Kollaste lehtede aegu. Erik Tohvri

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kodanikud üldse uskusid sellise pööramise võimalikkust, enamik aga ei näinud selleks mingit vajadust. Ligi viiskümmend aastat oli Eestimaal õpetatud kõike teistmoodi tegema kui varem, isade ja vanaisade aegu. Selle ajaga olid üles kasvanud uued põlvkonnad, kellele jäid võõraks sellised mõisted nagu peremees ja paraku ka peremehetunne. Sest riik oli suur, riik oli põhjatult rikas ning riigipetmist ja riigivargust ei loetud rahva hulgas üldsegi petmiseks ega varguseks. Maarahva hulgas kerkis esile kaks valitsevat klassi: kõigepealt maata töölised, kes kunagiste mõisamoonakate kombel elasid uut tüüpi moonamajades ja tegid kuidagimoodi oma ette nähtud igapäevase tunnitöö ära, ning need, kes kolhoositöö kõrval õhtuti usinasti oma maalapikest kõõbitsesid, lehma pidasid ning piimaandjale kraavipervedelt talveheina varusid.

      Rein ja Tiiu Meigas olid üheaegselt mõlemasse klassi kuulunud, kivikasarmus korterit omanud, aga tihti ka ämma abistamas käinud nii kartulivõtmisel kui heinateol. Muidugi aitas seda tööd kergendada Reinu kui kolhoosi peaagronoomi positsioon – temal ei olnud vaja lunida traktoriste ega autojuhte, vajaduse korral ta lihtsalt võttis kolhoosi traktori, haakis sellele külge vajalikud riistad ning müdistas Kaseväljal poole ööni. Tiiu pidas seda paratamatuseks, Rein pidi ju ema aitama ning asjaolu, et Kaseväljalt perele talvekartulid ja ülepäeviti viieliitrine piimamannerg saadi, oli tema meelest kõrvalise tähtsusega. Aga alles siis, kui kolhooside lagunemisest rääkima hakati, selgus Tiiule, et mees oli õigupoolest ettenägelikum olnud, kui ta arvatagi oskas: vaid kolm aastat tagasi ehitatud pooleldi maa-alune kartulihoidla sattus just Kasevälja talu maadele.

      Siis aga tuli sündmus, mis muutis Meigase noorpere elujärje ühtäkki teiseks ning tegi Reinu paari aasta taguse ettepaneku Kaseväljale asuda hoobilt aktuaalseks. Oksa Marta, kes Kaseväljalt vaid paari kiviviske kaugusel oma majakeses elas, endine küla raamatukogu juhataja ja juba pikka aega pensionil olev üksik inimene, leidis naabri juurde oma igapäevast piimaliitrit tooma minnes Kasevälja Helmi lauda põrandal otse lehma kõrval lebamas. Ümber läinud lüpsikus oli veel piimatilk sees ja lehm kõõritas kohkunult üleõla oma perenaist, kes seekordse lüpsmise sellisel ebatavalisel viisil oli lõpetanud. Helmi ei olnud surnud, aga ka mitte elus, Marta raputamisele ja hüüdmisele ta ei reageerinud ning lõpuks kohale jõudnud arst konstateeris insuldi. Helmi viidi kiirabiga linnahaiglasse ja Kasevälja oli korraga ilma perenaiseta.

      “Enam ei ole meil valikut,” ütles Rein Tiiule ja tema toonis võis aimata isegi pisikest rahulolunooti. “Sa pead Kasevälja perenaise tiitli vastu võtma!”

      “Mine tea, vast ikka ema paraneb…” tõrjus Tiiu, kuid ka tema ei uskunud öeldut. Ämm oli haiglas küll teadvusele tulnud, kuid pool keha oli halvatud ja arst oli vaid käsi laiutanud, arvates, et eks tulevik näitab, on olnud juhuseid, kus…

      Siis tekkis Meigaste ellu kummaline üleminekuperiood, kus elati nii siin kui seal, tahtis ju lehm lüpsmist ja kasimist, aga ka korterit ei saanud lihtsalt maha jätta. Kuni Rein kord veoauto võttis ja kahetoalise korteri kraami Kaseväljale vedas.

      “Noh, vähemalt nüüd on asjad ühel pool,” noogutas ta rahulolevalt.

      Reinust oli hoobilt taluperemees saanud, Tiiul aga ei käinud talu perenaiseks saamine sugugi nii kergelt. Nii selline mõte kui ka talutöödega kohanematud käed tahtsid harjumist. Lehmalüpsmise õppis ta Reinu toel üsna kiiresti ära, kuid ämma asjade puutumisse suhtus mingi tõrkega. Läks aastaid, enne kui ta oma uude osasse sisse elas.

      Kasevälja Helmi oli haiglas ligi kolm kuud, siis tõi Rein ta koju. Kepi toel suutis vanainimene pikkamisi liikuda, aga tema kõne jäigi arusaamatuks ja vaid Tiiu suutis selle üksikutest sõnadest aru saada. Ja nii istuski vanaperenaine enamasti oma kohal avara taluköögi nurgas, jälgis sõnatult minia toimetamisi ja kohendas vahetevahel oma abimeest, keppi, mida ta alati käepärast hoidis. Tiiu ei saanud aga kuidagi lahti ebamäärasest tundest, et niipea kui ta peaks midagi valesti tegema, tõuseb ämm oma kohalt ja ähvardab teda kepiga. Ning ta ei saanudki oma ebalusest üle, hoolimata sellest, et istuja tegelikult üritas nii mõnigi kord oma halvatusest viltu kiskunud näole naeratust manada.

