Puhastus. Sofi Oksanen

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Zara kasvades oli vanaema tema reisikotis ikka ja jälle väikseks jäänud riided uute vastu välja vahetanud. Seal olid ka kõik tähtsad paberid, jakk, mille palistusse oli peidetud raha, ja arstirohud, mille varu aeg-ajalt uuendati. Ning nõelad, niit, nööbid ja haaknõelad. Vanaema reisikohvris oli lisaks kõigele ka halliks kulunud vattjope. Vatt oli peaaegu kivinenud ja kummalise vastandina jope kohmakusele oli ülalt alla kulgevate õmbluste muster korrapärane nagu okastraat.

      Lapsena oli Zara alati kujutlenud, et vanaema ei näe muud peale aknast kumava taeva, et ta ei märka midagi, mis kodus muidu juhtus, kuid kui kohver ükskord kogemata kapiriiulilt maha kukkus, põrandale kolksatas ja lukud katki läksid, oli vanaema pööranud ennast kiiresti nagu noor tüdruk ja tema suu oli nagu konservikarbi kaas lahti nõksatanud. Vattjope, mida Zara polnud varem näinud, oli põrandale paiskunud. Vanaema oli jäänud istuma oma kohale akna all, kuid tema pilk oli laskunud Zarale, otse tema sisse ning Zara ei saanud aru, miks tal häbi hakkas ja miks tal hakkas häbi kuidagi teisiti kui komistades või koolis valesti vastates.

      „Pane see ära.”

      Kui ema oli koju tulnud, oli ta liiminud ja sidunud kohvri kinni. Lukke polnud võimalik enam parandada. Zara oli saanud need endale mängimiseks ja teinud neist nukkudele kõrvarõngad. See oli Zara lapsepõlve üks imelikumaid sündmusi, ning Zara ei saanud ka hiljem aru, mis siis õieti juhtus ja miks, kuid pärast seda olid neil vanaemaga omad asjad ajada. Saagikoristuse ajal hakkas vanaema kasutama hoidiste valmistamisel Zara abi. Ema käis tööl ning ei jõudnud nende aiamaad ei rohida ega kasta. Zara ja vanaema kandsid selle eest kahekesi hoolt ja samal ajal rääkis vanaema selles teises keeles lugusid sellest teisest maast. Esimest korda oli Zara kuulnud seda siis, kui ta oli ärganud öösel selle peale, et vanaema rääkis omaette akna all. Zara oli äratanud ema ja sosistanud, et vanaemaga on midagi lahti. Ema oli visanud teki pealt, torganud tuhvlid jala otsa ja vajutanud sõnagi lausumata Zara pea tagasi padjale. Zara oli teeselnud, et kuulab sõna. Ema ja vanaema jutt oli kõlanud imelikult, vanaema oli vastanud imelike sõnadega. Reisikohvrid olid põrandal, suu ammuli. Ema oli katsunud vanaema käsi ja otsaesist ning andnud talle vett ja validooli, vanaema oli need emale otsa vaatamata vastu võtnud, selles polnud midagi imelikku – vanaema ei vaadanud kunagi kellelegi otsa, ta vaatas ikka mööda. Ema oli kohvrid kokku korjanud, kappi pannud ja asetanud käe vanaema õlale. Nad vaatasid kaua välja pimedusse.

      Järgmisel päeval oli Zara emalt küsinud, mida vanaema ütles ja mis keeles ta rääkis. Ema oli püüdnud tee ja leivaga askeldades teemat vältida, kuid Zara oli ajanud oma joru edasi. Siis oli ema öelnud, et vanaema rääkis eesti keelt, korrates ühe eesti laulu sõnu, vanaema on juba pisut ohmu. Sellegipoolest oli ema nimetanud laulu pealkirja: „Emasüda”. Zara oli selle endale meelde jätnud, ning kui ema kodus polnud, oli ta läinud vanaema juurde ja öelnud selle sõna. Vanaema oli talle otsa vaadanud, esimest korda otse silma ja Zara oli tundnud, kuidas vanaema pilk tungis ta silmadest sisemusse, suhu, kõrri ja kuidas kõris hakkas nöörima ja kuidas vanaema pilk vajus kõrist alla südame suunas, ja ta südames hakkas pitsitama ja pilk valgus südamest kõhtu, ja kõhus hakkas keerama, see valgus jalgadesse, mis hakkasid värisema, ja jalgadest valgus see jalataldadesse, kus hakkas torkima ja tal hakkas kuum ning vanaema oli naeratanud. Sellest naeratusest oli sündinud nende esimene ühine mäng, mis hakkas sõnahaaval võrsuma ning ähmaselt ja kollakalt õitsema nagu õitsevad surnud keeled, krabisema mõnusalt nagu grammofoninõel ja kõlama nagu kõlavad hääled vee all. Vaikuses ja sosinas oli neile kasvanud uus keel. See oli nende ühine saladus, ühine mäng. Ajal, mil ema kodutöid tegi, oli vanaema istunud oma tugitoolis ning Zara oli näidanud asju või mänguasju või lihtsalt puudutanud mingeid esemeid ning vanaema oli vorminud huultega hääletult nende eestikeelseid nimesid. Kui sõna oli vale, oli Zara ülesandeks seda märgata. Kui ta polnud viga märganud, jäi ta kommist ilma, kuid kui ta pani seda tähele, sai ta alati suu magusaks. Emale ei meeldinud, et vanaema asja ees, teist taga tüdrukule kommi andis, nii ema arvaski, kuid turtsumisest kaugemale polnud ta jaksanud asjasse sekkuda. Zarale võisid jääda veetlevad sõnad, magus keel ja vanaema aiamaal jutustatud harvad lood kohvikust seal kusagil, kohvikust, kus pakuti paksu vahukoorega kaetud liivataignast rabarberikooke, kohvikust, mille moorapead sulasid suus ja mille aias oli lõhnanud jasmiin, kus olid krabisenud saksakeelsed ajalehed, aga mitte ainult saksakeelsed, vaid ka eesti- ja venekeelsed, kus oli lipsunõelasid ja mansetinööpe, daamidel uhked kübarad, üks keigar olevat kandnud tennisekingi ja musta ülikonda, korterist, kus oli just fotosid tehtud, tuulutati tänavale magneesiumipilv. Rannapromenaadi pühapäevakontsert. Sõõm seltersit pargis. Öistel teedel kummitav Koluvere printsess. Talveõhtune prantssai vaarikamoosiga küdeva pliidi soojuses, joogiks külm piim! Punase sõstra morss!

