Kõrbeoda. Peter V. Brett

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ putkades odasid ja vägevaid kõveraid mõõku imetleda. Vahetevahel kakles ta teiste poistega, valmistudes päevaks, mil temast saab sõdalane.

      Dal’Sharum’id tulid basaarile harva; säherdused paigad polnud nende väärilised. Naised, lapsed ja khaffit’id sibasid meistrite teelt eest. Jardir vaatles sõdalasi tähelepanelikult, püüdes hoolega jäljendada nende rühti.

      Ühel päeval, mõtles ta, olen mina see, kellele kõigest väest püütakse teed vabastada.

      Kaval uuris kriidimärkidega tahvlikest ja heitis pilgu avarale telgile, mis oli ehitud värviliste vimplitega. „Seesama ongi,” ütles ta ning Qeran uratas. Jardir järgnes neile, kui nad telgisiilu kergitasid ja hoiatamata sisse astusid.

      Telgis lõhnas viirukisuitsu järele ning põrandat katsid uhked vaibad, ruum oli täis siidpadjakuhjasid, rippuvate vaipadega varnu, maalingutega savinõusid ja muid aardeid. Jardir libistas sõrmega üle ühe siidriidepaani, mille siledus pani judisema.

      Minu ema ja õed peaksid kandma sellist riiet, mõtles ta. Ta silmitses omaenda pruune pantaloone ja vesti, mis olid määrdunud ja lõhkised, ning unistas päevast, mil ta võib selga tõmmata musta sõdalaserüü.

      Naisterahvas leti taga karjatas meistreid märgates ning Jardir tõstis tema poole pilgu samal hetkel, kui naine loori näo ette tõmbas.

      „Omara vah’Haman vah’Kaji?” küsis Qeran. Naine noogutas, silmad hirmust pärani.

      „Me tulime sinu poja Abbani järele,” kuulutas Qeran.

      „Teda pole siin,” ütles Omara, aga tema silmad ja käed, ainsad kehaosad, mida paks must riie ei katnud, olid ebakindlad. „Saatsin ta täna hommikul välja, kaupu kohale viima.”

      „Otsi tagant,” käskis Qeran Kavalit. Meister noogutas ja suundus leti taha kaht ruumi lahutava eesriide poole.

      „Palun, ei!” karjatas Omara, astudes teele ette. Kaval ei teinud temast välja, tõukas ta kõrvale ja kadus tagaruumi. Kõlas veelgi kiljatusi ning viivu pärast ilmus meister taas nähtavale, vedades käsivart pidi järel pruuni vesti, mütsi ja pantaloonidega poisikest – kuigi Jardiri omadega võrreldes olid need märksa peenemast riidest. Poiss oli Jardirist ehk aastakese-kaks vanem, töntsakas ja hästi toidetud. Talle järgnes mitu vanemat tüdrukut, kaks pruunis ja veel kolm vallaliste naiste mustas rüüs, mille pearätt jättis näo paljaks.

      „Abban am’Haman am’Kaji,” ütles Qeran, „sa tuled koos meiega Kaji’sharaj’sse, et leida oma Hannu Pash, tee, mille Everam on sulle määranud.” Nende sõnade peale hakkas poiss värisema.

      Omara halas, kahmas pojast kinni ja sikutas teda enda poole. „Palun! Ta on liiga noor! Veel üks aasta, ma anun teid!”

      „Vait, naine,” lausus Kaval, tõugates ta põrandale. „Poiss on juba niigi küllalt vana ja paks. Kui teda veel päevakski sinu juurde jätta, lõpetab ta khaffit’ina nagu tema isa.”

      „Ole uhke, naine,” kuulutas Qeran. „Sinu pojale antakse võimalus oma isast kõrgemale tõusta ning teenida Everami ja Kajid.”

      Omara surus käed rusikasse, kuid ei tõusnud sealt, kuhu oli kukkunud, vaid nuttis langetatud päi. Ükski naisterahvas ei söandanud dal’Sharum’eid trotsida. Abbani õed klammerdusid ema külge, jagades tema leina. Abban sirutas käe nende poole, aga Kaval kiskus ta eemale. Poiss kisas ja halas, kui ta telgist välja tiriti. Jardir kuulis naiste nuttu veel siis, kui raske telgisiil oli juba alla langenud ja neid ümbritses turuplatsi kära.

