Kõrvalehüpe. Santa Montefiore

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ on geenius. Teil on vist väga elav fantaasia.”

      „Ja kuidas veel,” naeris Angelica. „Mõnikord unustangi ennast oma kujutluste keskele.”

      „Mina tahaksin ka seda osata. Tegelikkus on pahatihti pisut liiga tegelik.”

      „Oi, teiesugune mees sinna küll ei sobiks.”

      „Huvitav, miks?”

      „Väljamõeldised on liiga õhulised. Nende keskele pääsemiseks peab lausa pitsi-satsimerest läbi sumama.”

      „Ma olen hea ujuja.” Mees uuris naeratades ta nägu. „Mis nime all te kirjutate?”

      „Angelica Garner. See on mu neiupõlvenimi.”

      „Jätan meelde. Vajangi kojusõiduks head raamatut.”

      Naine punastas heameelest. „Aga mida te harilikult loete?”

      „Verandal kiiktoolis istudes?”

      „Verandal oma kiiktoolis.”

      „Kõike võimalikku ja korraga. Mul on igas toas raamat ootamas. Eelistan kriminulle, seiklusjutte, romantikat.”

      Angelica kergitas kulmu. „Armastusromaane?”

      „Mu naiselik külg on kõrgelt arenenud.” Ta manas näole võimalikult sentimentaalse ilme.

      „Seda on küll raske uskuda.”

      „Kuidas nii? Romaan ilma armastuseta on nagu kõrb ilma lilledeta.” Mehe pilk muutus läbitungivaks. „Mis saaks olla tähtsam armastusest? Selle ümber kõik ju keerlebki. See on elu mõte ja kui me kord kaome, on see ainus, mis meile alles jääb.”

      „Muidugi, mina arvan samuti.” Teda jahmatas kirg, millega see öeldud oli.

      „Ma olen ise sahtlissekirjutaja,” tunnistas mees häbelikult lusikat keerutades. „Mitte midagi pole veel avaldatud. Olen küll käinud pakkumas.”

      „Mida te olete kirjutanud?”

      „Paistab, et ainult prahti.”

      „Ma keeldun seda uskumast.”

      „Mul on üheksa ametit ja ma ei hiilga neist üheski.”

      „Mis need muud ametid siis on?”

      „Kunagi nooruses tahtsin saada popstaariks.” Ta tegi naljakat nägu, teades, kui tobedalt see kõlab. „Mul olid pikad salkus juuksed ja nahkpüksid ja ma tõmbasin kitarri tinistades kanepit. Aga nüüdsel ajal valmistan veini.”

      „Ei olegi luuletaja?” Angelica vaatas talle küsivalt otsa. „Raamat ilma armastuseta on nagu kõrb ilma lilledeta.”

      Mees raputas naerdes pead. „Ei midagi enamat, kui ainult lootusetu romantik.”

      Angelica vaatas, kuidas Jack endale toitu tõstab, imetles salamisi tema lõvilikku profiili, võimsaid kämblaid, mehiselt parkunud ihu – kõik nii erinev Olivier’ lihvitud Euroopa glamuurist – ja soovis, et see õhtu mitte kunagi ei lõpeks.

      „Kas teil on Lõuna-Aafrikas oma viinamarjaistandus?”

      „Kui palju te Lõuna-Aafrikast üldse teate?”

      „Pole seal kunagi käinud.”

      Jack paistis seda imeks panevat. „Siis te peate kindlasti mulle külla tulema. Mul on imeilus istandus, selle nimi on Rosenbosch ja see asub Franschhoekis. Teile kindlasti meeldib seal. Võite teha sellest oma järgmise romaani tegevuspaiga.”

      „Ma tõesti vajaksin inspiratsiooni. Olen senisest juba kenakesti tüdinenud. Kavatsengi kirjutada järgmiseks midagi teistsugust.”

      „Nagu näiteks?”

      Angelica jäi kõhklema. Olivier’l oli kombeks pilgata tema esoteerikavaimustust ning ta kartis Jacki silmis rumalana näida. „Ma pole veel valmis sellest lähemalt rääkima,” vastas ta kohmetunult.

      „Armastusromaan?”

      „Ei.”

      „Kriminull?”

      „Ei.”

      „Midagi erootika vallast?”

      Naine naeris kurinal. „Veel mitte.”

      „Ma kavatsen selle ikkagi välja uurida. Mu tähtkuju on Skorpion. Kui olen kord millestki kinni haaranud, ei lase enam naljalt lahti.” Ta pilk oli liiga ainitine, Angelica pidi kiiresti kõrvale vaatama.

      „Ma isegi veel ei tea, mismoodi ma seda teen, kui üldse. Olivier’ arvates on mu plaan liiga ambitsioonikas.”

      „Selline suhtumine pole küll kuigi toetav.”

      „Samas siiski aus. Olivier on väga aus inimene.” Angelica langetas pilgu oma vööle ja tõmbas kõhu kiiresti sisse.

      „Ta tunneb oma kirjanikust abikaasa üle kindlasti uhkust.”

      „Muidugi,” vastas Angelica, kuid isegi tema tabas valelikkuse noodi oma hääles. Tegelikult leidis Olivier, et lastejuttude kirjutamises pole midagi erilist ja naine lootiski talle stiilivahetusega muljet avaldada.

      „Teie abikaasa on vist too nägus prantslane seal laua otsas?” Ta noogutas Olivier’ suunas.

      „Tema jah.”

      „Kas see koer püsib teil sõnakuulelikult verandal?”

      „Usun, et püsib. Kuigi haugub päris palju.”

      „Koer peabki saama haukuda, see laseb meil tunda, et oleme mehised mehed.”

      „Kui kett on pikk, ei kipugi koer ära jooksma. Eeldusel, et veranda on piisavalt suur, nii nagu Olivier’ oma.”

      „Õnneseen see Olivier.”

      „Tean. Tema käsutuses on Londoni kõige avaram veranda.”

      Jack kortsutas kulmu. „Ei, tema õnn seisneb hoopis selles, et ta on abielus Londoni kõige ilusama tüdrukuga.”

      Angelica puhkes naerma ja langetas pilgu oma taldrikule. „Scarletil oli õigus, te olete parandamatu seelikukütt.”

      „Üldsegi mitte, ma ainult haugun, aga ei hammusta. Teie igatahes olete väga ilus.” Angelica ainult kohendas selle peale juukseid, kuid mees jätkas temalt pilku pööramata: „Mulle meeldivad sensuaalsed naised. Suure südamega naised. Kirglikud naised.”

      „Samasugused nagu te oma naine,” narris Angelica.

      „Just, sellised nagu tema.” Kuid mehe silmi oli jälle ilmunud üleannetu tuluke ja Angelica naeratas klaasile, mida ta käes hoidis.

      „Heakene küll, mis siis ikkagi on teie uus teema?”

      „Ma ei saa seda teiega arutada.”

      „Vaat selles te küll eksite. Mina olen just õige inimene СКАЧАТЬ