.

Чтение книги онлайн.

      „See on kõik sinu süü!” kaebas tütar nutuselt. „Miks me ei jäänud ilusti koju. Ma näen nüüd selgesti, et meil mõlemal tema vastu oli ülekohus. Oh, kui heameelega paluksin temalt andeks!”

      Mamma ei lausunud sõnagi – tunnismärk, et ka tema südames kahetsus oli ärkamas, et ta muhenes. Postipoissi kuuldi naervat. Keegi ei teadnud, mis teda rõõmustas.

      Suure vaevaga jõudis seltskond väikese küla esimese pere juurde. Lihunikud tõstsid naisterahvad kaunis jämedasti naljatades saanist ja koputasid ukse pihta. Tüki aja pärast avati ja noor tüdruk küsis, kes seal on. Lihunikud tungisid lihuniku viisil julgesti sisse ja seletasid lühidalt, et viiele saksale on öömaja tarvis. Tüdruk, kes oli üsna kohkunud, punnis küll vastu, et pererahvas ei olevat kodus, vaid teise külasse vanemate poole läinud, aga poolpurjus mehed ei kuulanud sellest midagi. Kuna nad tuppa läksid ja naisterahvad argselt nende järele, ajas Kand hobused rehe alla, võttis nad ruttu rakkest ja pani sööma. Siis astus temagi sisse, jäi aga suitsutuppa, kuna „saksad” kambrisse olid tikkunud.

      „Ja nüüd jõuluõhtut pidama!” hüüdsid rõõmsad lihunikud. „Liisa, prae liha ja vorsti ja too, mis teil muidu veel majas on, kõik tasume ausasti.”

      Arglik tüdruk täitis käsku. Mehed tõid saanist viinapudelid tuppa. Vägisi sunniti ka naisterahvaid, kelle peen olek ja uhked riided mehi sugugi ei eksitanud, lauda istuma. Mõlemad värisesid kui haavalehed. Olid nad ju võõras kohas võõraste joobnud meeste seltsis, kellest nad kõiksugu paha võisid karta. Kes teab, kas nad mitte kaks röövlit ei olnud, kes võisid nende võimusesse sattunud öösel paljaks riisuda või isegi ära tappa.

      „Ma suren hirmu pärast,” kuulis Kand, kes seltskonda ukseprao vahelt silmas pidas, Luiset kaebavat. ,,Oh, kus on nüüd mu kallis Jakob, kelle vastu meie nii raskesti oleme eksinud!”

      „Ma näen, meie olime ettevaatamatud,” kostis ämm. „Aga ainult sellepärast on jumal meie vastu, et me kallil õhtul teele läksime.”

      Ahah, sina ei ole siis veel mitte päris küps, mõtles Kand. Ootame veel, ehk sünnib midagi, mis ka sinu saba sorgu vajutab!

      Naisterahvad ei tahtnud hirmu pärast kumbki süüa, aga et mehi, keda nad kartsid, mitte vihastada, võtsid siiski mõne suutäie ja rüüpasid halba viinagi, mida purjutajad neile pakkusid. Söögi riismed saadeti lõpuks suitsutuppa vaesele postipoisile ja pudeli põhjas viinagi.

      Pärast sööki hakkasid joobnud lihunikud tantsu peale ajama. Kambri seinalt leiti peremehe vana viiul, mida üks käägutama hakkas, kuna teine tänitades proua Kanna tantsule painas. Kui see kutse tagasi lükkas, asus lihunik emand Kase ümbert küsimata kinni ja keerutas kisendajat mitu sõõri üle toa, nii et emandake ähkides ja puhkides ja kätega kraapides ennast püüdis päästa. Kui lihunik ta jälle istuma pani, astus ta oma suure jalaga kogemata mamma kalli pühapäevakleidi saba peale, nii et see poolest saadik lõhki kärises. Mamma minestas viha pärast peaaegu ära, ehk küll lihunik süüd kaunis viisakalt andeks palus. Luise aga nuttis tasakesi omaette ja ohkas:

      ,,Oh, Jakob, Jakob, kui tarvis oleks meile sinu abi! Kes päästab meid siit röövlipesast!”

      Ka mamma silma olid juba pisarad tunginud. „Hirmus öö!” nuuksus ta. „Oh, oleksime parem koju jäänud!”

      Soo, soo, mõtles Kand käsi hõõrudes. Nüüd on teil pill pinu taga, toru toa taga! Seda ma just tahtsin!

