Kollaste lehtede aegu. Erik Tohvri

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ei saa,” arvas Pärtel, aga maja silmitses ta hoolega. Ta käis ümber selle, uuris pakatanud kollase värvikorraga seinu ja vundamenti, silmitses kohati sammaldunud eterniitkatust ja aknaraame, millelt kitt oli ammugi maha langenud. Ka kividest laotud välistrepil olid praod sees ja üks nurk koguni küljest kukkunud. Välisuks oli parasjagu kiiva vajunud, nii et Anne pidi selle avamiseks jõudu kasutama.

      “Noh, remonti on siin hädasti vaja! Kes seda teeb ja mis see maksab?” teatas ta siis mingi sisemise rahuldustundega.

      Maja seespool oli olukord parem. Tapeedidki olid veel uuepoolsed, ka pliit, soesein ja ahi nägid päris head välja. Toad olid kõrged, nii nagu enne sõda ehitada tavatseti, põrandad korralikult värvitud.

      “Seda tegi tädi ise! Värvis ja tapitseeris niikaua, kui jõud veel üle käis. Ja lilli ta armastas! Toalilled viisime naabrite juurde, kui ta haiglasse läks, aga õues on mitu lillepeenart. Ma aitasin tal veel sügisel jorjenijuurikad keldrisse viia, eks need tuleb varsti jälle maha istutada…” ei väsinud Anne seletamast ja avas aina uusi uksi.

      Majas leiduv mööbel oli enamasti pärit sõjajärgsetest aastatest ja märgatavalt kulunud, aga see ei väärinud Pärtli tähelepanu. Võõras mööbel oli tema silmis alati midagi intiimset olnud, midagi sellist nagu aluspesu, mis pärast omaniku teistesse ei puutu. Pärtel ei saanud aru vanavara ja antiikesemete korjajatest, tema arvates oli igal asjal oma ajastu ning sellised asjad sobisid vaid muuseumi või siis kuskile ajaloolisse lavastusse taustmiljööd etendama. Kopitanud hõnguga vanakraamikauplustes, kuhu nad Meeli õhutusel vahetevahel olid sisse põiganud, tundis ta end alati halvasti. Teda rõhus, et kõikidel nendel asjadel on oma minevik, et iga esemega on seotud ammendamatu juhtumite ja sündmuste jada.

      “Kui nii mõelda, siis kuulun mina ka vanavara hulka. Just nende pruugitud asjade hulka, mida sa ei salli,” oli Meeli avameelitsenud, kui Pärtel talle oma tõrget seletas, ja mees ei osanud selle pärast muud kosta kui seda, et igal reeglil on erandeid.

      Kui Roometid edasisõiduks auto juurde tõmbusid ja Anne maja välisust lukustama jäi, müksas Meeli meest ja küsis poolhääli:

      “Noh – mida sa arvad?

      “Millest? Aah! Jaa-jaa, kevad tuleb, kevad tuleb,” noogutas Pärtel, vaadates üles rohekasse kevadrüüsse looritatud kaskede poole.

      6

      Kevad tõi Kaseväljale rohkesti tööd nagu ikka. Kasvuhoonetes rohetavad kapsa, tomati ja kurgitaimed olid Tiiu pärusmaa, ta külvas, kastis, harvendas ja pikeeris, jahedamatel õhtutel tassis pinumaalt puid ja tegi kasvuhoone ahju tuld, et öökülm kasvandikele liiga ei teeks. Ka saunaahju kütmine jäi Tiiu hooleks, sest päevatööde jäljed tahtsid enne voodisse pääsemist ihult mahaküürimist. Lehma söötmine, lüpsmine ja kasimine käis omasoodu, vasikas oli veel piimatoidul ja seegi tahtis omajagu hoolt. Ilus lehmvasikas oli ja Rein oli juba tõemeeli arvanud, et selle jätaks Kirju kõrvale kasvama, et mis talu see on ainult ühe lehmaga.

      Ise ta müdistas juba varahommikust alates põldudel, tegi kevadkündi, kultiveeris ja ajas vagusid. Porgandiseeme oli esimene, mis pidi maha saama, sest porgandil on pikk kasvuaeg. Siis varane kapsas, mis jaanipäevaks esimese saagi andis. Siis kartul, mille mahasaamiseks oli aga vaja külast abi värvata. See polnud küll raske, sest üsna mitmeid tööta ja maata inimesi oli kolhoosikorra pärandusena ka siiakanti jäänud. Halvem oli see, et enamasti oli tegemist nendega, kes olid järelveetavateks sündinud või kasvanud ning ei tahtnud ega osanudki homsele päevale mõelda. Rein oli tavaks võtnud, et maksis igal õhtul päevatöölistele palga välja, suurem osa neist aga siirdus sellega otsejoones poodi viinapudeli järele ja hakkas alles seejärel mõtlema, kas raha ka millekski muuks vaja läheb. Üsna tihti oli juhtunud, et järgmisel hommikul jäi mõni selline viinavend või

      –õde tulemata ning peremehe plaanitud tööd ei saanud täies mahus tehtud. Siis katsetas Rein palga maksmist hommikuti, eelneva päeva eest, kuid tagajärg oli veelgi hullem – pärast lõunapausi olid kaks joomavenda juba nii pehmed, et nad tuli lausa jõuga minema saata.

