Wayward Pines. III osa. Blake Crouch

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ pleekinud kännule.

      Ta tõstab püssipära õlale, et sihikust randa uurida. Seal, kuhu ta mõtleb sammud seada, on kõik plekitu, kiiskavvalge.

      Mõni kilomeeter eemal vastaskaldal märkab ta isast värda. Lumi eluka ümber on verine – loom tirib välja pikki soolikaid kerekast grislikarust, kelle kõri ta on äsja lömastanud.

      Hassler läheb laugest nõlvast alla.

      Järve ääres uurib ta jälle kaarti.

      Metsa ja vee vahele on jäänud vähem maad. Veepiiri ja puude varju hoides sammub mees järve lääneserva.

      Ta on lumes sumpamisest rampväsinud.

      Hassler võtab püssi õlalt ja variseb vee ääres kokku. Ligidalt ta näeb, et jää pole paks. Üksnes habras koorik, mis on üleöö tekkinud. Lumi on õige vara tulnud. Tema meelest on alles juulikuu.

      Taas uurib ta sihikust randa.

      Metsa oma selja taga.

      Keegi ei liiguta peale värra teisel pool järve, kes on nüüd peadpidi karu kõhus ja vohmib süüa.

      Hassler võtab kaardi välja, toetades siis selja vastu matkakotti.

      Tuult pole ja kuna päike paistab lagipähe, soojendab päike konte.

      Ta armastab hommikuid. Kahtlemata on hommik tema lemmikaeg. Siis võib ju hellitada igasuguseid lootusi, teadmata veel, mis päeval ees ootab. Kõige raskem on taluda hämarat aega, mil saabub mõistmine, et veel üks öö tuleb veeta üksinda pimedas, koletu surm endiselt varitsemas.

      Vähemasti praegu jääb öö kaugele.

      Taas kanduvad tema mõtted põhja.

      Wayward Pinesi.

      Päeva, mil ta jõuab selle tarani ega pea enam elu pärast värisema.

      Väiksesse viktoriaanlikku majja 6. tänaval.

      Ja naise juurde, keda ta armastab kirega, mis jääb talle endalegi arusaamatuks. Üksnes selle naise pärast jättis ta 2013. aastal oma senise eluga hüvasti, et minna kaheks tuhandeks aastaks varjusurma, aimamata, millisesse maailma ta satub. Teadmine, et tulevases maailmas elab ta koos Theresa Burke’iga, kelle abikaasa Ethan on ammu surnud, kaalus tema silmis kõik muu üle.

      Ühes käes on Hassleril kaart ja teises kompass.

      Ümbruskonda valitseb enam kui kolme tuhande meetri kõrgune mägi, mida kunagi hüüti Mount Sheridaniks. Ülemised kolmsada meetrit küünivad üle metsapiiri. Lilla taeva taustal on mäetipp üleni valge. Mäeharja piitsutavad tuisuhood.

      Ideaalsetes tingimustes üks tund kõndimist.

      Kaks-kolm tundi, kui värskelt on sadanud kolmkümmend sentimeetrit lund.

      Praegusel hetkel tähendab see lihtsalt põhjasuunda.

      Kus ootab kodu.

Richardsonid

      Bob ronis autost välja ning sulges enda järel vaikselt ukse.

      Metsas oli vaikne. Linnast kostvad karjed olid nõrgad.

      Ta jalutas auto kapotist veidi eemale ja üritas mõelda.

      Linnast lahkumine oli olnud õige otsus. Nad olid veel elus.

      Laevalgusti autos kustus.

      Pimedus võttis maad.

      Bob kükitas sõiduteele ning peitis pea põlvede vahele. Ta nuttis omaette. Minuti pärast avanes tema selja taga uks ning autost hakkasid paistma tuled, mis värvisid sõiduteed.

      Bobi juurde astus tema Wayward Pinesi abikaasa.

      “Ma ju ütlesin, et tahan minuti omaette olla,” lausus Bob.

      “Kas sa nutad?”

      “Ei.” Mees pühkis silmi.

      “Jumal küll, sa nutad.”

      “Jäta mind palun rahule.”

      “Miks sa nutad?”

      Bob osutas käega linnale. “Kas see pole piisav põhjus?”

      Naine istus mehe kõrvale.

      “Sul oli keegi, eks?” päris naine. “Enne Wayward Pinesi.”

      Mees ei teinud väljagi.

      “Sinu abikaasa?”

      “See mees…”

      “Mees?”

      “…oli Paul.”

      Nad istusid keset teed, hingates sisse-välja.

      “See pidi sinu jaoks jube olema,” kostis Barbara viimaks.

      “Olen kindel, et ega sulgi just vahva polnud.”

      “Kunagi ei tundunud, nagu sa oleksid päriselt…”

      “Mul on kahju.”

      “Minul ka.”

      “Sul pole põhjust millegi eest vabandada. Meie ei saanud ju sinna midagi parata, Barbara. Sa pole varem abielus olnud, ega?”

      “Sa olid minu esimene. Õige mitmel moel.”

      “Issake, mul on nii kahju.”

      “Nüüd pole sinul põhjust millegi eest vabandada.” Barbara puhkes naerma. “Viiekümneaastane neitsi…”

      “Ja homo.”

      “Nagu mõnes kehvas filmis.”

      “Kõlab küll nii.”

      “Kui kaua sina ja Paul…”

      “Kuusteist aastat. Ma lihtsalt ei suuda uskuda, et ta on surnud. Et ta on juba kaks tuhat aastat surnud olnud. Ma arvasin alati, et saan temaga kunagi jälle koos olla.”

      “Võib-olla saadki.”

      “See on sinust kena.”

      Barbara kallutas end lähemale ja võttis mehel käest. “Need viis aastat oled sa olnud kogu mu maailm, Bob. Sa oled alati minu eest hoolitsenud. Minust lugu pidanud.”

      “Arvan, et me tegutsesime koos nii hästi, kui vähegi suutsime.”

      “Ja me küpsetasime paganama häid muffineid.”

      Kaugemal orus kõlasid püssipaugud.

      “Ma ei taha täna surra, kallis,” ütles Barbara.

      Bob võttis ta käe pihku. “Ma ei lubagi seda.”

Belinda Moran

      Vana СКАЧАТЬ