      Lihunikud väsisid viimaks joomisest ja tantsimisest, laulmisest ja mängimisest ära ning pugesid tüdruku juhatusel suitsutuppa ahju peale magama, kuhu neile õled ja vanad riided olid alla pandud.

      Nutvatele naisterahvastele, kellest tüdrukul hale meel näis olevat, andis ta aga oma sängi puhkamiseks, vabandades, et pererahvas teise kambri võtme kaasa viinud, nii et härrased sinna pehmesse abielusängi magama ei võivat minna. Ise heitis tüdruk kambri põrandale ahju kõrvale magama, kuna ta vaesele postipoisile vana kasuka suitsutuppa pingi peale laotas.

      Mamma ja tütar, kes lõpmata väsinud olid, heitsid küll sängi, kuigi riietes, võtsid aga nõuks ei silmagi kinni panna, sest mine tea, mis hädaohud kõik veel on tulekul. Varsti valitses majas vaikus, ainult Luise tasast nuuksumist ja lihunikkude norisemist oli kuulda.

      Kand pidas nõu, mis nüüd teha – kas ennast tunda anda, milleks aeg ehk käes, sest mõlemad naisterahvad olid juba küllalt karistust saanud ja oma süüd kahetsenud. Seal tuli korraga midagi vahele. Kambri väljaspoolsest uksest, mis riivist vist unustamisi lahti jäänud, astus keegi tasahiljukesi sisse.

      ,,Liisa!” hüüdis see keegi pimedas toas.

      Liisa aga magas juba ahju ääres ega kuulnud armukest, kes teda külakombe järgi oli öösel vaatama tulnud, sest ta teadis pererahva kodust ära olevat.

      „Kes seal on?” küsis emand, aga jahmatuse segadusel saksa keeli.

      „Tohoo pagan,” imestas Reinumäe Mihkel, „minu Liisa on hakanud korraga jõuluööl saksa keelt rääkima!”

      Ta lähenes ruttu sängile.

      „Liisa, mina’p see olen, sinu Mihklikene! sosistas ta ja kaapas käega sängi, kus talle aga vana emanda tanupitsid pihku jäid.

      Nüüd tõusis põrgukära. Emand karjus kui ratta peal, Mihkel märkas eksitust ja kadus uksest kui tuul.

      „Röövlid, mõrtsukad, – appi! appi!” karjusid vana ja noor emand võidu, ja imelikul viisil – vist tegi nad hirm nii jaburaks hüüdsid mõlemad selle järele, keda ei olnud: „Jakob, Jakob, tule appi!”

      Toas võeti äkki tuli üles ja keegi astus põleva küünlaga üle kõrge läve kambrisse. Mõlemad emandad seisid keset põrandat.

      „Teie hüüdsite mind, siin ma olen,” ütles tulija rahulikult naeratades.

      Nagu tonti nähes taganesid naisterahvad nurga poole. Mõlema käed seisid tõrjuvalt püsti.

      „Ärge kartke midagi! Mind ei hüüta mitte asjata appi, – ennäe, maja röövlitest kohe lage. Või ei tunne te mind enam?” ütles Kand naerdes. „Ma olen ju seesama Jakob, kelle vastu ta armas ämm nii hea on ja keda ta kallis naine nii hellasti armastab, kelle vastu aga see nurjatu Jakob tänulik ei oska olla. Andke talle andeks – ta lubab end parandada.”

      „Jakob, sina siin! Kust sa siia said?”

      „Noh, kas te oma postipoissi enam ei tunne, kes teid nii toredasti sõidutas?”

      ,,Sina – jumal aita – sina meie postipoiss? – Oh, nüüd hakkan aimama!” hüüdis Luise poolnuttes, poolnaerdes. Siis jooksis Jakobi rinnale, andis ta kätele pisarsilmil suud ja kogeles värisedes:

      „Iialgi, iialgi ei taha ma sind enam pahandada, ei iialgi sind maha jätta! Jakob, anna mulle andeks!”

      „Soo, nõnda armastan sind jälle, naine,” kostis Jakob tõsiselt ja suudles teda. „Pea sõna, ja meie õnn ei kustu enam kunagi.”

      Nüüd pöördusid mõlema pilgud kolmanda kaaslase poole. See seisis nagu hunnik purustatud uhkust nurgas rinna peale risti pandud käte, hammaste vahele litsutud huule ja punetava näoga.

      „Väimees,” algas ta veidike kugistades, „väimees, ma ma annan sulle ka andeks …”

      „Väga СКАЧАТЬ