Kogutud teosed I. Eduard Vilde

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli kõige enne jalul, jooksis Katale appi ja tõstis ta vennalikult üles.

      „Jumal hoidku, kas saite häda?”

      „Ei,” vastas Kata, ja ta kahmetule näole pöördus puna rutemini tagasi, kui oleks võinud arvata.

      „Eks see tule kõik sest õnnetumast vaenust,” pomises Siim mõrudalt.

      „Kõik, kõik,” õhkas Kata. „Et need vanamehed kord .aru pähe ei võta!”

      Vaheajal kobisid needki kraavist. Mõlemad olid näost punased kui vähid ja mõlemad lonkasid. Pentsik aga oli näha, kuidas nad longates ruttu ja ruttu teineteisele ligi tikkusid, nii ligi, et ninad viimaks pea kokku puutusid. Kukevõitlus oli puhkemisel.

      „Kurat!” hüüdis Mart.

      „Põrgu!” kostis Aabram.

      „Kelm!”

      „Kaabakas!”

      „Kasi eest, muidu panen su kõrvad huugama!

      „Hoia alt, muidu löön sul silmist sädemeid!”

      Riid läks ägedaks, kläotamist oli karta, seal sööstsid Siim ja Kata vahele ja lahutasid õelusest pakitsevad kuked.

      Needes ja kirudes, sajatades ja ähvardades hakati saadud kahju järele vaatama. Leiuks olid: katkestatud rihmad, purustatud aisad ja otslauad, vigastatud rattad, nikastatud jalad ning marraskile tõugatud käed ja küünarnukid.

      Jälle kord oli vihamees vihameest tasuhimus püganud.

      Ühe hobu hüppas eest, teise hobu tagant üles, kui teda löödi. Need kaks hobust oma ülespoole ihkavate püüetega aitasid laadalellede vaenu teadagi ainult suurendada. Aga üks kasu oli kogu tragöödial siiski: Kata ja Siim olid tuttavaks saanud ning vaenu asemele sõpruse sobitanud.

4

      Peale viimast laata hakkas kaks head vaimu vaenulike parisnikkude majas misjonitööd tegema, mille otstarve oli vastaste lepitamine. Nagu salavõim ajas Katat Roovikul ja Siimu Tohupalus sellele ettevõttele, kuna kumbki ei aimanud, mida teine tegi.

      „Isa,” ütles Kata ühel kaunil pühapäeva-õhtul, kui Rooviku taat heal tujul uibuaias istus ja piipu popsis, „isa, ma tahtsin sulle midagi ütelda.”

      „Mida siis, tütreke?”

      „Isa, kas sa iialgi sellele mõttele ei ole tulnud, et sa Tohupalu Aabramiga kord võiksid vihavaenu lõpetada?”

      Mardi kulm läks kortsu.

      „Mitte iialgi,” kostis ta rämedalt. „See on ju ka päris võimatu; niisuguse kõrilõikajaga ei või ingelgi ära leppida.”

      „Aga mõtle ometi, kui palju see vaen sulle kahju on toonud! Sul on viiel aastal vist ainult paar head hobust olnud, kelle pealt kasu said. Kõik, mis sulle Aabram muidu müüs või vahetas, oli rämps, ja kui sa mõnelt teiselt ka veel niisugust praaki said, siis pidid selle ikka aiva kahjuga Aabramile külge määrima. Kui sa kõik need kahjud kokku arvaksid, tuleks ilus summake välja, kõik tusk ja härm veel eraldi.”

      Mart ohkas. „Sul on õigus, ma olen palju kaotanud, aga kelle süü see on? Kas see pole kõik Aabrami süü? Ma löön ju ainult vastu, kui tema mind on löönud.”

      „Aga sedasama mõtleb ja ütleb Aabram sinust. Eks süüdlane ole ikka teine. Mina aga arvan, et kõik, mis sünnib, sünnib vastastikku. Kuidas tema sinule, nõnda sina temale. Seepärast oleks minu arust mõistlik ja kristlik, teie tunnistaksite endid mõlemad süüdi ja lepiksite ära.”

      „Ära lobise leppimisest,” hüüdis Mart tigedalt, „sellest ei või midagi tulla! Kui viimase laada peale mõtlen, läheb kops mul üle maksa ja käsi kisub rusikasse. Tema kelmuse pärast oleksid sina ja mina võinud elu kaotada – kas sa enam ei mäleta?”

