Krahv Monte-Cristo. 1. osa. Alexandre Dumas

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Endised kõrgemad ametnikud, kes olid usurpaatori ajal oma ametikohtadest lahti öelnud; vanad ohvitserid, kes olid meie ridadest deserteerinud, et üle minna Condé armeesse; noormehed, keda nende perekonnad – küllaltki ebakindla positsiooniga, kuigi olid sõjaväes kinni maksnud neli või viis asendajat – kasvatasid vihkamisevaimus mehe vastu, kellest viis aastat maapagu oli teinud märtri ja viisteist aastat restauratsiooni – jumala.

      Peolised istusid lauas ja vestlesid: oli tunda põletavaid kirgi, ajajärgu kirgi, mis olid seda kohutavamad, ägedamad ja raevukamad, et oldi lõunas, kus juba viissada aastat oli usuviha poliitilist viha toetanud.

      Keisrisse, Elba saare kuningasse, kes oli valitsenud ühe maailmajao üle, nüüd aga viie või kuue tuhande hinge üle pärast seda, kui oli kuulnud karjuvat: “Elagu Napoleon!” saja kahekümne miljoni alama poolt kümnes erinevas keeles, suhtuti kui mehesse, kellele Prantsusmaa ja valitsejatroon on igaveseks kadunud. Kõrgemad ametnikud rääkisid tema poliitilistest eksisammudest, sõjaväelased Moskvast ja Leipzigist, naised tema lahutusest Joséphine’iga. Rojalistlikule seltskonnale, kes rõõmustas ja võidutses mitte mehe langemise, vaid põhimõtete hävingu üle, paistis, et elu algab uuesti, et nad kõik on ärganud painavast unest.

      Vana mees, kelle rinnal ilutses Saint-Louis’ rist, tõusis püsti ja tegi külalistele ettepaneku juua Louis XVIII terviseks. See oli markii de Saint-Méran.

      Toost, mis meenutas ühtaegu Hartwelli7 pagendatut ja Prantsusmaa rahusobitajat kuningat, võeti hõisates vastu, klaasid tõusid inglise kombe kohaselt, naised võtsid oma lilled ja puistasid need laudlinale. See oli peaaegu poeetiline vaimustuspuhang.

      “Nad nõustuksid sellega, kui nad oleksid siin,” ütles markiis de Saint-Méran, kalgi pilgu ja kitsaste huultega naine, kelle hoiak oli aristokraatlik ning välimus küllaltki elegantne, vaatamata viiekümnele aastale, “kõik need revolutsionäärid, kes meid minema ajasid ja keda meie lasksime rahulikult vandenõu sepitseda meie iidsetes lossides, mille nad terrori ajal võileivahinna eest ära ostsid; nad nõustuksid sellega, et tõeliselt ustavad olime meie, sest meie hoidsime langeva monarhia poole, kuna nemad, vastupidi, tervitasid tõusvat päikest ja kogusid endale vara, sellal kui meie enda omast ilma jäime; nad nõustuksid sellega, et meie kuningas oli tõepoolest Armastatud Louis, kuna nende usurpaator on alati olnud vaid Neetud Napoleon. Kas pole tõsi, Villefort?”

      “Mis te ütlesite, proua markiis?.. Andke andeks, ma ei jälginud jutuajamist.”

      “Ah, jätke lapsed rahule,” sõnas toosti öelnud vana markii. “Lapsed abielluvad varsti ja mõistagi on neil hoopis muust rääkida kui poliitikast.”

      “Palun vabandust, ema,” lausus noor ja ilus, heledajuukseline ja pärlmutrivarjundiga sametsilmadega neiu. “Ma annan teile tagasi härra de Villefort’i, kelle ma hetkeks röövisin. Härra de Villefort, mu ema soovib teiega rääkida.”

      “Olen valmis prouale vastama, kui ta on nõus kordama oma küsimust, mida ma hästi ei kuulnud,” ütles Villefort.

      “Teile antakse andeks, Renée,” lausus markiis hella naeratusega ja oli üllatav näha seda tema tuimal näol säramas. Ent naisesüda on juba kord nii loodud – mingu see etiketi nõudel ja eelarvamuste mõjul kui tahes ahtraks, ometigi leidub seal alati üks viljakas ja naerev nurgake, see, mille jumal on pühendanud emaarmastusele. “Teile antakse andeks… Villefort, ma ütlesin, et bonapartistid ei olnud nii veendunud, nii vaimustatud ega nii ustavad kui meie.”

      “Aga neil on vähemasti midagi niisugust, mis kõike seda asendab: fanatismi. Napoleon on Õhtumaa Muhamed: kõigile lihtsurelikele, kellel on tohutud ambitsioonid, pole ta üksnes seaduseandja ja isand, vaid sümbol – võrdsuse sümbol.”

