Kõrvalehüpe. Santa Montefiore

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ nõid killukese oma kurjusest. Vähehaaval õpiks nõid headusest rõõmu tundma ja kurjus taganeks ta südamest. Lõpuks asub ta otsima täiuslikku õnne ja loodab selle mõistatuse lahendada.

      See mõte hakkas Angelicale järjest enam meeldima. Esialgu oli tegemist ainult väga üldise skeemiga, ta pidi liha luudele kasvatama ja oma mõtet edasi arendama, kuid vähemalt algus oli tehtud. Ta unustas mõneks ajaks saabumata jäänud meili ning süvenes võlumaailma kujundamisse: leiutas nimesid ja kõneviisi, kombeid ja seadusi.

      Kella kolme paiku hakkas võlumaailm juba ilmet võtma, Angelica talletas kergendust tundes kirjapandu ja lülitas arvuti välja. Ta avas postkasti, et saabunud meilid üle vaadata ja nägi, et Jack pole ikka veel vastanud. Ta kehitas vapralt õlgu – võib-olla nii ongi parem.

      Vihma sadas, ta avas vihmavarju ja kõndis lapsi koolist koju tooma. Ilm oli tuntavalt sügisene. Pargis hakkasid lehed kollaseks ja pruuniks tõmbuma. Märg asfalt läikis halli taeva all. Ainult tuvid poleks nagu muudatust tähele pannud, vaid sebisid muretult ringi, justkui iga päev oleks piknik.

      Koolimaja ees ootasid emad läbisegi hoidjatega, kes kühmutõmbunult vihmavarju all, kes kollasele joonele pargitud autos. Lähemale jõudes kuulis Angelica üle mootorimüra oma nime hüütavat. Candace lehvitas talle ägedalt autoaknast. „Roni sisse, Angelica.” Ta oli alles tänavat ületamas, kui Candace juba ägedalt sosistas: „Ta ütles Pete’ile, et on rase!” Angelica piilus autoaknasse. Letizia ja Kate olid tagaistmel vestlusse süvenenud. Juht vahtis kaugusse ja teeskles kõigest väest, et ta ei kuula naiste juttu pealt. „Tule sisse!”

      „Kas ta ei kahtlusta, et laps võiks kellegi teise oma olla?” küsis Angelica ennast Kate’i kõrvale surudes.

      „Miks ta üldse peaks? Tema on meie abielus see ringitõmbaja, mitte mina – no vähemalt ta ise arvab nii. Pete on õnnest segane. Kuigi ta ikkagi leiab, et me peaksime minema abielunõustaja juurde, et uue lapse tulekuks paremini valmis olla. Üks ta sõber oli soovitanud talle naisterapeuti nimega Betsy Pog10.”

      „On alles nimi,” turtsus Letizia naerda.

      Candace’i naer kõlas irooniliselt. „Te ei vaja mingit abielunõustamist, piisab sellest, kui su mees hoiab väljaspool kodu püksiluku kinni.” Nüüd naersid kõik koos.

      „Ei, päriselt, Betsy Pog on just minu maitse. Ta olevat lihtsalt fantastiline.”

      „Parem veel, kui ta oskaks imet teha,” torkas Candace.

      „Täna õhtul lähemegi esimest korda tema juurde.” Kate värises elevusest. „Mis ma selga panen?”

      „Takuriidest patukahetsejasärgi?” soovitas Candace.

      „Ah, ma ise eelistan siiski oma väikest Prada kleiti ja sinna juurde punaseid Louboutini kingi.”

      „Noh, siis on vähemalt näha, et sa pingutad,” kiitis Angelica.

      „Ma ei pinguta mitte kunagi,” teatas Kate trotslikult. „Minu stiil on elegantne lohakus ja ajatu elaan.”

      „Kanna tõesti seda kleiti, kuni veel saad,” leidis Letizia.

      „Oi, ära tuleta mulle meelde. Juba see mõte, et peab jälle kandma kummiga pükse ja lotendavaid särke! Milline õudus!”

      „Kullake, rasedus pole mingi ettekääne oma välimust käest lasta,” noomis Letizia. „Naine ongi kõige ilusam siis, kui ta last ootab.”