      Sõdalased ei teinud poistega eriti tegemist, juhatades teed harjutusväljakule ja lastes neil järele lonkida. Kuni nad läksid, nuttis ja vappus Abban edasi.

      „Miks sa nutad?” küsis Jardir. „Meid ootab ju ees aupaiste.”

      „Ma ei taha sõdalaseks saada,” ütles Abban. „Ma ei taha surra.”

      Jardir kehitas õlgu. „Võib-olla tehakse sinust dama.”

      Abban judises. „See oleks veelgi hullem. Üks dama tappis mu isa.”

      „Mispärast?” küsis Jardir.

      „Minu isa ajas ta rüüle kogemata tinti peale,” vastas Abban.

      „Ja dama tappis ta selle eest?” küsis Jardir.

      Abban noogutas, uued pisarad silmi valgumas. „Ta murdis sealsamas paigas mu isa kaela. See juhtus nii kiiresti… ta sirutas käe, kõlas prõksatus ning isa kukkus maha.” Ta neelatas ägedalt. „Nüüd olen ma ainuke mees, kes mu ema ja õdede eest hoolt kannab.”

      Jardir võttis tal käest kinni. „Minu isa on ka surnud ja räägitakse, et mu ema on neetud, kuna sünnitas järjest kolm tütart. Aga meie oleme Kaji hõimu mehed. Me võime oma isadest ülemaks tõusta ja oma naisterahvaste au taastada.”

      „Aga ma kardan,” nohises Abban.

      „Mina ka, natuke,” tunnistas Jardir, langetades seejuures pilgu. Hetke pärast tema tuju paranes. „Lepime omavahel kokku.”

      Abban, kes oli kasvanud basaari armutu äri tingimustes, silmitses teda kahtlustavalt. „Milles me kokku lepime?”

      „Et me aitame üksteist, kuni Hannu Pash kestab,” ütles Jardir. „Kui sa komistad, püüan ma su kinni, ja kui mina kukun,” ta irvitas ja laksas käega vastu Abbani ümarat kõhtu, „teed sa mulle maandumise pehmeks.”

      Abban kiunatas ja hõõrus kõhtu, aga ei kaevanud, vaid vaatas Jardirile imestavalt otsa. „Kas sa mõtled seda tõsiselt?” küsis ta, kuivatades käeseljaga silmi.

      Jardir noogutas. Nad kõndisid basaari lõuendist purikatuste varjus, ent ta kahmas Abbani käsivarrest ja tõmbas ta päikesevalgusse. „Vannun Everami valguse nimel.”

      Abban naeratas laialt. „Ja mina vannun Kaji kalliskividega krooni nimel.”

      „Ärge maha jääge!” käratas Kaval ning nad lippasid järele, kuid Abbani samm oli nüüd enesekindlam.

      Võimsast Sharik Hora templist möödudes joonistasid meistrid õhku loitsumärke ja pomisesid palveid Everamile, Loojale. Sharik Hora taga laiusid harjutusväljakud ning Jardir ja Abban püüdsid vaadata korraga kõikjale, uudistades treenivad sõdalasi. Mõned askeldasid kilbi ja odaga või võrguga, sellal kui teised marssisid või jooksid ühtses rivis. Vahimehed seisid redelite ülemistel pulkadel millelegi toetumata, lihvides tasakaaluoskusi. Veelgi rohkem dal’Sharum’eid sepistas odaotsi ja loitsumärkidega kilpe või harjutas sharusahk’i – tühjade kätega võitlemise kunsti.

      Sharaj’sid ehk koole oli kokku kaksteist, need ümbritsesid harjutusväljakut, üks igale hõimule. Jardir ja Abban kuulusid Kaji hõimu ning viidi seega Kaji’sharaj’sse. Siin pidi algama nende Hannu Pash, mille käigus igaühest sai kas dama, dal’Sharum või khaffit.

      „Kaji’sharaj on ülejäänutest nii palju suurem,” lausus Abban, silmitsedes hiiglaslikku paviljontelki. „Ainult Majah’sharaj küünib ligilähedale.”

      „Iseendastki mõista,” ütles Kaval. „Kas sinu meelest on siis kokkusattumus, et meie hõimu nimi on Kaji – Shar’Dama Ka, Päästja järgi? Meie oleme tema tuhande naise järeltulijad, veri tema verest. Majah’ hõim,” СКАЧАТЬ