Puhastus. Sofi Oksanen

Чтение книги онлайн.

      „Varsti.”

      „Kui varsti?”

      „Võib-olla paari päeva pärast.”

      Zara võiks põgeneda Talvi abiga Tallinnasse, kui Paša ette ei jõua. Siis peaks ainult mõtlema, kuidas Tallinnast edasi, Soome saada, sadamas võiks ta äkki peita ennast konteinerisse või kuhugi. Kuidas Paša inimesi üle piiri toimetas? Eraautode pagasnikud otsiti piiril läbi, seda ta teadis. See peab olema veoauto, Soome oma, soomlasi lasti alati kergemalt üle piiri. Passi ei suuda ta endale mingil moel hankida, kui ei varasta just mõnelt temaga ühevanuselt soome naiselt. Liiga raske, üksi ei saaks ta sellega hakkama. Kõigepealt Tallinnasse. Nüüd pidi vaid Aliide enda poole võitma. Aga kuidas, kuidas tal see õnnestuks, kuidas petta ära korts Aliide laubal? Ta peab rahunema, unustama vähekeseks ajaks Talvi ja Talvi auto ning mitte ajama Aliidet oma õhinaga veelgi rohkem närvi. Valikuvõimalused keerlesid Zara auravas peas, ta ei suutnud neid ohjeldada, mitte nii palju, et oleks saanud neid kaaluda. Meelekohtades tagus. Peab sügavalt hingama, jätma usaldusväärse mulje. Selline tüdruk, kes meeldib vanematele inimestele. Peab olema sõbralik ja viisakas ja eeskujuliku käitumisega ja abivalmis, aga tal oli litsi nägu ja litsi kombed, kuigi juuste lõikamisest oli mõnevõrra abi. Kurat, ta ei saa sellega hakkama.

      Zara keskendus Aliide kohvitassile. Kui mingile asjale korralikult keskenduda, suudab ükskõik millisele küsimusele paremini vastata. Mustad praod kollakal portselanil olid kui ämbliku jalad. Tassi külg kumas läbi ja meenutas noore inimese nahka, kuigi tass ise oli vana. See oli madal ja hapravõitu, see kuulus teise maailma kui ülejäänud köök oma asjadega, selles oli kadunud maailma peenust. Zara polnud märganud nõudekapis nõusid, mis oleksid võinud kuuluda samasse komplekti, kuigi ta loomulikult ei teadnud kõiki Aliide kööginõusid, ainult neid, mis olid nähtaval. Aliide oli joonud sellest kohvi, piima ja vett, pestes tassi harva. See oli ilmselgelt Aliide lemmiktass. Zara jälgis selle pragusid ja ootas järgmist küsimust.

      Aliide lükkas tomatikausi lähemale.

      „See aasta oli hea saak.”

      Tomatite vahel kõndis kärbes.

      Zara raputas kausi suunas pead.

      Aliide peletas kärbse eemale.

      „Nad munevad ainult liha peale.”

      Aliide oli valvel. Ta oligi püüdnud huvi Soome vastu välja meelitada, kuid ei, tüdruk ei tahtnud rohkem teada ei Talvist ega elektroonikast. Vaid kahvel kilises vastu taldrikut, suu mälus usinalt seakõrva, kohvitass kõlksatas, üle raadio oli kuulda häälekat joomist, aeg-ajalt katsus tüdruk oma harjaseid. Rind tõusis. Ei uus televiisor ega miski muu polnud tüdrukut erutanud, seda tegi hoopis autost rääkimine. Võib-olla oligi tüdrukul neist asjadest ükskõik või siis oli ta kuramuse kaval. Aga kas selline räpakoll võib olla peibutis? Või isegi varas. Aliide tunneks varga ära. Tüdruk polnud piisavalt nobeda pilguga, mitte nii nagu vargad. Tüdruk vaatas ringi nagu koer, kes peab pidevalt hoiduma meelega saba peal tallavate laste eest. Miimika rääkis soovist peitu pugeda, keha tõmbus pidevalt kössi. Vargad ei käitunud kunagi sedasi, isegi mitte peksuga koolitatud. Ning Soome külakosti mainimine polnud toonud tüdruku põskedele õhetust, seda ilmet, mida Aliide oodanud oli, juba tuttavat ahnuse läiget, lugupidamise värinat hääles, seda ei tekkinud. Või tahtis ehk tüdruk varastada autot?

      Aliide oli igapidi tüdrukut proovile pannud, jättes ta üksinda kööki ja välja minnes aknast piiludes, aga tüdruk polnud tormanud Aliide käekoti kallale ega heitnud laual vedelevate rahatähtede poole pilkugi, kuigi Aliide oli need meelega silma alla jätnud, näidanud veel rahasid ja öelnud, et vaata aga, need on varsti juba kahe kuu vanused kroonised, rublasid enam pole, kujuta ette! Ta oli lobisenud pikalt esimesest kroonipäevast, kahekümnendast juunist, ja visanud pärast seda kroonid nõudekapi nurgale, kuid tüdruk polnud osutanud neile mingit tähelepanu. Kui Aliide oli jauranud sellest, kuidas raha väärtus langes ja kuidas rubladega võis sedasamust pühkida, oli tüdruk paistnud eemalolevana, aeg-ajalt viisakalt noogutanud, tõmmanud mõne sõna oma teadvusse ja lasknud sellest samas reageerimata lahti. Hiljem, kui tüdrukut polnud läheduses, käis Aliide raha kontrollimas ja kokku lugemas. Kõik oli alles. Aliide oli püüdnud vihjata ka oma uhkele metsale, kuid polnud märganud tüdruku pilgus isegi pisikest uudishimu välgatust.

