Äravalitu. Teine raamat. Erik Tohvri

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ pärast!” Laine täiendas öeldut mehele mõistetavate käeliigutustega ja Grigori noogutas. Saun oli tööinimese jaoks oodatud lõõgastus, Laine higistas, vihtles ja pesi, kirudes sõjaaegset saviseepi, mis teragi vahtu ei andnud ja rohkem määris kui puhastas. Läks siis uuesti lavale, et veel leili nautida.

      Ning siis, alasti laval istudes, kuulis naine sauna välisust kolksatavat ja tõmbus krampi. Grigori ju teadis, et ta on saunas ja ei tohi tulla…

      Tõepoolest, sõjavangist sulane teadis ja tuli ometi. Korraga seisis ta porgandpaljana leiliruumi uksel ja ütles omapärase pehme aktsendiga:

      „Laine…”

      „Mine ära! Mine kohe ära!” hakkas naine karjuma, aga mees ei kuuletunud, astus hoopis sammu edasi ja sulges ukse. Seal, palavas ja poolhämaras ruumis, vaid peopesasuurusest aknasilmast seintele peegelduvas valguses toimus nende esimene ühekssaamine ja Laine vastupanu rauges kohe, kui Griða oli teda puudutanud. Sisetunne, mis naist viimastel päevadel saatis, oli alateadvuses selleks tee sillutanud ja lepitanud teadmisega, et ükskord peab see nagunii toimuma. Ja nüüd, kui Kivistiku Laine sauna eesruumis pingil istus, linane rätt ümber õlgade ja pea kätele toetatud, püüdis ta juhtunule tagantjärele õigustust leida. Järele mõeldes ei häirinudki teda niivõrd see, mis oli juhtunud, kui see – kellega see juhtus. Ta oli iseseisev naine ja oleks oma ust võinud mis tahes külamehele valla hoida; nüüd aga oli pattulangemine toimunud sulasega, pealegi võõramaalasega, ja taluperenaisena tunnetas Laine, et oli sellega oma seisust alandanud. Mingil nähtamatul skaalal oli ta Griða endaga võrdseks, võibolla isegi kõrgemaks tunnistanud ja sellega oma õigused käest ära andnud. Siiamaani oli ta sulast käsutanud teadmisega, et on temast üle, on ühes isikus nii selle talu perenaine kui peremees, kelle sõna on seadus. Nüüd oli ta oma alluva alluvaks saanud, küll vaid mõneks hetkeks, aga niisugusel nõrkushetkel võisid kaugeleulatuvad ja sugugi mitte meeldivad tagajärjed olla.

      „Kui ma temaga rääkidagi oskaks…” pomises istuja enda ette. Jah, võimalus oleks mees ära saata, tagasi laagrisse. Aga sellele ei saanud mõeldagi, see oleks olnud nagu iseenda lõikumine.

      4

      Tuhande üheksasaja neljakümne teise aasta suvel tundsid sakslased Eestimaal end veel hästi ja turvaliselt. Siia, Ostlandi loodenurka, oli organiseeritud terve hulk puhkekodusid rindemeeste jaoks, et need pärast paarinädalast kosumist rindele naastes jälle kõigiti võitlusvõimelised oleksid. Seda lühikest puhkust tuli nautida täiel rinnal, ning kui Oberleutenant Herman Altmeier mootorpaadiga mööda Emajõge Peipsi poole tuiskas, tundis ta jälle elust rõõmu. Kümme kuud rindeelu, siin-seal peetud lahingud ja rännakud mööda Venemaa steppe ning troostituid külasid olid teda mitte niivõrd füüsiliselt, vaid rohkem moraalselt väsitanud. Herman oli pärit Lõuna-Saksamaalt Wiesbadeni lähedalt, Reini jõeorgu palistavate viinamarjaväljade maalt, ning ääretu Venemaa lagedus ja külade närusus masendasid teda. Sealne ümbrus oli niivõrd erinev sellest, millega ta harjunud oli – meeldivalt künklik, metsasaludega kirjatud maastik, hoolitsetud ja lilledesse uppuvad külad, mäetippudel vanad kindlused ja lossid ning muidugi viinamarjad, mis kogu sealsele elustiilile ilme ning sissetuleku andsid. Aga kõigepealt ikkagi jõgi – Rein oli seal kõik, nii transporti võimaldav elusoon kui ka ajaviitekoht, sest Altmeieritel oli oma mootorpaat. Paat oligi nende külas tähtsam kui auto, sellega käidi nii Wiesbadenis kui teisteski linnades või sõideti külanoortega lihtsalt lusti pärast mööda jõge.

