Voldemar. Andrus Kivirähk

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Jah, mispärast purjus? Aleksander räägib minu meelest õiget juttu. Ma saan aru küll, et see piimaga mängimine on teie meelest kunst või midagi niisugust, aga on olemas ka üldinimlikud väärtused. On olemas eetika! On olemas põhimõtted!

      PAUL: Minule pole vaja põhimõtetest rääkida!

      IRENE: Tuleb välja, et siiski on, seltsimees Paul. Ma palun tulla õhtul meie partei peakorterisse. Me peame tõsiselt kõnelema. Sellist isetegevust ei saa olla, kui te tahate osaleda poliitikas. Teie vastutate näituse eest, te oleksite pidanud kõik üksikasjad eelnevalt meiega kooskõlastama.

      PAUL: Miks?

      IRENE: Et saada meilt luba näituse korraldamiseks.

      PAUL: Ma ei vaja teie luba! Mida kuradit! Ma olen sürrealist! Ma teen, mida tahan! Ma ei kuula kellegi nõuandeid!

      ALEKSANDER: Asjata kisendad, Paul. Sa teed ainult oma olukorra raskemaks. Parem tule õhtul peakorterisse ja tunnista, et oled teinud vea. Partei mõistab sind ja piirdub ehk vaid noomitusega.

      IRENE: Väga õige jutt. Te pole mitte ainult sürrealist, vaid ka meie erakonna liige ja kõik teie eksimused heidavad varju ka meile. Pidage seda meeles. (Aleksandrile.) Lähme nüüd, kallis.

      Irene ja Aleksander lahkuvad.

      OSKAR: Mulle tundub, et sürrealistlik liikumine on võtnud eriti sürrealistliku suuna.

      PAUL: Värdjad! Ja eriti see Aleksander! Kuidas ta julgeb! Mina tegin temast sürrealisti, poputasin ja potitasin, aga nüüd käitub ta nagu mingi kuradi ametnik! Jah, nagu mingi räpane kultuuriminister!

      GEORG: Oo jaa, see on täitsa hämmastav, kuidas ta viimasel ajal on muutunud!

      PAUL: Ja sina ka! Sinu pärast ma pean nüüd jooksma aru andma nagu mõni poisike! Sinu tobeda piimakausi pärast! Minu arust on see töö nõrk, see on rämps, see on ainult nali! Aga sürrealistlik liikumine pole nali, see on tõsine asi! Meil on missioon, me peame muutma maailma! Sellepärast me parteiga liitusimegi, sellepärast me tõime selle ohvri! Aga sina ainult veiderdad, sinu jaoks on sürrealism ainult tsirkus!

      OSKAR: Noh, kui sa niimoodi arvad, siis pole ju probleemi. Mine õhtul peakorterisse ja ütle, et ka sinu arvates on Georgi töö nõrk ja et ka sina mõistad selle hukka.

      PAUL: Seda ei tee ma iialgi. Olgu mis on, aga Georg on üks meie hulgast. Ainult meie võime otsustada, kas ta on õige sürrealist või mitte. Kellegi teise asi pole tema vabadusi piirata! Selline on minu põhimõte ja oma põhimõtteid ei reeda ma iialgi! Kuradi Georg! Sa oled sitavares! Aga ma ei talu sellist idiootlikku juttu mingitest nälgivatest lastest ja sellepärast lähen ma õhtul sinna neetud peakorterisse ja kaitsen sind hoolimata sellest, et sa oled loll.

      GEORG (viskub põlvili): Paul, sa oled suur mees! Sa oled uus Kristus! Tahad ma suudlen su jalgu!

      PAUL: Ei soovita proovida.

      Lahkub süngelt.

      Oskari tuba. Tulevad Oskar ja Lena, uksel peatuvad ja suudlevad. Hakkavad teineteist lahti riietama, kuid siis märkab Oskar korraga toas tukkuvat Georgi.

      OSKAR: Georg! Mida sina siin teed?

      GEORG (ärkab): Oskar! Ma ootasin sind! Ma tahtsin sulle näidata! Vaata, mis ma täna joonistasin! Vedelad kellad! Voolav aeg! Kas pole suurepärane!

      OSKAR: Jah, on küll, aga…

      GEORG: Ma ei suutnud kodus püsida, ma tahtsin seda imeasja kellelegi näidata. Aga Paul oli kuhugi kadunud ja Aleksandri juurde ei julge ma enam minna, pärast seda kui ta selle kohutava naisega elama hakkas. See naine imeb tema verd, usu mind! See naine tapab ta! Ta on vampiir! Naised on kõik sellised! Nagu emased rohutirtsud, kes pärast seksimist oma paarilise ära õgivad!

      LENA: Kas tõesti kõik naised?

      GEORG: Ah? Vabandage, ma ei märganud…

      LENA: Teil on naise loomusest küll väga vale ettekujutus. Või siis pole te veel kohanud ühtegi õiget naist. (Võtab Georgi maali ja silmitseb seda.) Ma pole kunagi varem midagi nii huvitavat näinud. Suurepärane! Te olete suur kunstnik.

      GEORG: Mul on kodus veel pilte, palju pilte ja nad kõik on huvitavad. Nad kõik on suurepärased!

      LENA: Siis te peate olema rikas mees. Selliseid pilte sooviks endale igaüks.

      GEORG: Ma olen vaene nagu rott.

      LENA: Miks siis? Kas te ei müü oma pilte?

      GEORG: Ei müü. Sürrealist peab olema vaene. Kui ma pilte müümiseks maaliksin, siis oleks see töö, aga sürrealistid ei tööta! See on labane, see on väikekodanlik!

      LENA: Mis jutt see on! Teiesugune mees võib teha kõik, mida tahab, ega muutu sellest hoolimata mitte iialgi väikekodanlaseks. Kas te pole ennast peeglist vaadanud?

      GEORG: Iga päev vaatan, mitu tundi.

      LENA: Noh, ja mida te sealt näete?

      GEORG (sosinal): Geeniust!

      LENA: Geeniust?

      GEORG: Jah! Ja see erutab mind kohutavalt! Ma saan alati orgasmi!

      OSKAR: Georg, kas sa ei peaks nüüd minema hakkama?

      GEORG: Arvad? (Silmitseb Lenat.) Ma ei tea veel teie nimegi.

      LENA: Lena.

      GEORG: Me kohtume veel!

      LENA: Kas te ikka julgete? Aga kui ma olen äkki emane rohutirts ja söön teid ära?

      GEORG (viskub põlvili): Sööge! Ja seedige! Ma tahaksin hea meelega näha, millise kujuga junniks ma muutun. Ma tahaksin läbida teie seedekulgla! Ma tahaksin tunda oma põse vastas teie jämesoolt! Ma tahaksin näha tõusvat päikest läbi teie päraku!

      OSKAR: Sa oled väga romantiline mees. Poleks uskunudki, et näen sind kunagi ühele naisele külge löömas.

      GEORG: Aga sellepärast, et seda ühte polnud veel välja ilmunud. Lena, me kohtume varem, kui sa arvata oskad!

      Tormab uksest välja.

      OSKAR: Ära pane pahaks, ta on natuke hull. (Embab Lenat ja asub teda lahti riietama.)

      LENA: Jah, kindlasti. Aga temas on midagi. Midagi, mis võtab mul põlved nõrgaks.

      Hommik. Oskar ja Lena on äsja voodist tõusnud. Lena riietub, Oskar teeb suitsu. Korraga tormab sisse verises särgis Georg, kimp roose käes.

      GEORG: СКАЧАТЬ