Õde Veera. Ira Lember

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tema seljataga istus ei keegi muu kui doktor Franz Berg, kelle pilgunooli ta oma kuklal nagu süstlatorkeid tundis. See häiris Veerat ega lasknud operetile keskenduda. Ta polnud mitu nädalat Franzi näinud, kuna too oli ülikoolis oma viimaseid eksameid andmas. Harri ent ei armastanud üldse ei kerget muusikat ega operette. Seda ta küll tunnistas Veerale alles tükk aega hiljem. Õhtul koju jõudes kuulis Veera Martalt, et Franz oli teda otsimas käinud ja tema siis juhataski mehe Jahnhallesse. Miks ta küll seda tegi? Ometi pidi ta ju teadma, et Veera läks etendusele koos Harriga. Või tahtis ta just niimoodi neid Harriga lahku viia, kuigi see tal ei õnnestunud. Vastupidi, Franz Berg hakkas siitpeale Veerast kaugenema. Tal oli eneseuhkust ja ta ei hakanud oma rivaaliga võistlema. Haiglas käitus ta aga Veeraga endiselt sõbralikult. Franz oli hästi kasvatatud, oskas töö ja eraelu nagu kord ja kohus lahus hoida. Veerale see sobis. Nii ei olnud tal vaja midagi selgitada.

      Vastupidiselt Veerale, kes töötas palju ja tihti ka mitmes vahetuses, oli Harril vaba aega kuhjaga. Ta isegi nurises, et Veeral tema jaoks aega ei jagunud. Veera ent leidis mehele ja muidugi ka iseendale lohutuse, et neil päevil, kui nad teineteist ei näe, võiksid nad teineteisele kirjutada. Postkastiks määrati sopiline kivi, mille uurded olid kirjakastiks justkui loodud. See asus päris Veera kodu lähedal ja nii sai ta igal õhtul töölt tulles kirja ära võtta. Aga varsti oli Veera kord nuriseda, sest kuigi Harril oli palju aega, olid tema kirjad Veera meelest liiga lühikesed. Harri polnud üldse kirjamees, nagu ta ise hiljem tunnistas, polnud elu seeski armastanud kirju kirjutada ja nüüd pidi end lausa ületama, et mõnd lühikestki sõnumit oma südamedaamile kirja panna. Ei aidanud siin isegi mõned vaimukused, nagu hästi suurele paberile väga suurte tähtedega paari rea kirjutamine, Veera jäi kindlaks, et kui kirjavahetusel üldse mõtet on, siis peavad mõlemad pooled sellega ka vaeva nägema. Ja küllap Harri püüdiski, muidu ehk olekski nende romantika katkenud. Aga see kestis edasi, vaatamata Veera napile ajale. Iga vaba päeva ja tunni pühendas ta Harrile.

      Kord aga, kui Veera sai ootamatult vaba päeva, ja läks Harrit tema koju otsima, polnud meest kusagil. Ei teadnud temast ka tema sõbrad midagi. Ja Veera hinge hakkas kahtlus närima.

      Alles järgmisel päeval kadusid nii kahtlus kui ka tärganud armukadedus, kui Veera leidis nende salajasest postkastist mitte ainult kirja, vaid ka ooperipääsmed.

      Harri oli eelmisel päeval sõitnud rongiga Stuttgarti, seisnud seal mitu tundi ooperipiletite järjekorras ja alles õhtul võidukalt tagasi saabunud. Terve päev oli läinud ja kokkuhoitud raha samuti, aga asi oli ju ometi seda väärt. Seda tõestasid talle Veera säravad pruunid silmadki, mille omanik oli sellest üllatusest lausa vaimustatud. Muidugi oli seda ka Naima, kui kuulis, et Harri oli mõelnud ka nii tema kui ka Valteri peale.

      Järgmisel pühapäeval sõitsidki nad juba neljakesi Stuttgardi linna ooperisse, kus kuulasid Puccini Boheemi ja nautisid ooperielamust. „Kuidas sa teadsid ja oskasid just minu lemmikooperile piletid hankida?” küsis Veera. Mispeale Harri kõiketeadvalt muheles. Veera oli juba nende esmakohtumisel ooperitest rääkides üle kõige Boheemi kiitnud. Ja siitpeale jäi see ka Harri lemmikooperiks. Ja ta mängis oma isiklikul klaveril Boheemi kaunist meloodiat. Noote Harril ei olnud. Kõik, mida ta mängis, mängis ta kuulmise järele. Veeragi proovis Harri klaveril mängida. Ta oskas peast vaid Tšaikovski Lillede valssi, millega pidi kord koolipeol esinema, kuid mis jäigi teostamatuks, kuna ta haigestus. Aga nüüd mängis ta seda Harrile ette, ja kui midagi oligi ununenud, tabas Harri kõrv ebakõla ja oskas seda parandada. Nii ei olnud see klaver rõõmuks mitte üksnes omanikule, vaid ka Veerale ja Naimale ning nende sõpradele.

      Iga päev mängis Harri oma klaveril. Iga päev harjutas ta tasapisi ka parema käega mängimist. Kuigi see oli raske tulema, oli ta visa ja proovis ning katsetas edasi. Kuni ajapikku saigi harjutades ja klaverit mängides oma parema käe sõrmi valitseda. Need olid väiksed liigutused, mis ei küündinud oktaavini, ent Harri jaoks oli see ikkagi suur saavutus. Ta oskas olla tänulik ja seda kõigepealt oma klaverile. „See klaver on sul nagu sõber või lemmikloom,” ütles Veera. Ja seda ta oligi. Just samuti nagu lemmiklooma eest, hoolitses Harri ju oma klaveri eest.