      Selle asemel hakkas tüdruk üksi jäänuna käsivarsi hõõruma ja uurima laual seisvat eestiaegset suhkrutoosi, libistama sõrmi selle pragudel ja kaunistustel ja vaatama läbi selle kööki. Ükski varas poleks tundnud huvi katkise sööginõu vastu. Aliide sooritas hiljem kambris sama triki, jättes tüdruku sinna omaette ja minnes ise kaevust vett tooma. Enne väljumist oli ta lükanud pisut üht kardinat akna eest ära, nii et sai hoovi pealt võõra tegemistele pilgu peale heita. Tüdruk kõndis toas ringi, läks riidekapi juurde, kuid ei avanud seda, isegi sahtleid mitte, katsus ainult selle pinda, vajutas lausa põse vastu selle valget värvikihti, nuusutas laual olevaid nelke, silitas musta värvi laudlinale tikitud moone, piibelehti ja pärgasid, kompas nende rohelisi lehti ja kinnitas pilgu linale, justkui tahaks ise tikkima õppida. Kui tüdruk oligi varas, siis maailma halvim.

      Enne tüdruku ärkamist oli Aliide helistanud Ainole ja öelnud, et tal on väike palavik, ta ei jaksa täna abipakkidele järele minna. Piima on ka veel piisavalt, Aino võiks seda mõni teine päev tuua. Aino tahtis rääkida Kerstist, kes oli näinud metsateel imelikku valgust, see oli ufo, Kersti oli ära minestanud ja ärganud alles mitme tunni pärast sama tee peal, ei tea, kas ufod võtsid Kersti kuhugi kaasa, ta ise ei mäleta. Aliide katkestas Aino jutu ja ütles, et tal on ikka väga kehv olla, peab vist pikali heitma, ja viskas toru peaaegu poole sõna pealt hargile. Tal oli koduski piisavalt peamurdmist. Tüdrukust peab enne lahti saama, kui Aino või keegi teine külaelanik siia satub. Mis ime küll oli teda sundinud jätma tüdrukut ööseks?

      Tüdruk sõi häälekalt. Põsed õhetasid nagu kaneelõunad. Mõte autost oli jäänud silmadesse sätendama, kuigi tüdruk püüdis ilmselgelt oma õhinat varjata. Halvasti näitleb, sellest ei saa üle ega ümber. Ja mida ta selle juuste pügamisega püüdis saavutada, selline nudipeasoeng äratab rohkem tähelepanu kui endine.

      Aliide läks sahvrisse kurkide järele. Talvi jaoks valmistatud saialillekreem hangus kapis kurgipurkide ees. See oli ainus, mida Talvi oli nõus siit Soome kaasa võtma. Kreem meeldis Talvi nahale ning ta ise polnud selle tegemist selgeks õppinud. Kurke polnud tütar kunagi nõus kaasa võtma, kuigi siin need talle maitsesid. Pagasnikusse oleks saanud jumal teab kui palju purke ära mahutada, kuid kui Aliide püüdis neid sinna salaja pista, tõstis Talvi need sealt välja. Kas köögis konutav tüdruk tahtis varastada Talvi autot või jätkata sellega oma põgenemist? Aliide ei osanud vastata.

      Soomlased ei pidavat lisama marineeritud kurkidele mädarõigast, sealt see vahe tulebki.

      Aliide istus laua taha ja pakkus Zarale värske kurgi salatit tilli ja hapukoorega, purgist kurgisalatit ja hapukurki.

      „Sel aastal oli väga hea saak.”

      Zara ei suutnud otsustada, milliseid kurke võtta, nii et ta sirutas käe kõigepealt hapukurkide järele, siis võttis kausi, käsi võpatas ja kauss kukkus maha. Kolksatus pani Zara toolilt püsti kargama ja ta käed viskusid kõrvadele. Jälle keerab ta kõik tuksi. Emailist kauss oli kaltsuvaiba kõrval kummuli, hapukoore jooned tegid halli tsementpõranda triibuliseks. Õnneks polnud kauss klaasist, vähemalt polnud ta midagi ära lõhkunud. Varsti võib lõhkudagi, kui ta käed edasi värisevad. Ta peab neid kuidagi ohjes hoidma ja tegema Aliidele selgeks, et tal pole eriti aega. Aliide ei paistnud jällegi Zara korraldatud segaduse peale pahandavat, vaid tõi lapi ja hakkas rahustavalt rääkides põrandat pühkima. Kõik oli korras. Kui Zaral tuli lõpuks pähe appi minna, siis värisesid ta käed endiselt.

      „Zara СКАЧАТЬ