Papagoide päevad. Andrus Kivirähk

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ alla tagasi, segab kaardid, jagab lauale. Karoliina ja Jan mängivad kaarte.)

      IPS (astub sisse): Tere! Jan, kas ma tohin…

      JAN: Tss!

      IPS: Selge, ma ootan.

      KAROLIINA (viskab kaardid lauale): Sina võitsid, Jan! Palju õnne!

      JAN: See siis tähendab… Sa tuled mulle naiseks?

      KAROLIINA: Mis parata! Kurat küll! Mul ei vea!

      IPS: Eriti, kui sa, kulla Karoliina, endale tugevad kaardid varrukasse sokutad ja nõrgad lehed asemele tood.

      KAROLIINA: Mida te räägite! Loll! (Jookseb oma tuppa.)

      JAN: Mida see tähendas?

      IPS: Ta kaotas meelega. Karoliina on ju suurepärane valemängija, härra Lusika andekaim õpilane.

      JAN (kaisutab Ipsi): Ta kaotas meelega! Teate, kui õnnelik ma olen! Ta tahtis kaotada! Härra Aleksander, tulge meie pulma!

      IPS: Ma õnnitlen südamest, aga… Tegelikult tahtsin ma rääkida hoopis ebameeldivamal teemal. Ei tea, kas nüüd ongi sobiv… Ei, ma pean. Andke andeks, aga ma kuulsin juhuslikult pealt teie vestlust selle vandenõulasega. Schmidt oli vist ta nimi?

      JAN: Te kuulasite pealt?

      IPS: Mul on väga häbi, aga nii see on. Teate, olge ettevaatlik. Ma tunnen seda meest.

      JAN: Teie? Tunnete Schmidti?

      IPS: Jaa, vanast ajast. Siis kui ta oli veel noor. Ta oli hiilgava ajuga, erakordselt võimekas inimene, aga kahjuks väga sallimatu ja põhimõtteid täis. Temaga oli juba siis ebamugav. Mul on olnud ka teie organisatsiooniga põgusaid kokkupuuteid – see on julm organisatsioon. Tark, aateline ja julm. Hoidke end. Nad ei mõista iialgi teie argumente ning peavad teid lihtsalt reeturiks.

      JAN: Kuidas on teie nimi, härra Aleksander? Teie perekonnanimi?

      IPS: Ips. Te ei tunne mind.

      JAN: Siiski! Aleksander Ips! Ma olen teid ülikoolis õppinud! Teie luuletusi!

      IPS: Jätke palun!

      JAN: Te olite ju omal ajal vägagi kuulus!

      IPS: Ja praeguseks vägagi unustatud.

      JAN: Te pole ammu midagi uut avaldanud.

      IPS: Ei. Ma töötan nüüd postkontoris ja müün marke.

      JAN: No aga selle kõrvalt?

      IPS: Selle kõrvalt käin siin kõrtsis.

      JAN: Ma ei mõista, milleks selline inkognito?

      IPS: Ma ei ela ju inkognito, ma ei varja oma nime. Keegi nagunii ei tunne seda. Teate, ma ei tahaks sellest rääkida ja ma ei uskunud, et ma veel kunagi olen sunnitud seda teemat puudutama. Aga näete, ikka kohtasin ma inimest, kes minu nime mäletab! See on ausalt öeldes väga ebameeldiv.

      JAN: Miks?

      IPS: Sest mulle meeldib hoopis enam, kui mind peetakse lihtsaks, oma eluga rahul olevaks sidetöötajaks, aga mitte… Aga tegelikult ma olengi eluga rahul! Tunnen rõõmu proua Pauli võrratutest lõunasöökidest ja… Üldse, kõneleme parem teist! Ma kuulsin, et te tahate jääda elama siia kõrtsi? On see tõsi?

      JAN: Jah. Muidugi, ma pean veel Karoliinaga rääkima.

      IPS: Kas te olete tõesti nii naiivne? Teie ei saa ju siin elada.

