Äravalitu. Teine raamat. Erik Tohvri

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ peab leppima! Aga see, et sa haigeid sandikarjaks nimetad, on inetu! Mul on selle pärast häbi – minu tütar ei tohi nii öelda!”

      Aino kõndis mossitades edasi, suu kramplikult kokku surutud. Ta oleks tahtnud veel juttu jätkata, aga sai ka ise aru, et oli pahasti öelnud, ja tundis piinlikkust. Ainult ühes arvas ta ennast kindel olevat.

      „Pole sul vaja rääkida midagi, mina enam sinna ei tule!”

      „Tuled küll!” sai ka Adeele tigedaks. „Sa oled juba küllalt suur, et aidata peret ülal pidada. Ma olen seda kogu aeg üksipäini teinud!”

      „Kes sul käskis niisugusele mehele minna ja nii palju lapsi valmis vorpida!” Aino mossitas leppimatult, küllap oli temagi midagi isa iseloomust pärinud.

      „Eks me näeme, kuidas sinuga läheb. Sul on see veel kõik ees, ole sina siis targem.” Ema püüdis rahulikuks jääda. Elu oli talle õpetanud, et mõlemapoolne tigedus ainult suurendab tüli.

      „Mina ei abiellugi! Ma täna nägin, kui vastikud on mehed!”

      „Ei, Aino… Kõik ei ole niisugused. On ka neid, kes oskavad hoolitseda ja… isegi armastada.” Armastus oli nende peres jäänud millegipärast tabuteemaks, millest ei räägitud, ja sellepärast tuli see sõna nüüdki Adeelel vaevaga üle huulte. Talle emana oli alati tundunud, et sel teemal arutlemine võib lastes vastassoo vastu enneaegset huvi tekitada ja neid väärale teele kallutada; alles nüüd hakkas ta mõistma selle seisukoha ekslikkust. Ta oli lootnud, et lapsed raamatuid lugedes oma silmaringi ise avardavad, sellest targaks saavad ja tema võib ainult kõrvaltvaatajaks jääda. Aga romaanide klantspildina mõjuv elukirjeldus jäi paratamatult ühekülgseks, seda tõestas ka Aino äsjane ðokeeriv kogemus. Ning tütar haaras harvakuuldud sõnast kohe kinni.

      „Armastada? Ei tea, mis see veel on? Kas sina oled elus mõnda meest armastanud?”

      Küsimus oli Adeelele ootamatu, ta polnud ise endalt kordagi niimoodi küsinud. Kunagi õige ammu oli ta Paul Katteri vastu tõesti midagi sellist tundnud, mida ta siis armastuseks pidas; hilisem elu oli selle tunde üsna varsti valeks, isegi häbiväärseks tunnistanud. Muidugi, tal oli olnud salajasi armumisi, mil ta enne õhtust uinumist mõnele mehelikult mõjunud kolleegile oli mõelnud. Mõnikord oli selline kiindumus teda isegi nädalate kaupa saatnud, kuid kõik need tundevirvendused nii ka lõppesid, sest sealpool ei oldud teda naisena tähelegi pandud. See, mida Adeele tundnud oli, ei olnud ju armastus, vaid ainult igatsus armastuse järele, mis tegelike elumurede kõrval teadvustamist ei väärinudki; ometi oli naine oma hinges mingi puudujäägi talletanud. Ning kui lõpuks ilmus veidrik mees Ferdinand Rammus, esimene, kes pärast Paul Katterit tema vastu huvi ilmutas, oli aastatega märkamatult kuhjunud igatsus Adeele vaimusilma ees seisnud meheideaali juba üsna madalaks kulutanud.

      Just nagu ema mõtteid lugedes küsis Aino:

      „Kas sa Värdit hakkasid armastama?”

      „Ei, kust sa seda… Muidugi mitte! Ja tema läks ju kommunistiks.”

      „Aga kui ei oleks läinud, mis siis?”

      „Ei, Ainoke, tema ei olnud niisugune mees… Aga mul oli siis lihtsalt seltsi vaja, sellepärast ma teda sallisin. Rohkem teie pärast, ta tõi ju teile maiustusi.”

      „Helgile ja Jürile! Mina neid ei tahtnud. Mina Värdit ei sallinud.”

      „Hästi! Oligi hea, et ta venelastega minema läks, meil pole kedagi vaja! Aga tööl peame me sinuga mõlemad edasi käima.”

      „Ma ei taha… Kõik seal haiglas on nii vastik!”

      „Ei taha? Aga mis siis saaks, kui mina ka korraga ütleksin – ma ei taha tööl käia! Kes meid toidaks?”