      „Sa muutud mõnikord nii läbinisti itaallannaks!” kiljatas Kate ja kujutas hirmuga ette, kuidas ta madalaid kingi kannab.

      „Kuule, kas sa oled oma uudise juba laiemalt ka avalikuks teinud?” tahtis Candace teada.

      „Emale ikka teatasid?” lisas Angelica.

      „Ma ise pidin just sama küsima,” ütles Candace.

      „Ei, mul on veel kaheteistkümnenda nädala läbivaatusel käimata. Nii et mitte sõnagi mitte kellelegi.”

      „Kas armukest informeerisid?” päris Candace uudishimulikult.

      „Ta pole mu armuke.”

      „Nimetus ei oma tähtsust. Kas ta teab?”

      „Ei.”

      „Sa ei karda, et ta arvutab selle ise välja, kui kuuleb sinu rasedusest?”

      „Ma tean, et ta ei hakka midagi arvutama.”

      Candace kergitas kulmu. „Vaat kui huvitav. Kes ta selline on? Mingi preester?”

      „Saad aru, ta on juba unustanud, et see üldse juhtus.”

      „Meie küll ei ole unustanud,” muigas Candace.

      „Ma ei kavatse teile öelda, kes ta on,” kuulutas Kate. „Mitte, et ma ei tahaks. Teate ju isegi, et mul pole teie kolme ees saladusi. Aga ma lubasin talle, et ei avalda tema nime ja seda lubadust ma ei murra.”

      „Kas sellepärast, et sa oled sõnapidajaks sündinud?” aasis Candace. Kate oli kurikuulus oma kergemeelsete lubaduste poolest.

      „Ei, aga ma võlgnen talle seda ja üldse, kui see avalikuks tuleb, on tagajärjed lihtsalt liiga hirmsad.”

      Angelica vidutas silmi. „Järelikult me tunneme teda.”

      „Pinge muudkui kasvab,” ütles Letizia. „Ta ei ole ometi meist kellegi abikaasa, ega ju?”

      Kate naeris. „Mulle tuleks peale maksta, et ma teie meestega magaksin!”

      „Mulle makstaksegi,” istitas Candace sõrme valguse kätte tõstes. „Mulle tundub, et olen veel ühe teemanti välja teeninud.”

      Möödus terve nädal ilma ainsagi meilita Jackilt. Angelica jätkas pilatesetundides käimist ja talus vapralt sellest tekkinud lihasevalu. Ta mattis ennast töösse ja püüdis saada üle pettumusest, mille talle oli valmistanud Jacki ootamatu kadumine tema elust. Nagunii oleks nende kirjavahetus kunagi lõppema pidanud. Temast oli tõesti naiivne arvata, et nad oleksid võinud lõpmatuseni niimoodi flirtida. Küllap oli Jack leidnud endale järjekordsel õhtusöögil uue silmarõõmu, kellegi, kes oli valmis minema kaugemale – nagu Claphamis elav „sõber”. Kuni see kestis, oli see igatahes tore. Jack oli ta otsekui uuele elule äratanud. Angelica käis lapsi koolist koju toomas, kuulas Candace’i ja Scarleti kurtmist selle üle, kui hukutavalt mõjub majanduslangus heategevusfondide tööle ning katsus lahti saada tundest, et ta elu on jõudnud surnud punkti.

      Kuid siis, järgmise nädala kolmapäeva hommikul loksus kõik jälle paika. Ta sai kätte priske honorari Hollandist ja meili Jackilt.

      Kallis kaunis Salvei, andke andeks, et ma varem ei kirjutanud, olin nimelt ära sõitnud. Mulle tundub, et me peaksime näost näkku kohtuma ja tõsiselt vestlema. Koer on siin oma verandal juba päris rahutuks muutunud ja loodab, et te lubate ennast lõunale meelitada, kui ta oktoobris Londonisse tuleb. Te pole kindlasti mitte mingi tavaline jänes. KV

      Issand jumal, issand jumal, issand jumal! Mis ma nüüd teen? Rohkem kui midagi muud siin maailmas tahtis Angelica temaga lõunale minna. Aga mida arvaks sellest Olivier? Oo ei, ta teadis täpselt, mida abikaasa talle ütleks: „Mais non, mon ange.СКАЧАТЬ