kõik hakanud järjest kiiremini allamäge minema, samamoodi kui kogu Eestimaal. Ja homsest päevast pidi saama selle allakäigutrepi järjekordne aste, möödapääsematu ja paratamatu nagu surm, mis iga elusolendit ootab, kui tema aeg täis saab.

      Viimne koolipäev oli päikesepaisteline ja soe ning Anton

      Aavik otsustas kooli lõpuaktuse korraldada väljas, iluaiapoolsel terrassil. Õpilased seati istuma laiadele ajahambast näritud trepiastmetele, mida mööda mõisnik, tema pereliikmed ja külalised kunagi iluaeda läksid. Õpetajate jaoks oli Marie Käo hoolikalt rehitsetud trepiesisele aiateele pingi toonud, selle kõrval seisis väike laud, millel oli virn parematele lõpetajatele auhinnaks määratud raamatuid.

      „Kas hakkame peale?” küsis Aavik õpetajatelt ja toppis oma raudkapslitega uuri tagasi taskusse. Neli erinevas vanuses naishinge istusid pikal pingil reas nagu pääsukesed traadil, igaühel õpilastelt saadud lillekimbud süles. Aavik oli oma kimbu lauanurgale asetanud, temal oli tegemist.

      „Nojah, mis siis muud, eks jah,” arvas Veronika Altmets toonil, et eks juhataja teab ja otsustab ise. Ka tema ema Grete istus õpetajate reas, kuigi tema teeneid oli viimasel ajal vaid siis vajatud, kui mõni õpetajatest tõsisemalt haigestus, aga vanaproua tundis end koolipere liikmena.

      Anton Aavik astus sammukese tagasi, köhatas hääle puhtaks ja pöördus õpilaste poole.

      „Kallid lapsed, täna on meie kõigi elus pöördeline päev. Mõnele toob see rõõmu, sest nad on meie koolis seitse klassi lõpetanud ja nende tee oleks nagunii Raudiku koolist mujale viinud. Seitsmeklassilise kooli lõpetajaid on teie hulgas üksteist… Aga ka kõikidele teistele oli see õppeaasta Raudiku koolis viimane, sest meie kool pannakse kinni. Enam ei hakka meie armsas koolimajas õppetööd toimuma! Mitte kunagi…” lisas ta nagu iseenesest, samas taibates, et viimane lause oli ülearune. Ning selle vääratuse peale pahasena jätkas ta kiirustavalt: „Te näete ju ise, et meie koolipere on väga väikeseks kokku kuivanud! Kui palju teid siin on, lugege üle!”

      Sedamaid tõusis sumin, lapsed hakkasid kokkutulnuid loendama ja hetke pärast hüüdis üks kuuenda klassi tüdruk:

      „Nelikümmend neli!”

      „Nelikümmend neli…” Aavikus ärkas pedagoog, kuigi matemaatikat oli ta vähe õpetanud, see polnud tema ala. „Üksteist seitsmenda klassi lõpetajat lahkub, kui palju teid järele jääb?”

      „Kolmkümmend kolm!”

      „Nii! Kui me tuleva-aastast esimest klassi ei arvesta, jagage kolmkümmend kolm kuuega, siis saate teada, palju igasse klassi õpilasi jätkuks!”

      „Ei saa jagada…” arvas keegi, aga teine oli nutikam.

      „Viis ja pool!”

      Vastus tekitas elevust, sedamaid hakati arutama, kas tuleks üks õpilane pikuti või risti poolitada. Või panna hoopis seisma kahte klassiruumi ühendava ukse vahele nii, et pool oleks ühes ja pool teises klassis.

      Õpilaste hulgas tekkinud elevus ja sumin tegid Aaviku jälle nukraks. Tema oli oma arust oma õpilasi armastanud, aga nagu ikka polnud see armastus sedavõrd vastastikune olnud, et ka lapsed lahkumiskurbust tunneksid. Kuigi, jah, taoline lahkumine oli ju igal kevadel aset leidnud, aga seekord…

      „Nüüd kutsume siia meie kõige paremad lõpetajad, kingime neile mõned raamatud auhinnaks… Te olete oma eeskujuliku õppimisega need ära teeninud! Võtke need meenutuseks, et te ka tulevikus õppimist ei unustaks, ükskõik millisesse kooli te edasi õppima lähete!”

      Edasi läks aktus rutiinselt ja ei kestnud enam kaua. Aga kummalisel kombel hakkas Anton Aavikule kangastuma ootamatu mälestuspilt nendelt lõpuaktustelt, kus linnakooli laulukoor laval sinimustvalge lipu taustal oli Eesti Vabariigi hümni ja alati harrast tunnet tekitanud isamaalaulu „Eesti lipp” laulnud. Saalitäis õpilasi ja õpetajaid seisis ja laulis hardust tundes kaasa, need oli hingekosutavad hetked olnud. Hetkeks valdas vana koolimeest lausa hullumeelne ja ülesaamatu tahtmine võtta laul üles ka siin, Raudiku kooli viimsel aktusel. Sest mis see punane võim talle enam teha saaks? Lahti on ta juba lastud, Siberisse enam ehk ei saadetaks, aga… See pole ju võimalik! Seda ei saaks teha juba sellepärast, et keegi nendest lastest pole neid laule õppinud, nad ei tea viisi ega sõnu… See aeg eesti rahva elus on paratamatult möödas nagu tema, Anton Aaviku koolikarjäärgi. Pöördumatult…

      „Ma soovin teile edaspidiseks eluks… kõike head ja ilusat! Olete vabad!” lõpetas juhataja veidi murduva häälega. Lapsed tõusid ja hakkasid käratsedes laiali minema, ka õpetajad СКАЧАТЬ