      Tütar ei vastanud, aga edasi kõndides hakkas ta tõrges ilme pikkamisi järele andma. Ja siis küsis noorem toonil, milles ema aimas isegi tillukest uudishimu:

      „Ütle, mis sina oleksid täna minu asemel teinud, selle pudeliga?”

      „Mina… Mina oleks selle pudeli torganud talle kuhu vaja ja väärikalt ära tulnud. Poleks teist nägugi teinud.”

      „Nojah, sina… Sul on ju kogemused,” ohkas Aino. Elu oli ikkagi pagana keeruline ja ettearvamatu.

      Helgi ja Jüri oli Adeele otsustanud suveks maale, lastele korraldatud laagrisse saata. Seal said lapsed vähemalt korralikult süüa ning ka linnaelu oli nii muretum. Õhtuti olid nad Ainoga nüüd isegi kinos käinud ja see oli meeldiv vaheldus. Nagu kontrastiks inimesi muserdavale sõjaajale jooksid kinodes enamasti lõbusad, enne sõda toodetud Saksa filmid, seal tantsis ja laulis Marika Rökk ning võlus naisi alati klanitud Willy Forst. Sõda näidati ainult ringvaadetes ja need, kes seda näha ei tahtnud, võisid saali siseneda koos hilinejatega ka pärast ringvaate lõppu. Kino oli ainus meelelahutus, mida Adeele endale ja Ainole lubada võis; kui vanem tütar kord arvas, et nad võiksid vahel ka teatrisse minna, raputas Adeele pead.

      „Meil ei ole niisuguseid riideid,” arvas ta lühidalt.

      „Sõjaaeg! Nüüd pidi seal käidama täitsa tavalise kleidiga!” protesteeris Aino, aga ema oma arvamist ei muutnud. Teatris oli ta oma elus vaid üks kord käinud, ja rohkem kui etendus jäi talle meelde publik – härrad smokingites ja isegi frakkides, prouad maani ulatuvates õhtukleitides… Sellest peale seostus sõna „teater” temas kõigepealt üligalantse publikuga ja alles siis sellega, mida laval etendati. Ning meenutusega tollest esimesest teatriskäigust jäi Adeelele kogu eluks meelde kõrvetav häbitunne oma kirju ja lihtsalõikelise, vaevalt põlvi varjava kleidi pärast. Ometi oli ta oma kasinast teenijapalgast pikka aega raha kõrvale pannud, et elu esimene siidkleit hankida.

      Koos sõjaga oli Adeele silmapiirilt kadunud ka Paul Katter ja tema lastetoetus, aga see teadmine naist enam ei häirinud. Oma endiselt mehelt saadud raha oli toimetulemiseks varem hädavajalik olnud; praeguste ostmarkadega ei oleks nagunii olnud midagi peale hakata. Enda ja Aino palkadena sai neid kuivatuspaberisarnaseid rahatähti küllalt, et oma normitoit ja mõnikord riidekupongide alusel saadav välja osta. Palju rohkem tundis Adeele puudust kütteks toodud lauaservadest, mida mees talle varem vabrikust oli saatnud, ja kütte hankimine ähvardas probleemiks muutuda. Aga head inimesed ei olnud maa pealt isegi sõjaajal otsa saanud ja seekord oli jällegi Kantsepa Hermiine see, kes lahenduse tõi. Ilma et Adeele oleks talle oma murest rääkinud, tuli ta kord jälle külla, pani lauale tüki omaküpsetatud moosipirukat ja ütles:

      „Käisin maal mustikaid korjamas, eks ikka Laitses vennapoja juures. Ja rääkisin talle, et meil oleks talvepuid vaja! Sinul ka muidugi, kust sinagi saad.”

      „Issand!” kiljatas Adeele. „Sa oled ingel!”

      „Mis ingel mina nüüd…” Kantsepa-mammi hakkas muhelema. „Tema on ju metsavaht, puid käes küllalt ja oli lahkelt nõus! Talle oli linnarahvas metsatööle saadetud, lasi neil kõik ära lõhkuda ja riita laduda. Suur osa veeti linna, aga ta oskas muist sealt kõrvale nihveldada. Aga ise peame järele minema ja seda ei tea, mismoodi.”

      „Ah nii…” Vaid ühe lausega oli heategija kõik hea tagasi võtnud, aga samas hakkas seda jupiviisi uuesti jagama:

      „Me peame kuskilt auto vaatama ja sõidame järele.”

      „Kust seda saab? Sakslastega rääkima või?” kahtles Adeele.

      „Seda ma ei tea. Ma ei oskaks nendega rääkidagi, arvasin, et vast sina, sul on keel suus… Juhkentali kandis on sakslased endale suure laudadest autokuuri ehitanud, seal ümber СКАЧАТЬ