      JAN: Ohoh! Mispärast?

      IPS: Siin liiguvad teistsugused inimesed kui teie. Inimesed, kellel on elus midagi viltu läinud, kes on väsinud… Inimesed, kellel ei tule mujal välja.

      JAN: Ma ei sega ju…

      IPS: Ei, ei, muidugi mitte! Loomulikult te ei sega! Ja ma mõistan teie soovi, ma ise tundsin kunagi umbes sedasama. Lihtsa elu võlu. Need hallid kogud tänavail, keda ma seni tähelegi polnud pannud, keda ma pidasin lihtsalt rumalateks etturiteks – samas kui iseenda liigitasin ma vähemasti vankriks! – nad osutusid ootamatult südamlikeks inimesteks! Ma hakkasin neid siiralt austama. Ma armastan väga Platonit, loen teda, aga kas mul on õigust hukka mõista inimest, kes jumaldab raadiokuuldemängu? Kui ta tunneb sellest rõõmu, on see ju tore, sest ta on hea inimene ja rõõmu ära teeninud.

      JAN: Just nimelt!

      IPS: Aga paraku on taoline sallivus ebanormaalne. See on tegelikult lõtvus. Niimoodi elab ja tunneb millimallikas. See on hea, aga ka see pole paha, ja kokkuvõttes on kõik ühesugune roosa helge klimp. Pole põhjust kuhugi püüelda, niigi on talutav. Teil pole mingit vajadust niimoodi elada.

      JAN: Aga teil?

      IPS: Minul, meil – jaa! Sest me ei suuda enamat. Aga kui te arvate, et me seda naudime, siis te eksite. Me oleme lihtsalt leppinud, sest meie tõeline elu on möödas. Teil mitte. Sellepärast te sõidategi siit õige varsti ära ja viite Karoliina kaasa, sest ka tema tahab siit minema ja lähebki. See on loomulik.

      JAN: Kuulake nüüd mind. Esimest korda elus sain ma veeta päevi vabalt, kuhugi ruttamata, lihtsalt niisama, ja seda kõike pärast päevi kestnud loenguid, seminare, koosolekuid, nõupidamisi, istungeid, ärilõunaid, vastuvõtte. Ma tulin karussellilt maha ja nüüd te soovitate mul sinna tagasi hüpata! Ma ei taha! Ma ei leia sel enam mõtet!

      IPS: Olge nüüd, küll te leiate! Otsige!

      JAN: Ma juba leidsin – ma leidsin Karoliina. Ma armastan teda ja meil tulevad pulmad.

      IPS: Ainult sellest ju ei piisa.

      JAN: Kuulge, härra Ips – armastusest piisab alati.

      IPS (ohkab alistunult): Nojah, mis me ikka vaidleme. Te pole praegu parimas vormis, mis on ka mõistetav. Jääge siis pealegi, elage siin surmani. Rahus ja õnnes nagu kaks tuikest. Aga lubage, et ma tuletan teile meie tänast vestlust meelde, kui te mõne aja pärast koos Karoliinaga, sumadan näpus, jaama poole jooksete! (Läheb muiates välja.)

      Öö kõrtsis. Kurat ja Paul rüüpavad õlut, proua Paul teeb näputööd.

      KURAT (veidi vintis): Niisugune lihtne asi nagu lõõtsmoonik. Iga küla-Juss oskab seda venitada. Ma mängiksin ka hea meelega mõnda pilli, ma armastan nii väga muusikat. Aga pole aega õppida. Öeldakse – kõikvõimas! Tullakse neljapäeva öösel ristteele, mingi must kukerisu kaenlas, ehk jällegi must kass kotis – mida ma teen nende lojustega? Ammu olen tüdinenud! Hasarti pole enam ollagi! See ajab nutma.

      PROUA PAUL: Tahate, ma õpetan teid kannelt mängima?

      KURAT: СКАЧАТЬ