      Siis aga juhtus midagi sellist, mida Harri ega mitte keegi teine poleks osanud uneski näha. Harri sai Öringeni komandandilt ametliku kirja, milles komandant teatas, et soovib talle ajutiselt antud klaverit tagasi. Harri ei teadnudki, et klaver anti talle „ajutiselt”, kuid käsku ei saanud eirata, eriti veel, kui see tuli ameerika võimukandjalt ja kui sa ise olid võidelnud vastaspoolel ja viibisid Ameerika okupatsioonitsoonis. Kuigi ta oli saanud kõlbmatu klaveri, kuigi ta oli ise selle klaveri hoole ja armastusega taastanud ja talle ka õige hääle kui elava hinge sisse puhunud, tuli nüüd temast ikkagi loobuda. Harri oli küll nördinud (kes siis poleks?) kuid ta ei mõelnudki ega ka julgenud käsku eirata. Harri kavatses juba järgmisel päeval oma lemmiku jaama transportida, et seda siis rongiga Öringeni saata. Ta tahtis asja ruttu kaelast ära saada, küll siis pärast jõuab haavu lakkuda. Harri rääkis sellest ka Veerale, kuid Veera ei soovitanud kiirustada. Veera soovitas ikka asja seaduslikult vormistada. Harri ent oli selle vastu. Ta ei sallinud paberimajandust ja talle ei meeldinud ametlikud asjatoimetused. Juba Eestis, kui nad isa ja vendadega orelitele tellimustöid tegid, jättis Harri paberite vormistamise alati vendade hoolde. Nüüd siis võttis Veera ametliku osa enda teha, lasi ametliku paberi vormistada, mille jaamakorraldaja viseeris ja nii sai klaver allkirjade ja pitsatite kinnitusel rongile pandud. Harri ja Veera jäid rongile järele vaatama, nagu head sõpra teele saates. See ta ju oligi.

      Sellega aga klaveri saaga veel ei lõppenud. Paari-kolme kuu pärast sai Harri jällegi Öringenist kirja. Nüüd küll mitte enam komandandilt, vaid klaveri endiselt ja pärisomanikult, kes oli maapaost tagasi jõudnud ja hakanud uurima, kuhu ta klaver oli saanud. Ümbruskonna inimesed teadsid, et klaveri olevat üks eestlane endale võtnud, kes selle isegi taastas ja pill nagu muistegi ilusat häält tegi. Ja saksa täpsusega viisid niidid ikkagi Harri juurde. Nüüd oli Harri veelgi rohkem nördinud, temalt nõuti juba olematut klaverit. Jälle oli Veera see, kes asjatoimetamise enda kätte võttis. Kui hea, et asi sai toona ametlikult läbi viidud, ei jõudnud ta iseennast ära kiita. Ka Harri pidi nüüd sedasama möönma. Veera kirjutas klaveriomanikule kirja, kus teatas, millal juba klaver sai Öringeni komandandi nimele ära saadetud ja lisas kirjale ka koopia saatekviitungist.

      Ja mõne aja pärast tuligi teade, et kõik on korras ja klaveriomanik sai lõpuks oma peaaegu korras klaveri kätte. See „peaaegu” ärritas uuesti Harri üles. Klaver oli ju suurepärases korras, ja ta nägi oma silmaga, kui hoolikalt seda vagunisse paigutati. Oleks pidanud talle ka klaveri korrastamise arve esitama, kahetses Veera siis. Harri ent ütles, et tegi seda tööd ju armastusega ja vaid iseenda jaoks ja sai ka ise sellest klaverist palju rõõmu, kuigi vaid lühikeseks ajaks. Sellest ajast peale ei kuulnud nad enam klaverist ja tema saatusest midagi. Kuigi jutuks tuli see ikka ja jälle, nagu vanast sõbrast, kes on sinu südamesse oma jälje jätnud.

      Aeg aga ruttas edasi. Olgugi, et kodunt kaugel, olgugi, et põgenike staatuses, elu läks ikka edasi. Nii noored kui vanad tundsid ikka rõõmu kevadest. Armuti kevadel, just samuti, nagu oleks kodumaal armutud, abielluti ja sünnitati lapsi, lapsi, kes polnud iialgi Eestimaad näinud.

      Veera ja Harri olid juba üle aasta käinud ja kurameerinud. Aga Harri ei olnud Veerale ikka veel abieluettepanekut teinud. Veera aga ootas seda juba tükk aega. Tore oli küll noormehega romantilistes kohtades käia ja kurameerida, kuid ta igatses rohkemgi veel. Ta oli kahekümne kolme aastane, ta igatses juba oma peret, tahtis lapsi saada. Miks aga Harri pole ikka veel abielust sõnagi pillanud? Kas tuli ka see tema ujedusest? Või ei tahtnudki ta Veeraga abielluda?

      Kaua enam Veera oodata ei tahtnud. Kui Raja Teele võis ise Tootsile abieluettepaneku teha, siis saab tema ka sellega hakkama.

      Juba järgmisel jalutuskäigul, kui nad olid üles mäkke roninud, ja seisatasid vana linnuse varemetes, viis Veera jutu abiellumisele. Paik oli selleks igati sobiv ja romantiline, mäejalamitel õitsevad kirsi- ja õunapuud tundusid ise juba kui pruudiloori mähitud. Seal siis Veera küsiski Harri käest СКАЧАТЬ