Papagoide päevad. Andrus Kivirähk

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ (astub ligi ja katkestab teda): Mina olen Tõnno Jehivei.

      JAN: Jan Krüllberg.

      LUSIKAS: Mul oli igas külas üks paks pruut.

      TÕNNO: Kas te teate, et jumal elab kuu peal?

      JAN: Ei tea.

      TÕNNO: Aga ta elab. Mul oli ilmutus. Täna on pilves, muidu ma näitaksin teile teda. Ega ta hästi ei paista, aga kui prillidega vaadata, siis nagu peanupp kumab. (Tuleb Rumbask.)

      RUMBASK: Mis sa teed siin, Aadam?

      AADAM: Näe, emake, jõin selle tühjaks. (Näitab pudelit.)

      RUMBASK: See on ju naps, Aadam! Seda ei tohi juua!

      AADAM: Ma mõtlesin, et see on siider.

      TÕNNO: Tulge, ma räägin teile natuke jumalast! Tulge, tulge! (Sikutab Jani käisest.)

      LUSIKAS: Ei, Jan-poiss, ärge minge! Ajame parem meeste juttu ja teeme mõned napsid!

      RUMBASK: Häbi, Aadam!

      AADAM: Ma tahtsin ju ainult siidrit! Kuradi kurat!

      RUMBASK: Nii ei räägita, Aadam! (Aadam hakkab nutma.)

      LUSIKAS: No Aadam, ole nüüd! Kõik on hästi! Mis see üks pudel teeb, mina jõin omal ajal konjakit nagu piima!

      PAUL (hõikab eemalt): Kas järjejutu kuulajaid ka on?

      TÕNNO: Jaa! (Tormab minema.)

      AADAM: Mina! Mina tahan kuulata! Seal on Peer!

      LUSIKAS: Jah, ja kuidas Vivianil läheb? Nii armas laps!

      RUMBASK: Vabandage väljendust, härra Lusikas, aga see teie armas laps on viimane hoor!

      LUSIKAS: Aga teie karamellpõrsake Eva on loll! (Kõik peale Jani lahkuvad. Rõdult jälgib Jani pilkavalt Karoliina.)

      KAROLIINA: Mis lahti? Oled kuidagi hämmingus. Kas demokraatia on kusagil hädaohus?

      JAN: Kes need inimesed olid?

      KAROLIINA: Sõnakunstnikud. Ma ju lubasin! Sõnakunstnikud ja tuleneelajad.

      JAN: On nad… (Koputab laubale.)

      KAROLIINA: Oh jumal, muidugi! Nad ei mõtle kunagi globaalprobleemidele, enne põgenevad rukkisse. Nad arutavad omavahel hoopis raadio järjejutu viimast osa või lobisevad kuu peal elavast Kristusest. Ja eliidile mõeldud salaühingutesse nad ka ei kuulu, käivad avalikult siin, minu isa kõrtsis. Aga kõige hirmsam on, et nad meeldivad mulle! Nad on minu arust nii suurepärased! Ma olen vist haige. Sina, Jan, oled nii tark, oskad lindude keelt ja võitled korruptsiooniga, oled kohe selline tubli mees, ütle, on mul lootust paranemisele? Mis rohtu ma peaksin võtma, kas süsi aitab?

      JAN: Ei aita.

      KAROLIINA: Aga mis siis saab? Jäängi põdema? Viskan viimati veel lusika nurka? Ma tahaksin nii väga terveks saada, olla tark ja mõistlik tüdruk, kes austab rikkaid ning tähtsaid noorhärrasid, aga mitte ei tule välja. Kole tõbi. Vahest peaks proovima öösel higistada?

      JAN: Sa ei ole haige. Sa oled…

      KAROLIINA (katkestab teda): Oi, olen küll! Sa tahad mind ainult lohutada.

      JAN: Sa oled väike, vastik, irooniline plikatirts, kes on üritanud mind päev läbi narrida ja lolliks teha. Ja mina, idioot, püüdsin sinusuguse kiusliku paharetiga kurameerida! Sul on õigus, ma olen tõesti loll.

      KAROLIINA: Ma olen lollidega “Luiges” harjunud. Ka nemad seal olid väga üllatunud, kui ma nende klotserite ees spagaati ei lasknud.

      JAN: Mina ei ole “Luigest”.

      KAROLIINA: On seal vahet?

      JAN: On. Tule, tantsime! (Tõmbab Karoliina tantsima.)

      KAROLIINA: Lahkumistants enne “Luike” ümberasumist? Mõtle, seal on rulett, bassein, striptiis… Igal sammul edukad inimesed, piiluvad isegi supitirinast välja.

      JAN: Ole vait ja tantsi! Mis kuradi “Luik”! Sa käi seal ise. Mina tahan su imetlusväärset kaaskonda, kelle sa täna minu peale lahti lasid, homme päevavalguses näha. Ja ega ma ei saa külgelöömist katkestada!

      KAROLIINA: Sa jääd siia?

      JAN: Võid mürki võtta, et jään! (Tantsivad.)

      Öö. Paul ja Kurat joovad õlut.

      KURAT (veidi vintis): Kui meil seal oleks säärane rahu…

      PAUL: Eks teie pool peatu ka hea hulk inimesi.

      KURAT: Oo jaa! Vaata, et peale ei astu!

      PAUL: Minul on ainult üks öömajaline, sellepärast on ka vaiksem.

      KURAT: Ah teil on külaline?

      PAUL: Jah, tore poiss. Alguses ma vaatasin – jumal hoidku! Aga ei, täitsa mõistlikuks osutus! Eile puhastasid koos Karoliinaga korstnat ja pärast käisid koos Aadama ja tema mammiga kinos.

      KURAT: Tulevane väimees?

      PAUL: Kes seda teab… Ega mina ei hakka Karoliina eest otsustama. Aga kui asi pulmadeni jõuab, kutsun teidki.

      KURAT: Mina pulmades ei käi, pole aega. Töö ei luba. (Sisse astub proua Paul.)

      PROUA PAUL: Mis see tähendab? Sul on külaline?

      KURAT: Vabandage, proua, ajasime üles.

      PROUA PAUL: Mis jutt see on! Mina peangi üleval olema, kui külaline majas! Kas tulite ammu? Paul ei paku ka muud kui õlut! Külaline on kindlasti näljane.

      KURAT: Ei, ei, pole mulle midagi vaja! Ma olen juba mitu ööd teie juures käinud. Imeline paik, minu komplimendid.

      PROUA PAUL: Ah nii, sellepärast va Paul ongi igal hommikul nii unine! Häbi küll, et te mind pole üles ajanud! Olete kaugelt?

      PAUL: Mutike, see on… (Sosistab naisele midagi kõrva.)

      PROUA PAUL: Hull jutt! Mis sa plärad!

      KURAT: Ma usun, et teie mehel on õigus. Ma olen tõepoolest… see.

      PROUA PAUL: Vaata siis… Einoh, ükskõik, meie pool on kõik teretulnud! СКАЧАТЬ