Wayward Pines. III osa. Blake Crouch

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ lausub: “Justkui linna poleks olnudki.”

      “Mida see peab tähendama?” uurib Pam.

      “Mis täpselt?” küsib Pilcher.

      “Et loodus on tagasi tulnud. Et linna enam pole.”

      “Raske ütelda. Võib-olla on Idaho nüüd tohutu looduskaitseala. Võib-olla pole Idaho osariiki enam olemaski. See uus maailm tahab alles tundmaõppimist.”

      Pilcher otsib pilguga Pope’i. Mees on neist kakskümmend meetrit kaugemal ees ning põlvitab metsalagendikul lume kohal.

      “Mis sa leidsid, Arnie?”

      Ta viipab Pilcheri lähemale.

      Kui kõik on Pope’i ümber kogunenud, osutab ta jälgedele.

      “Inimene?” küsib Pilcher.

      “Jäljed on mehe labajala suurused, aga asetsevad puhta valesti.”

      “Kuidas nii?”

      “Igatahes liikus see olend neljal jalal. Näete?” Ta puudutab käega lund. “Siin on tagajalad. Need on esijalad. Vaadake, kui pikad on jälgede vahed. Ta on siit läbi läinud nagu õlitatud välk.”

# # #

      Oru edelanurgas leiavad nad hulga püstakaid kive, mille vahel kasvab palju madalaid tamme- ja haavapuid.

      Pilcher kükitab, et ühe kivi ümbert lund kraapida.

      Kunagi on see kivi olnud kui poleeritud marmor, ent aeg on sellele oma jälje jätnud.

      “Mis need on?” küsib Pam, kes teist kivi silitab.

      “Surnuaia riismed,” seletab Pilcher. “Hauakirjad on ajahambast puretud. See on mälestus XXI sajandi Wayward Pinesist.”

# # #

      Nad sammuvad koju, rajatise poole.

      Kõik on kurnatud ja külmunud.

      Taas hakkab lund sadama. Kaljud ja igihaljad taimed saavad valge lumevaiba.

      “Ei paista, nagu kedagi oleks kodus,” märgib Leven.

      “Kohe varsti saadame droonid välja,” kõneleb Pilcher. “Me lähetame need Boise’i, Missoulasse, isegi Seattle’isse. Siis saame teada, kas kedagi on alles.”

      Nad lähevad oma jälgi mööda metsa tagasi. Kui teelistel jutt otsa saab, kõlab nende kohalt orust karje – habras ja painajalik. See kajab lumistelt tippudelt vastu.

      Kõik peatuvad.

      Vastukajana saadud karje on madalama kõlaga. Seegi on ühtaegu kurb ja pealetükkiv.

      Enne kui Pope jõuab midagi öelda, kostab ümbritsevast metsast terve kisakoor.

      Inimesed ruttavad läbi lume. Esiotsa nad sörgivad, ent kui karjed lähemalt kerkivad, joostakse juba täiest väest.

      Vaid sada meetrit tunnelisuust, ei kanna Pilcheri jalad teda enam ning ta nõretab higist. Kui teised on portaalukseni jõudnud, hüütakse kui ühest suust, et ta end kokku võtaks. Ergutushüüded segunevad kriisetega, mis tulevad selja tagant.

      Miljardäri pilk muutub ähmaseks.

      Üle õla pilku heites tabab ta mändide vahel liikumist.

      Tema kannul on kahvatud neljakäpakil kogud.

      Õhku ahmides käib peast läbi: Ma suren juba esimesel päeval, mil ma olen suspensioonist väljas.

      Pilcheri silme ees läheb mustaks. Tema nägu on järsku üleni külm.

      Ta pole teadvust kaotanud, ometi lamab ta näoli lumes ega suuda end liigutada.

      Karjed muutuvad valjemaks, ent äkki upitatakse ta üles. Arnold Pope’i õlal rippudes näeb ta rappuvat metsa enda ümber. Inimesetaolistest olenditest on lähimad vaid viieteist meetri kaugusel.

      Pope lükkab Pilcheri titaanukse alt läbi ja poeb ka ise sisse.

      Pilcher lamab näoli külmal betoonil. Pope hüüab: “Hoidke kõik tagasi! Sellest tuleb napikas!”

      Uks vajub paugatades kinni.

      Teiselt poolt on kuulda tuhmi mütsatusi vastu metalli.

      Pilcher on nüüd pääsenud, aga tema teadvus on uinumas.

      Veidi enne minestamist kuuleb ta Pami hüsteerilist kisa: “Mis kurat need veel olid?”

      1. peatükk

Kaks tundi pärast Ethan Burke’i paljastusiJennifer Rochester

      Majas oli täitsa pime.

      Jennifer proovis vanast harjumusest köögituld, aga midagi ei juhtunud.

      Ta läks kobamisi ümber külmiku ning võttis pliidi kohalt kapist kristallist küünlajala ja tikutoosi.

      Kui ta oli gaasipliidi tööle pannud, tõmbas ta tagumise põleti kohal tikku.

      Ta asetas sisiseva sinise leegi kohale teekannu.

      Naine süütas küünla ning istus siis lauda.

      Oma eelmises elus oli ta suitsetanud paki päevas. Praegu oli suitsuisu õige tugev. Sigaretid oleksid närve rahustanud, käte värisemisele lõpu teinud.

      Naise silmi valgusid pisarad, kui küünlaleek võbisema hakkas.

      Jennifer suutis mõelda üksnes oma abikaasast Teddyst ja sellest, kui kaugele mees oli jäänud.

      Lausa kahe tuhande aasta kaugusele.

      Naine adus, kui palavalt oli ta varem lootust hellitanud, et maailm on veel alles. Teisel pool tara. Teisel pool seda õudust. Et tema abikaasa on veel alles. Tema kodu. Tema töökoht ülikoolis. Mingis mõttes oligi see lootus aidanud Jenniferil need aastad vastu pidada. Lootus ühel päeval Spokane’is ärgata. Teddy magaks taas voodis tema kõrval ja see koht – Wayward Pines – osutuks kõigest unenäoks. Jennifer hiiliks voodist välja, läheks kööki ja keedaks abikaasale mune. Teeks kannutäie kanget kohvi. Naine ootaks köögilauas, kuni mees voodist välja komberdaks – näruses hommikumantlis, sassis juustega, unesegasena ja üdini armastusväärsena. “Ma nägin öösel äärmiselt veidrat und,” märgiks Jennifer, aga täpsemalt jutustada ei oskaks, kuna Wayward Pinesis läbielatu oleks juba unustusehõlma vajunud.

      Jennifer hoopis naerataks üle laua oma abikaasale ja ütleks: “Kõik on kui peoga meelest pühitud.”

      Nüüd oli lootus otsas.

      Üksildus oli masendav.

      Ent selle all hõõgus solvumine.

      Solvumine, et teda oli niiviisi koheldud.

      Viha, et ta oli pidanud nii paljust СКАЧАТЬ