Voldemar. Andrus Kivirähk

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ise oma sõnade peale. Sisse astub Konduktor.

      KONDUKTOR: Kivimäe!

      Teiselt poolt siseneb vagunisse Voldemar, 34-aastane, ümmargused prillid ninal, palitu hõlmad eest lahti ja kaks pungil portfelli kaenlas.

      VOLDEMAR: Tervist! Ma nii suure kiiruga tulin, et ei jõudnud kassast läbi joosta. Üks pilet palun!

      KONDUKTOR: Kuhu te sõita soovite, seltsimees?

      VOLDEMAR: Indiasse.

      KONDUKTOR: Indiasse?

      VOLDEMAR: Või siis Austraaliasse! Ja Uus–Meremaale. Seal elab kiivi lind, lennata ei oska, üleni karvane. Olete näinud? Minu ema ütleb, et selle kiivi linnu pilt oli vanasti kingaviksi karbi peal.

      KONDUKTOR: Kuidas, palun?

      VOLDEMAR: Inglismaal oleks ka muidugi tore ära käia. Vana Willi kodumaal.

      KONDUKTOR: Kuidas te ütlesite? Vana Will? Inglismaal? Kodanik, esitage palun isikut tõendav dokument.

      VOLDEMAR: Olge lahke, minu õpilaspilet.

      KONDUKTOR (loeb): Panso, Voldemar Hansovitš. (Ootamatult tärganud lugupidamisega.) Ah te õpite Moskvas! Ah nii!

      VOLDEMAR: Lõpetan sel kevadel. Palun üks pilet Balti jaama.

      KONDUKTOR: Balti jaama, selge see. (Müüb pileti.) Head reisi, seltsimees! (Lahkub.)

      AUGUST: No sind, poiss, oleks ka äärepealt miilitsasse viidud. Mis Indiast ja Inglismaast sa seal sogasid?

      VOLDEMAR: Ta küsis, kuhu ma sõita soovin. Ja ükskord ma sõidan ka.

      AUGUST: Ära räägi!

      VOLDEMAR: Sõidan, sõidan! Ja Austraaliasse kah.

      LEMMERGAS: Looda sa! Isegi Saaremaale ei lubata. Kõik rannakülad Vene piirivalvureid täis.

      VOLDEMAR: No aga ega siis Austraalias pole Vene piirivalvureid! Seal on hoopis kängurud! (Istub Lemmergase kõrvale.) Voldemar on minu nimi.

      LEMMERGAS: Mis ma selle sinu nimega peale hakkan.

      VOLDEMAR: No aga kuidas me juttu ajame, kui me teineteise nimegi ei tea?

      LEMMERGAS: Kas me ajame siis juttu?

      VOLDEMAR: No ajame ju! Mis meil rongisõidu ajal muud teha on? Räägi, mis mees sa oled, kust tuled? Siis räägin mina.

      LEMMERGAS: Me juba kuulsime, kust sa tuled. Moskvast!

      VOLDEMAR: Nojaa, ma õppisin seal.

      LEMMERGAS: Ei tea kelleks siis, politrukiks või?

      VOLDEMAR: Lavastajaks.

      LEMMERGAS: Lavastajaks?

      VOLDEMAR: Just. Ja täna õhtul on Draamateatris minu esimese lavastuse esimene etendus. Esietendus. Tammsaare „Kuningal on külm”. Näed, mul on portfell viina täis, pean pärast etendust meestele välja tegema. Täna on pidu!

      AUGUST: Ongi sulaselge viin!

      VOLDEMAR: Tahad lonksu, vana?

      AUGUST: Kui sa just pakud, ega ma siis sisse ei sülita. Ilm on sihuke jahe, rõske. Üldse mitte nagu maikuu.

      VOLDEMAR: Jahe? Kas tõesti? Minul pole küll külm. Aga joo terviseks!

      AUGUST (rüüpab): Et siis see esietendus ikka hästi läheks!

      VOLDEMAR (Lemmergasele): Tahad ka?

      LEMMERGAS: Rongis ei tohi juua. See eit ütles. Annavad miilitsa kätte.

      VOLDEMAR: Oh, ole nüüd! Keegi ei näe. Ja mis see miilits ikka teeb. Kuula, ma räägin sulle ühe loo, mis mu sõbraga juhtus. Endel on ta nimi. Ühel õhtul oli ta täis kui pinal ja kuses vastu maja seina. Miilits kohe kohal – et pole lubatud, teeme trahvi. Aga Endel hakkas miilitsale seletama, et tema lihtsalt ei saa ilma kusemata olla, et ta on haige, invaliid, tema põit on opereeritud ja nüüd peab ta iga kümne minuti tagant vett laskma. Ja riidles veel miilitsaga, et miks ei ole linnas haigete inimeste peale mõeldud ja piisavalt peldikuid ehitatud. Nii hästi rääkis, et miilits vabandas Endli ees ja oli nõus vaese invaliidi koju aitama, aga Endel ütles, et pole tarvis.

      AUGUST: Ja ei maksnudki trahvi?

      VOLDEMAR: Maksis ikka. Kui miilits minema hakkas, siis Endel vilistas ja tegi miilitsale märkuse – miks see vales kohas üle tee läheb? Siis enam miilits armu ei andnud!

      Voldemar ja August naeravad.

      LEMMERGAS: Ükskõik, mina ikkagi ei taha nendega tegemist teha. Ega nad ainult trahvi tee, nad oskavad hullemaid asju ka. Alles sain nende käest tulema.

      VOLDEMAR: Kas sa olid siis…

      LEMMERGAS: Olin jah. Kuus aastat! Palju kaugemal kui sinu Moskva. Kolm kuud tagasi jõudsin koju. Mille eest? Ma ei kusenud isegi mitte vastu seina. Lihtsalt niisama.

      VOLDEMAR: Ah soo… Noh, sõber, mis mul sulle öelda on. Elame veel!

      LEMMERGAS: Elame, elame. Lemmergas on mu nimi.

      VOLDEMAR: Sihuke tore lopergune nimi. Ja sina, vana?

      AUGUST: Mina olen August. Tead, mul on ka viimasel ajal miilitsaga sekeldusi olnud. Mina olen ju selline kole mees, kes kahjustas kevadkülvi läbiviimist!

      VOLDEMAR: Mis sa räägid! Siis sa oled ju päris saatan ise! (Naerab.)

      AUGUST: Ära naera midagi! Sihuke protokoll väänati mulle kaela, et lipsu pole enam vajagi! Öeldi, et traktorist August Uuemets kasutas talle usaldatud traktorit isiklikes huvides ja tekitas MTJ-ile materiaalset kahju eratöödeks kulutatud kütte- ja määrdeõlide näol. Et selle asemel, et rakenduda kogu jõuga kolhoosimaade kündmisele, kündsin mina eraaiamaid, mille eest sain kosti ja viina. Vangi taheti panna, hädavaevu pääsesin!

      VOLDEMAR: Kündsid siis eraaiamaid?

      AUGUST: No muidugi! Kuidas sa siis ei künna? See on ju ka maa, see tahab ka harimist! Kui mõni vanaeit tuleb mu juurde ja palub, et mulda mu kartulimaa ära, mis ma pean siis ütlema, et kraabi ise küüntega, mina töötan ainult kolhoosi jaoks? Ikka aitan.

      LEMMERGAS: Aga näed, ei tohi. Niisugune ongi see meie elu.

      VOLDEMAR: Ehk leiab ikka midagi ilusamat ka. Vaatame näiteks, mis elu СКАЧАТЬ