Krahv Monte-Cristo. 1. osa. Alexandre Dumas

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ härra, aga te saate seda teada esimesel ülekuulamisel.”

      Härra Morrel mõistis, et halastamatu olukorra vastu ei saanud. Komissar, kellel on särp üle õla, ei ole enam inimene, vaid seadust esindav raidkuju – külm, kurt ja tumm.

      Isa Dantès aga tormas ohvitseri juurde: maailmas on asju, millest ühe isa või ema süda iial aru ei saa.

      Ta palus ja anus: pisarad ja palved ei aidanud. Ometigi oli ta ahastus nõnda suur, et see komissarile hinge läks.

      “Rahunege, härra,” ütles ta, “võib-olla on teie poeg jätnud täitmata mõned tolli- või sanitaareeskirjad, ja kui tema käest on saadud andmed, mida tahetakse saada, lastakse ta tõenäoselt vabaks.”

      “Nonoh! Mida see siis tähendab?” küsis Caderousse kulmu kortsutades Danglars’ilt, kes teeskles üllatust.

      “Kust mina tean?” ütles Danglars. “Olen nagu sinagi, ma näen küll, mis toimub, aga aru ei saa. Olen segaduses.”

      Caderousse’i pilgud otsisid Fernand’i: too oli kadunud.

      Ja siis nägi ta vaimusilmas kohutava selgusega eelmise õhtu stseeni

      Toimunud katastroof oli otsekui rebestanud loori, mille eelmise õhtu purjusolek oli tema ja ta mälu vahele tõmmanud.

      “Ah nii!” kähises ta. “Kas see pole mitte nalja tagajärg, millest te eile õhtul rääkisite, Danglars? Sellisel juhul häda sellele, kes seda tegi, see on üsna vilets nali.”

      “Ei saa olla!” hüüdis Danglars. “Sa tead ju väga hästi, et ma tõmbasin paberi lõhki.”

      “Sa ei tõmmanud seda lõhki,” ütles Caderousse. “Sa viskasid ta nurka, see oli kõik.”

      “Pea suu, sina pole midagi näinud, sa olid täis.”

      “Kus on Fernand?” küsis Caderousse.

      “Kust mina tean?” vastas Danglars. “Vist kemmergus. Jätame selle jutu ja lähme parem õnnetutele appi.”

      Selle jutuajamise ajal oli Dantès kõigil sõpradel naeratades kätt surunud, läks siis sõdurite juurde ja ütles:

      “Ärge muretsege, eksitus selgitatakse ja arvatavasti ei jõua ma isegi vanglani.”

      “Täiesti kindel, uskuge mind,” sõnas Danglars, kes sellel hetkel, nagu me juba mainisime, asjaosaliste juurde tuli.

      Dantès läks trepist alla, komissar tema ees ja sõdurid ümber. Tõld, mille uks oli pärani, ootas tänaval. Dantès astus sisse, kaks sõdurit ja komissar tema järel. Uks löödi kinni ja tõld asus teele Marseille poole.

      “Hüvasti, Dantès! Hüvasti, Edmond!” hüüdis Mercédès välja galeriile joostes.

      Vang kuulis seda viimast karjatust, mis vallandus otsekui nuukse ta mõrsja ahastavast südamest. Dantès pistis pea tõllaaknast välja ja hüüdis: “Nägemiseni, Mercédès!” Siis kadus tõld Saint-Nicolas’ fordi nurga taha.

      “Oodake mind siin,” ütles reeder, “ma võtan esimese ettejuhtuva tõlla ja kihutan Marseille’sse, ma toon teile sealt teate.”

      “Minge!” hüüdsid kõik. “Minge ja tulge ruttu tagasi!”

      Pärast neid kahte lahkumist seisid kõik mahajääjad mõnda aega nagu õudses tardumuses.

      Vana Dantès ja Mercédès olid jäänud teistest eraldi, mõlemad olid sügavas ahastuses; aga siis nende pilgud kohtusid, nad tundsid teineteist ära otsekui ohvrid, keda on tabanud üks ja seesama löök, ja nad langesid teineteise kaenlasse.

      Vahepeal oli Fernand sisse tulnud, ta kallas endale klaasi vett, jõi selle ära ja istus toolile.

      Juhuslikult oli see tooli kõrval, millele vajus Mercédès vana Dantèsi käte vahelt.

      Vaistlikult lükkas Fernand oma tooli tahapoole.

      “See on tema töö,” ütles Danglars’ile Caderousse, kes polnud katalaani silmist lasknud.

      “Ma ei usu,” sõnas Danglars, “ta on liiga loll. Igatahes langegu see hoop tolle inimese enda pähe, kes seda tegi.”

      “Sellest sa ei räägi, kes nõu andis!” ütles Caderousse.

      “Kuule, inimene ei saa ju vastutada sõnade eest, mida ta lihtsalt tuulde loobib.”

      “Peab vastutama, kui see, mida tuulde loobitakse, kellelegi pähe langeb.”

      Inimesed seisid salkades ja arutasid pikalt-laialt Dantèsi arreteerimist.

      “Mida teie, Danglars, sellest loost arvate?” küsis kellegi hääl.

      “Ma arvan,” ütles Danglars, “et ta tõi kaasa keelatud kaupa.”

      “Kui asi nii oleks, peaksite teie, Danglars, seda teadma, teie olete ju raamatupidaja.”

      “Seda küll, aga raamatupidaja teab ainult neid pakke, mida talle ette näidatakse. Ma tean, et meie laadung oli puuvili, et me võtsime lasti peale Aleksandrias härra Pastret’ ja Izmiris härra Pascali juures. Rohkem ärge minult nõudke.”

      “Oo, mul tuleb nüüd meelde,” pomises vaene isa, klammerdudes viimaste lootuseriismete külge, “ta ütles mulle eile, et tal on minu jaoks kast kohvi ja kast tubakat.”

      “Küllap see nii on,” ütles Danglars. “Meie äraolekul on tollimehed “Pharaonil” käinud ja salakauba avastanud.”

      Mercédès ei uskunud seda. Seni vaos hoitud ahastus vallandus äkki pisarates.

      “Nonoh, ei maksa lootust kaotada,” ütles isa Dantès, õieti taipamata, mida ta ütles.

      “Lootust!” ütles Danglars.

      “Lootust!” püüdis pomiseda Fernand.

      Aga see sõna jäi talle kurku kinni; ta huuled liikusid, kuid suust ei tulnud ühtegi heli.

      “Härrad,” hüüdis üks külaline, kes oli galeriile vahipostile jäänud. “Härrad, tõld tuleb! See on härra Morrel! Julgust! Julgust! Kindlasti toob ta meile häid uudiseid.”

      Mercédès ja vana isa ruttasid reederile vastu ja said temaga ukse juures kokku. Morrel oli näost kaame.

      “Mis on?” hüüdsid mõlemad nagu ühest suust.

      “Kallid sõbrad,” vastas reeder pead vangutades, “asi on tõsisem, kui me arvasime.”

      “Ta on süütu!” hüüdis Mercédès.

      “Ma usun seda,” vastas Morrel, “aga teda süüdistatakse…”

      “Milles siis ometi?” küsis vana Dantès.

      “Selles, et ta olevat bonapartistide agent.”

      Need lugejad, kes tunnevad seda ajajärku, mil see lugu juhtus, teavad väga hästi, kui kohutav oli süüdistus, mille Morrel välja oli öelnud.

      Mercédès СКАЧАТЬ