Kõrbeoda. Peter V. Brett

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kohta kaitsta, avastas Qeran tema ihult veel nahka, mida maha koorida. Ta kriiskas, aga see üksnes õhutas peksu tagant.

      „Aitab küll,” ütles Khevat. Hoobid lakkasid silmapilk.

      „Oled sa kusesigitis?” küsis Qeran.

      Jardiri käed-jalad olid nagu vettinud leib, kui ta end püsti sundis. Tema pilk püsis rihmal, mis oli tõstetud ja endiselt löögivalmis. Ta teadis, et kui ta jääb häbematuks, siis meister tapab ta. Ta sureb igasuguse aupaisteta ning tema hing peab veetma tuhandeid aastaid paradiisi värava taga khaffit’ite seltsis, piiludes sissepääsenuid, keda Everam on omaks võtnud, ja oodates ümbersündi. Kohutav mõte, ent peale isa nime ei kuulunud talle maailmas midagi ning sellest ta ei loobu.

      „Olen Ahmann, Hoshkamini poeg, Jardiri soost,” ütles ta nii rahulikult, kui suutis. Ta kuulis, kuidas teised poisid õhku ahmisid, ning valmistus uueks rünnakuks.

      Qerani nägu moondus vihast ning ta tõstis rihma, kuid dama peatas kerge viipega meistri käe.

      „Ma tundsin su isa, poiss,” lausus Khevat. „Ta kuulus meeste hulka, aga suurt aupaistet oma lühikeses elus ei saavutanud.”

      „Siis saavutan mina seda meie mõlema eest,” tõotas Jardir.

      Dama uratas. „Võib-olla tõesti. Aga mitte täna. Täna pole sa isegi khaf-fit.” Ta pöördus Qerani poole. „Viska ta roojaaukudesse, et tõelised mehed võiksid tema peale sittuda ja kusta.”

      Meister naeratas ja virutas Jardirile rusikaga kõhtu. Kui poiss kõverasse tõmbus, krabas Qeran ta juustest kinni ja hakkas teda aukude poole tirima. Minnes heitis Jardir pilgu Hasikile, oodates järjekordset irvet, kuid vanema poisi näolt paistis – nagu kõikidel kogunenud nie’Sharum’itel – uskmatuse ja kaame hirmu segu.

      „Everam nägi Nie külma mustavat pimedust, ja see ei rahuldanud teda. Ta lõi päikese, et see annaks valgust ja sooja ning peletaks tühjust. Ta lõi Ala, maailma, ja pani selle ümber päikese tiirlema. Ta lõi inimese, ja loomad inimest teenima, ja vaatas, kuidas Tema päike andis neile elu, ja armastas neid.

      Kuid pool aega oli Ala näoga Nie pimeduse poole, ja Everami loodud olendid kartsid. Niisiis tegi Ta kuu ja tähed, et need peegeldaksid päikese valgust, meeldetuletuseks öös, et kedagi pole unustatud.

      Everam tegi seda, ja Tal oli hea meel.

      Aga ka Nie’l, kes oli naissoost, oli olemas tahe. Ta vaatas kõige loodu peale, mis rikkus Tema täiuslikku pimedust, ja vihastas. Ta sirutas käe välja, et Ala hävitada, kuid Everam ei taganenud ja peatas Ta käe.

      Aga Everam polnud küllalt kärme, et Nie puudutust täiesti tõrjuda. Tumedate sõrmede kõige põgusam riive jäi Everami täiuslikus maailmas idanema nagu nuhtlus. Nie tintjasmust kurjus levis üle kaljude ja liiva, lõõtsus laiali tuules ning jättis õlise laigu Ala puhastele vetele. See imbus metsadesse ja sulatulle, mis mullitab maailma all.

      Ja neis paigus tekkisid alagai’d, keda sai palju. Pimeduse sigitised, ainsaks sihiks kõige loodu põrmustamine; ainsaks rõõmuks Everami olendite tapmine.

      Aga ennäe, maailm pöörles, ja päike kiirgas valgust ja sooja Nie külmade pimeduseolendite peale, ja nende kavatsused luhtusid. Eluandja põletas ära nende libaelu, ja alagai’d kisendasid.

      Põgenedes meeleheites, pugesid nad varjude keskele, tungisid sügavale maailma põue, nakatasid selle sisemuse.