      Rein tuli laudast, oli lehma üle vaadanud ja valas pesukaussi vett.

      “Eks ta vast varsti jah…Käi teda ikka vaatamas,” arvas ta. Tiiu oli ajalehe läbi lapanud ja jäi siis kuulutustekülge silmitsema.

      “Näe – Oksa Marta ongi surnud. Sai vaevast lahti, ega tal enam muud olnudki oodata.”

      Vanaperenaise poolt kostus kolksatus, kepp oli maha kukkunud. Helmi tegi liigutuse, nagu tahaks tõusta, aga vajus siis istmele tagasi ja hakkas vaikselt koogama nagu imik, kes veel rääkida ei oska.

      4

      Pärtel oli koos oma tavapärase elurütmiga kaotanud ka tuju. Esimesel esmaspäeval pärast pensionilejäämist ärkas ta tavalisel ajal, sirutas end, toetas voodis pea kätele ning deklareeris, et nüüd hakkab ta elama nagu kuningas, kes tööd ei tee ja jalgsi käib ainult ühes teatavas kohas. Meeli muigas ja läks kööki kohvi keetma, uuesti uinuda Pärtlil aga ei õnnestunud. Ta oli alati elumuutusi vihanud, igapäevaste rutiinsete toimetuste sooritamine oli talle kindluse andnud. Talle meeldis, kui kõik asjad olid omas paigas ja sellepärast oli tal raske heaks kiita ka mööbli ümberpaigutamist, mida Meeli vahetevahel kodus harrastama tikkus.

      “Sa oled konservatiiv! Konserv omas mahlas!” naeris Meeli.

      “Ei ole… Või olgu, olen nõus. Aga progressiivne konservatiiv. Niisugune, kes uut ei põlga, muidugi, kui see uus hea on.”

      Uus elu, pensionärielu, oli ette mõeldes tundunud mitte just heana, aga paratamatusena. Millegi niisugusena, millega peab lihtsalt leppima. Nagu näiteks mõttega, et kord peab surema – ka surm on ju elumuutus, olgugi, et lõplik. Iseasi, kas nende muutustega ikkagi siis leppida suudetakse, kui nad kord kätte jõuavad. Ja mida päev edasi, seda rohkem Pärtel tundis, et see leppimine ei olegi nii kerge. Ta üritas endale sisendada, et nüüd on tal laialt aega oma lugemusevõlga maksta, võttis riiulist mõned raamatud ja hakkas neid sirvima, aga leidis üllatusega, et need teda ei huvita. Ja kui ta siis ühe mahuka romaaniga tugitooli vajus ning üritas selle sisusse tungida, avastas ta end varsti mõtlemas sootuks muudele asjadele.

      Mõnevõrra päästsid teda kevadised jalutuskäigud, mida nad koos Meeliga nüüd päeviti harrastama hakkasid. Oli aprillikuu ja nad käisid kevadet avastamas nagu kunagi ammu, veel kurameerimise aegu. Ka siis ei olnud nad enam verinoored, vaid elu poolt omajagu kõrvetada saanud – parasjagu niipalju, et enam mitte teismeliste õhinaga armuda. Mõlemad olid oma esimeses lühikeseks jäänud abielus pettunud, aga ka mitmedki elureeglid selgeks saanud. Kiirustamata, päev-päevalt kõrvuti käies õppisid nad teineteist tundma just ühiste suhtumiste ja hoiakute kaudu. Mahe tuulehoog, pragunev tiigijää või pruunid kleepuvad kastanipungad pakkusid ammendamatut kõneainet ja naudingut teadmisest, et on kevad ja nemad on kahekesi.

      “Ja mina mõtlesin, et raamatupidajad on kuivad ja vindunud inimesed!” tunnistas Meeli otsekoheselt, kui nad päikesesoojale pargipingile maandusid.

      “Ongi!” kinnitas Pärtel. “See, mida sa praegu näed, on ainult maskeering. Tegelikult olen ma hoopis teistsugune!”

      Midagi oli aga nende aastatega muutunud. Ka nüüd oli tuul mahe, tiigijää sulas ja kastanipungad ähvardasid pakatada, kuid hinge vaevas mingi rahutus. Midagi niisugust, mis ei lasknud kogu seda ilu ja ülevust nautida. Ja mida rohkem Pärtel sellele mõtles, seda koormavam see tundus.

      “Mis see siis on – kas tervis?” küsis mees iseeneselt ja kehitas selle pärast õlgu. Otsest ja suurt tervisehäda ta kurta ei saanud, väiksemad tõved ja valukesed pidid aga selles eas juba loomulikud olema. Seljavalu, mis teinekord äkilisi liigutusi teha ei lasknud, seedimine, mille korrapärasus üha enam soovida jättis, mõnikord saatis hommikust СКАЧАТЬ