      Sellepärast tundiski Herman end Emajõel sõites peaaegu koduselt. Paadi oli ta Tartust üürinud, õigemini küll tänu komandantuurist juhuslikult leitud omakandimehele niisama laenanud, see oli korralik ja võimsa mootoriga. Isegi bensiini anti lahedalt, küllap tundsid kohalikud tagalasellid end rindemeeste ees veidi võlglastena. Tõsi, see Estlandi Emajögi oli koduse Reini kõrval vaid väike nireke, aga selliseks paadisõiduks täiesti kõlblik. Ja Estland ise tundus pärast Venemaalt tulekut peaaegu Euroopana, kuigi ta Saksamaale ligilähedalegi ei saanud. Viinamarjavälju siin ei olnud, kliima oli teistsugune, põhjamaine. Aga jõe kallastel paistsid nii mõnedki kenad talumajad, seal hariti põlde, tehti heina ja oli näha lehmakarju. Herman Altmeier tundis korraga isu külma piima järele, see oleks talle ammust kodutunnet ja rahuaega veelgi rohkem meenutanud. Ohvitser vähendas kiirust ja vaatas otsivalt kaldale – eespool, jõest veidi eemal paistiski kaldanõlval järjekordne küla. Herman Altmeier pani mootori seisma, juhtis paadi kalda äärde ja sidus jõe kohale kummarduva remmelga tüve külge kinni.

      Alles mööda kraaviäärsesse rohtu tallatud teerada majade ligi jõudes taipas tulija, et talu, millele ta lähenes, oli tegelikult maha põlenud. Jõelt vaadates olid selle säilinud müürid taamale jäävate hoonetega kokku sulanud; nüüd viis teerada jõe poolt läheneja otse ahervaremete vahele. Aga ei – need polnudki ainult ahervaremed, siin oli siiski elu, siin jalutasid õuel kanad ja liivahunnikus vedelesid mõned värvilised mänguasjad. Siin elati, müüride vahele oli ehitatud ajutine katus ning nagu kutsutult ilmus ukseavasse ka perenaine.

      „Guten Tag,” ütles sakslane ja tundis end seejuures veidi kohtlasena. Ta oli kindel, et parimal juhul saab ta vastuseks mõne täiesti mõistmatu sõna, mis kohalikus keeles peaks samuti tervitust tähendama. Aga õuele tulnud naine – nüüd sai Herman teda juba põhjalikumalt silmitseda – naeratas ja vastas samuti.

      „Guten Tag!”

      „Te räägite saksa keelt?” imestas ohvitser ja võttis preisilikult drillituna sirge hoiaku. Kuigi see varemetest ilmunud naine kandis luitunud kodukitlit ja sitsist pearätikut, oli ta üllatavalt meeldiv, sugugi mitte mõne lihtsa maanaise moodi.

      „Jah, ma olen seda koolis õppinud. Mitte küll põhjalikult, aga veidike oskan. Millega ma saan teile abiks olla?”

      „Liebe Frau, kas teil on piima? Ma ostaksin teilt liitri, mulle tuli peale suur piimaisu!” seletas mees perenaist silmitsedes, nii et Vaike kohmetus ja tundis end ootamatu tähelepanu keskmesse sattununa ebamugavalt. See mees oli temast küll kindlasti viis-kuus aastat noorem, aga selle eest galantne ja kena välimusega ning tuletas mingil moel meelde… jah, tõesti – Vernerit! Naise süda tegi sellest äratundmisest kummalise jõnksu, ohvitseri ilmumine oli nagu tervitus kaugest minevikust. Tema esimene ja tollal äravõitmatuna tundunud armastus oli just selline olnud – mundris, ðikk, naeratav ja julge silmavaatega… Kas tõesti on sellest juba üle kümne aasta möödas?

      „Piima? Jah, muidugi!” Naine hakkas kiirustades talitama, ta sai aru, et tema mõttepaus on liiga pikaks veninud. „Istuge siia pingile, ma kohe toon!” viitas ta Pauli tehtud seinaäärsele istmele, millel istudes tavatses Lillepõllu peremees oma lahutamatut õhtust sigaretti tossutada. Vaike ruttas tuppa, käskis Maimul pliidil keeva supi järele vaadata ja võttis riiulist puhta piimakannu. Vaatas kähku ka Ahto üle – selle poisiga oli vähe muret, tema istus oma mängunurgas ja sättis laudaehituselt leitud puuklotse teineteise otsa torniks, mis lõpuks alati ümber kukkus. Siis ruttas Vaike kaevule, tõmbas piimanõu nööripidi üles ja valas kannu täis, tundes ohvitseri pilku end pidevalt seiramas.

      „Siin on, bitte!” lähenes ta istujale.

      „Danke schön!” Herman Altmeier kummutas kannu suule ja jõi mehise janu. „See oli hea! Kodus ma jõin alati külma piima, aga nüüd pole ammu saanud. Venemaal ei lubatud külast piima osta, kardeti, et see võib mürgitatud olla.”

      „Te tulete Venemaalt? Sõjast?”

      „Jah, mul on puhkus. Veel kümme päeva… Proua, kas te ei tahaks tulla jõele paadiga sõitma? Mul on mootorpaat!” tegi ohvitser talle endalegi ootamatu ettepaneku.

      „Mina…” Vaike hakkas naerma. „Mul on toas kaks last, ma ei saa neid ometi üksi jätta!”

      „Kaks СКАЧАТЬ