      Viin oli kolhoosimoonakate juures teinud halastamatut laastamistööd, see oli paljudelt viinud mõõdutunde ja saanud esmavajaduseks. Kolhoosiajal hakkasid ka mitmed lüpsinaised farmis tööajal rüüpama – farmid ja kolhoosid kadusid, kuid harjumused jäid. Joomase peaga sigitatud isatuid lapsi tekkis järjest juurde ka pärast kolhoosikorra lõppu ja pani lihtsalt imestama, kuidas need, kes poes oma väheseid kroone näpu vahel veeretasid, et leiba osta, end üsnagi tihti purju juua said. Kolhoosiajal oli Rein peaagronoomina sellistega rinda pistnud ja mõningaid, kuigi kesiseid tulemusi saavutanud, sest palgast ilma jääda ei tahtnud keegi, pärastgi maksti siis palka kaks korda kuus ja lausjoomised olid harvad; nüüd jagas ta raha päeviti ja ka joomine muutus igapäevaseks.

      “Kurat võtaks, joogu, aga ärgu johmase peaga tööle tulgu!” kirus ta Tiiule, kui too arvas, et Tagaväljast on saanud joodikute lemmikpaik. “Mina neid ümber kasvatada ei suuda!”

      “Joogu, aga ärgu tehku lapsi,” arvas Tiiu. “Eile lõunaajal olid Kalju ja Merike jälle põhukuhja pugenud ja sahistasid seal… Jube!”

      Kevadtööd nõudsid aga tegemist ja pererahval tuli paratamatult vahetevahel üks silm kinni pigistada.

      Kevad tegi ka vanaperenaise Helmi veidike erksamaks, ta koperdas kepi najal isegi õue, toetus seinaäärsele pingile ning sirutas näo päikese poole. Töötegijat ega abistajat temast ei olnud, halvatud kehapool ei lasknud tal isegi kartuleid koorida, aga supi liigutamisega sai hakkama. Muidugi siis, kui Tiiu oli kõik ettevalmistused teinud ja kastruli tulele sättinud.

      “Nä-nä su-surm ei ta-taha mend mette…” üritas ta vahetevahel oma pudikeelel seletada, kui tundis, et vajas minia abi. Enamasti aga Kasevälja Helmi vaikis ja istus oma mõtetega omakesksi. Mida ta mõtles, seda ei teadnud keegi. Ainult see, et ta vahel terve käega mõne tabamatu liigutuse tegi ja üle ta kortsulise palge mingi vari käis, andis märku, et selle inimese mõttemaailm ei ole veel kustunud. Naabrinaise, Oksa Marta surma elas ta küll raskelt üle, võttis selle mitu korda jutukski ja üritas seletada, et ikkagi naabrinaine oli see, kes tema tookord oimetuna leidis ja haiglasse toimetas. Ta oli Martaga eluaeg hästi läbi saanud ning oli oma hädisusest hoolimata nõudnud, et ka teda matustele kaasa võetaks. Rein oli ta seal hauaveerele talutanud, kus Helmi oma väriseva käega naabrinaisele kolm peotäit mulda järele saatis ning pisarate vahele midagi pomises, mis teistele arusaamatuks jäi.

      Helmi oli elukeeristes palju räsida saanud, isegi Siberi läbi käinud ja sealt kõige kiuste koos juba kümneaastase pojaga tagasi tulnud. Antonil, Reinu isal, oli neljakümne esimesel õnnestunud vene mobilisatsioonist õnnelikult kõrvale hoida, aga samasugune õnn ei jätkunud sakslaste päevil. Siis pandi ta pool aastat pärast abiellumist haakristimundrisse ja sõidutati idarindele. Kui sõda Eestimaast jälle üle kihutas, jäi Anton kuskile Võrumaa metsadesse redutama, julgemata oma olemasolust isegi naisele teada anda. Aga kui mõne aja pärast okupatsioonivõim kuulutas, et kõik ennast metsades varjajad võivad julgesti välja tulla ja neile ei tehta midagi, oli ka Anton kutset kuulda võtnud ning koju tulnud, vallamajast mingi ajutise passigi saanud ja Helmiga mõned hilinenud ja tormilised pulmaööd jõudnud veeta, enne kui püssimehed talle ühel ööl järele tulid ning ta Venemaa lõpututel avarustel lõplikult kadus. Helmi jäigi koos Antoni vanematega Kaseväljale elama, hinges iga aastaga vähenev lootus, et mees elumärki annab. Kuni ajani, mil Kasevälja tunnistati kulakutaluks, kus poeg pealegi Saksa sõjaväes teeninud ning mehevanemad koos Helmi ja pooleteiseaastase Reinuga Siberisse viidi.

      Kas vanaperenaine oma üksinduses just mineviku pärast mõtles, seda muidugi ei teadnud Kaseväljal keegi. Ega Tiiul ja Reinul polnudki aega selle vastu huvi tunda, sest tööd tahtsid tegemist. See oli rutiin, mis ei lasknud mõeldagi kõrvalistele asjadele, ja õhtuti rampväsinult СКАЧАТЬ