      Seal, tumedas kuristikus, mis jääb loomise südamesse, kasvas Alagai’ting Ka, Deemonite Ema. See Nie ümmardaja ootas öö saabumist, et saata oma lapsed taas välja kõike loodut lõhkuma.

      Everam nägi seda ja sirutas käe, et kurjus maailmast välja kihutada, kuid Nie ei taganenud ja peatas Tema käe.

      Aga ka Everam puudutas maailma veel viimast korda, andes inimestele vahendid, kuidas pöörata alagai’de võlujõud nende vastu. Ta kinkis meile loitsumärgid.

      Seejärel, kõige oma loomingu pärast heitlusse astudes, ei jäänud Everamile üle muud kui keerata maailma poole selg ja viskuda tervenisti Nie kallale, igaveses võitluses Tema külma pimeduse vastu.

      Ja nagu taevas, nii sündigu ka maa peal.

      Esimesel kuul olid kõik päevad sharaj’s Jardiri jaoks sarnased. Koidu aegu viisid meistrid nie’Sharum’id välja kõrvetava päikese kätte, kus nad pidid tundide kaupa seisma, sellal kui dama kõneles Everami hiilgusest. Nende kõhud olid tühjad ja põlved pingutusest ning unepuudusest nõrgad, aga poisid ei kurtnud. Jardiri nägemine, kes pöördus oma karistuse järel tagasi lehkava ja verisena, oli neid kõiki õpetanud küsimata sõna kuulama.

      Meister Qeran lõi Jardirit valusalt rihmaga. „Kes on sinu kannatustes süüdi?” nõudis ta.

      „Alagai’d!” karjus Jardir.

      Qeran pöördus ja nähvas Abbani pihta. „Kelle pärast on Hannu Pash vajalik?”

      „Alagai’de!” kisendas Abban.

      „Kui poleks alagai’sid, siis oleks kogu maailm nagu taevane paradiis Everami kaitsvas embuses,” lausus dama Khevat.

      Meistri rihm plaksus taas vastu Jardiri turja. Esimese päeva häbematusest saadik langes talle alati osaks kaks piitsahoopi, kui mõni teine poiss sai ühe.

      „Mis on sinu eesmärk selles elus?” röökis Qeran.

      „Tappa alagai’sid!” kisendas Jardir.

      Mehe käsi sööstis välja, haarates Jardiril kõrist ja tõmmates ta lähemale. „Ja kuidas sa kavatsed surra?” küsis meister tasa.

      „Alagai küüniste otsas,” kähistas Jardir. Meister laskis ta lahti ning ta ahmis õhku, võttes uuesti valveseisangu, et Qeran ei leiaks põhjust teda edasi peksta.

      „Alagai küüniste otsas!” hüüdis Khevat. „Dal’Sharum’id ei sure voodis vanadusse! Neile ei tee lõppu haigus ega nälg! Dal’Sharum’id langevad lahingus ning pääsevad paradiisi. Nad kümblevad ja kustutavad janu jaheda piima jõgedes, saades osa Everami aupaistest, ning neile anduvad lugematud neitsid.”

      „Surm alagai’dele!” karjusid kõik poisid nagu ühest suust ja vehkisid rusikatega. „Au Everamile!”

      Pärast selliseid kogunemisi anti neile kausid ning kördipott toodi õue. Kõigile ei jätkunud kunagi ning iga päev jäi vähemalt paar poissi nälga. Vanemad ja suuremat kasvu poisid, keda juhtis Hasik, olid järjekorras esimesed ja täitsid oma kausid kõigepealt, kuid nemadki võtsid vaid igaüks ühe kulbitäie. Endale rohkem tõsta või poti juures kiseldes körti maha ajada tähendas välja kutsuda meistrite viha, kes pidevalt lähedal viibisid.

      Kuni vanemad poisid sõid, kaklesid noorimad ja nõrgimad nie’Sharum’id ägedalt järjekorra kohtade üle. Pärast esimese öö peksu ja roojaaukudes veedetud päeva ei olnud Jardir mitu päeva kaklemiseks vormis, ent Abban oli hästi õppinud oma keharaskust relvana kasutama ning kindlustas neile alati koha, isegi kui see oli pigem tagapool.

      Kui kausid olid tühjad, algas treening.

      Takistusrajad kasvatasid vastupidavust, СКАЧАТЬ