      „Mäletan küll. Aga tuleta meelde, isa, et ka nemad oleksid võinud elu kaotada – Aabram ja ta poeg.”

      Mardi silm läks liiva mööda luusima. „Jah, noh, aga mis seegi aitaks, kui ma temaga lepiksin? Ega see mees mulle ikkagi elades õiget hobust ei müüks. Temal on pettus juba nii veres, ta ei saagi teisiti.”

      „Mine nüüd tea, kui väga see tal veres on, ja eks tema või sinust sedasama öelda. Aga näe, kui vastastikku ära lepiksite ja teineteisele ausust tõotaksite, ega siis enam kumbki pettuse peale välja läheks. Olete ju inimesed.”

      „Inimesed, – eks igaüks ole inimene!” Rooviku taat hakkas mõrudalt naerma. „Tühi ajaviide!” hüüdis ta siis. „Ei lepi mina sihukese krantsiga iialgi ära! Või olgu sulle teise sõnaga öelda: ma lepin Tohupalu Aabramiga ainult siis ära, kui tema käest saan üheainuma täiesti veata ja tembuta hobuse.”

      Kata silm püsis üürikeseks mõttes, siis süttis temas äkki säde.

      „Kas pead sõna, isa?”

      „Selle peale võin sulle vanduda!” kostis Mart ja lisas naerdes juurde: „Mis mul viga vanduda, eks ma tea ju, et Aabram seda tingimust eladeski ei täida. Tema viimase pettuse tahan talle aga triikimata mõõduga tagasi maksta, selle peale võite kõik julged olla, iseäranis sina, tüdruk, kes sa mind püüad tümaks lobiseda.”

      Säärase otsusega pidi Kata seekord rahule jääma.

      Umbes samasugune sõnelus oli aga neil päevil ka Tohupalu heal vaimul endagi isaga. Siim mõistis vanamehele niisama selgesti ette arvestada, kui kibedat kahju talle vaen Mardiga on toonud, ning tüüris ääriveeri mööda kah soovituse poole, et vanale vaenule katsutaks leppimisega lõpp teha. Kuid Aabram tahtis sellest niisama vähe teada kui Martki.

      „Mis kurat,” karjus ta pojale vastu, „mina peaksin ‘selle võllaroaga lepitust otsima, kes mulle elu ja tervise peale käib, nagu viimasel laadal jällegi nägime! Sa nõuad vast veel, et teda paluma läheksin? Kas tead, poiss, ennem söön temalt saadud hüppava hobuse kõige naha ja kapjadega elusalt ära, kui temaga lähen lepitust otsima. Ega ma töger ole!”

      Kui Siim ikka veel põhjuseid oskas esile tuua, mis kõnelesid vaenu lõpetamise ja hea sõpruse sõlmimise poolt Mardiga, hüüdis Aabram rusikaga laua peale lüües:

      „Nüüd aga pea suu, poiss! Ainult suur ime võiks mind Mardiga lepitada. Müügu või vahetagu ta mulle üksainus terve ja puhas hobune, siis alles pistan talle käpa pihku. Et aga Mardist seda loota ei ole, siis jääb ka leppimine igavesti võimatuks.”

      „Kui sa nüüd Mardi käest ehk siiski hea hobuse saaksid, kas peaksid siis ka sõna?” küsis Siim.

      „Jumala eest, ma peaksin sõna!” naeris vana Tohupalu lustakalt. „Aga tea, poiss: ennem jääb päike homme hommiku tõusmata, kui et ma selle koera käest siin ilmas hea hobuse saan!”

      „No ega teil teises ilmas enam hobuseid ole!” naeris poeg vastu. „Siin ilmas aga on ennegi imet sündinud, ehk sünnib nüüdki.”

5

      Rooviku Kata sai ühel heal päeval postimehelt kirja, mida lugedes ta näost lõkkele läks ja mida ta kellelegi ei näidanud. See oli nimelt Katakese esimene armastuskiri. Neiu süda hüples iga kord, kui ta teda luges, ja ta luges teda terve nädala vähemasti kolm korda päevas. Imet, imet! See oli isa verivaenlase poeg, kes selle kirja kirjutas, ja Katale ei tulnud meeldegi sellest СКАЧАТЬ