      “Võrdsuse!” hüüatas markiis. “Napoleon ja võrdsuse sümbol! Aga kes on siis härra de Robespierre? Tundub, et te varastate temalt ta koha ja annate selle korsiklasele. Ühest usurpatsioonist peaks minu arvates piisama.”

      “Ei, proua, ma jätan igaühe tema pjedestaalile: Robespierre’i Louis XV väljakule, oma giljotiinile, Napoleoni Vendôme’i väljakule, oma sambale. Vahe on selles, et üks lõi võrdsuse, mis madaldab, teine võrdsuse, mis tõstab. Üks tõi kuningad alla giljotiini tasemele, teine tõstis rahva trooni tasemele. Mis muidugi ei tähenda, et mõlemad poleks olnud alatud revolutsionäärid ja et 9. termidoor ning 4. aprill 1814 ei oleks Prantsusmaa kaks õnnelikku päeva, mis on seda väärt, et neid pühitseksid korra ja monarhia sõbrad. See seletab ka, miks Napoleon, kes on langenud ja loodetavasti iial enam ei tõuse, on säilitanud oma fanaatilised pooldajad. Mis parata, markiis? Ka Cromwellil, kes oli Napoleonist poole tähtsusetum, olid oma pooldajad.”

      “Kas te teate ka, Villefort, et teie sõnad lõhnavad juba kaugelt revolutsiooni järele? Aga ma annan teile andeks; žirondiini poeg ei saa olla vaba mässuvaimust.”

      Villefort’i laubale tõusis äge puna.

      “Mu isa oli žirondiin, proua, see on tõsi,” ütles ta, “aga minu isa ei hääletanud kuninga surma poolt. Terror, mis teid põlu alla pani, tegi sedasama minu isaga, ja vähe puudus, et ta oleks pidanud oma pea viima sellelesamale tapalavale, mis nägi teie isa pead langemas.”

      “Jah,” sõnas markiis, ilma et see verine mälestus ta näol karvavõrdki tunda oleks andnud, “ainult et nad oleksid sinna läinud diametraalselt vastupidiste põhimõtete pärast, mida näitab seegi, et minu perekond on ustavaks jäänud pagendatud valitsejatele, teie isa aga kiirustas liituma uue valitsusega, ja pärast seda kui kodanik Noirtier oli žirondiin, sai krahv Noirtier’st senaator.”

      “Aga, ema,” ütles Renée, “me ju leppisime kokku, et me neid halbu asju enam meelde ei tuleta.”

      “Proua,” ütles Villefort, “ma toetan preili de Saint-Mérani ja palun teid alandlikult, unustagem minevik. Milleks heita ette asju, mille puhul isegi jumala tahe on võimetu? Jumal võib muuta tulevikku, aga minevikus ei saa ta midagi ümber teha. Kui meie, inimesed, ei saa minevikku eitada, siis vähemasti võime sellele loori heita. Mina isiklikult olen lahti öelnud mitte ainult oma isa seisukohtadest, vaid ka tema nimest. Minu isa oli või on võib-olla veel praegugi bonapartist ja tema nimi on Noirtier; mina olen rojalist ja minu nimi on Villefort. Laske vanas tüves surra viimane revolutsioonimahl ja nähke vaid seda kõrvalvõsu, proua, mis ei suuda, või ma ütleksin isegi, et ei taha sellest päriselt eemalduda.”

      “Braavo, Villefort!” hüüdis markii. “Braavo, ilus vastus! Ma olen ka markiisile ühtelugu rääkinud, et minevik tuleb unustada, aga pole teda selleks mõjutada suutnud. Loodetavasti on teil rohkem õnne.”

      “Hea küll, olgu,” sõnas markiis. “Unustame mineviku, mul ei ole midagi selle vastu, oleme kokku leppinud, aga vähemasti tulevikus peab härra de Villefort olema vankumatu. Ärge unustage, Villefort, et meie vastutasime teie eest Tema Majesteedi juures ja ka Tema Majesteet oli meie soovituse peale nõus unustama,” ta sirutas Villefort’ile käe, “nagu mina unustan teie palve peale. Aga kui teie kätte peaks juhtuma mõni vandenõulane, siis mõelge sellele, et on teada teie kuulumine perekonda, kellel võib olla sidemeid vandenõulastega, ja silmad jälgivad teid väga teraselt.”

      “Paraku, proua,” ütles Villefort, “sunnib minu amet ja eriti aeg olema mind väga range. Ma olen seda. Mul on juba korduvalt juhust olnud poliitilist süüdistust toetada, selles osas olen ma ennast heast küljest näidanud. Õnnetuseks ei ole see kõik veel möödas.”

      “Arvate?” küsis markiis.

      “Kardan küll Napoleon Elba saarel on Prantsusmaale üsna lähedal. Tema viibimine peaaegu meie ranniku silmapiiril õhutab tema poolehoidjate lootusi. Marseille on täis ohvitsere, kes saavad СКАЧАТЬ