      Zara pakkis reisikohvri uuesti kokku, kuhjas kõik kohvris olevad asjad hotellibuklettide ja sukkpükste peale, sulges kohvri ja pani selle omale kohale kappi tagasi. Vanaema oli pööranud ennast jälle akna suunas, taevast vahtima. Talvel ei tohtinud panna akende ette tekke; hoolimata sellest, et aknaid oli püütud igal võimalikul viisil toppida, tõmbas nende vahelt tuul. Vanaema tahtis näha taevast ka öösiti, mil taevast polnud üleüldse nähagi. Ta ütles, et see taevas on seesama mis kodus. Suur Vanker oli vanaemale samuti tähtis, sest see oli sama Suur Vanker, paistis ainult kehvemini kätte, mõnikord pidi seda lausa otsima. Suur Vanker ajas vanaema kergesti naeratama, piisas sellest, kui Zara oli seda näidanud ja öelnud selle nime. Lapsena polnud Zara mõistnud, miks nii, alles hiljem sai ta aru, et vanaema pidas kodu all silmas Eestit. Vanaema oli seal sündinud, samuti ema. Siis oli tulnud sõda ja nälg ning sõda oli võtnud vanaisa ja nad olid pidanud sakslaste eest põgenema. Nad olid tulnud Vladivostoki, siin oli olnud tööd, rohkem toitu ning nad olid jäänud siia.

      „Kas see oleks halb, kui ma läheksin Saksamaale tööle?” küsis Zara vanaemalt.

      Vanaema ei pööranud pead. „Seda pead sa küsima oma emalt.”

      „Ta ei ütle ju midagi. Ta ei ütle kunagi mitte millegi kohta midagi. Kui ta ei taha, siis ta ei ütle midagi. Ja kui ta tahakski, siis ta ikkagi ei ütleks midagi.”

      „Ema on sul kaunis vähese jutuga.”

      „Ta on tumm.”

      „No-noh,” noomis vanaema.

      „Ma arvan, et tal on ükskõik, kas ma olen siin või kusagil mujal.”

      „Nii see nüüd ka päriselt pole.”

      „Mis sa kaitsed teda!”

      Zara lürpis ägedalt teed, tõmbas selle siis kurku ja hakkas köhima, nii et silmadest nõrgus vett. Ta läheb ära. Ei pea vähemalt ema susside lohinat kuulama. Teiste emad elasid samuti lapsest peast pommitamisi üle, aga sellegipoolest tegid nad häält, kuigi vanaema ütles, et pomm võib lapse vaikseks ehmatada. Miks pidi just tema ema sedasi pommidest ära ehmuma? Zara läheb ära. Vanaemale toob ta hunniku raha ja näiteks teleskoobi. Siis vaatame, mida ema õige kostab, kui ta tuleb tagasi, reisikohver dollaritest pungil, ja maksab selle eest kinni oma õpingud, saab rekordilise ajaga arstiks ja leiab neile omaette korteri. Tal oleks oma tuba, kus saaks rahus õppida, eksamiteks valmistuda, ja tal oleks läänelik soeng, läikivad sukkpüksid iga päev jalas ja vanaema võiks teleskoobiga Suurt Vankrit otsida.

      Zara mõtleb välja põgenemisplaani ja Aliide seab üles lõkse

       1992, Lääne-Eesti

      Zara ärkas köögis siugleva keedetud seakõrvade koduse lõhna peale. Ta arvas kõigepealt, et on Vladikis, tuttavlikult kolises keeva vee kohal potikaas, ta tundis ära kõhre lõhna, vesi tuli juba suhu, aga siis torkas põske suleroots – see oli tunginud padjast välja – ning ta avas silmad ja nägi võõra rüiuvaiba nurka. Ta oli Aliide Truu majas. Tapeet oli tõmbunud kühmuliseks, selle jätkukohad olid viltu kliisterdatud. Rüiuvaiba ja tapeedi vahel hõljus udupeen ämblikuvõrk, milles rippus surnud kärbes. Zara kergitas sõrmega vaipa, СКАЧАТЬ