Õde Veera. Ira Lember

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ puruks lastud, et arst ei andnud mingeid lootusi. „Ma olen orelimeister,” ütles Harri, „ma ju vajan oma paremat kätt.” „See amet unustage ära,” ütles arst, „kui te selle käega saate kunagi veel paberossile tule otsa panna, siis olete isegi veel õnneseen.” Arst soovitas käe amputeerida, nii saaks ta valust rutem lahti. Harri aga ei tahtnud oma käest loobuda, kuigi valu ei andnud asu. Pealegi polnud selleks ka enam aegagi, Rakvere sõjaväehaigla alustas juba evakueerumist, esimesena viidi ära raskemad haiged, kelle hulka ka Harri kuulus.

      Venelased olid Narva rindest ikkagi läbi murdnud. Harri transporditi raamiga Saksa laevale, kips ümber käe ja keha, ilma seljariieteta, ilma mingi pagasita, peal vaid hall sõjaväetekk. Saksamaal viibis ta haiglas kuni detsembrikuuni, siis oli ta seisund niivõrd paranenud, et ei vajanud enam ravi. Kuigi käsi ei liikunud, ja purukslastud õlg tegi veel palju valu. Sõjaväkke ta enam ei kõlvanud ja nii saadeti ta algul ida poole, Neuhammerisse, kus oli juba palju eesti sõdureid ees. Kuu aja möödudes, kui rinne koos venelastega aina lähemale jõudis, viidi osa neist lõuna poole, õnneks oli ka Harri nende hulgas. Need eesti sõdurid, kes Neuhammerisse jäid, langesid peagi kõik venelaste kätte vangi. Aprilli esimesel poolel jõudsid ameeriklased Lõuna-Saksamaale ja terve laager, kus Harrigi viibis, jäi Ameerika okupatsioonitsooni sõjavangide laagriks. Sinna laagrisse toodi pidevalt saksa sõjaväemundris noori mehi juurde. Kuigi elutingimused olid viletsad, ei nurisenud mehed, peaasi, et nad venelaste kätte ei langenud. Kui olukord juba liiga kitsaks muutus, hakati osasid mehi teistesse laagritesse viima. Harri oli üks neist, keda ühel hommikul koos umbes neljakümne mehega veoautole kamandati. Tulevik oli tume, keegi ei teadnud ju, mis neid järgmises sõjavangidelaagris ees ootab. Kohale jõudes selgus aga, et mitte midagi ei oodanud neid ees, laager oli laiali saadetud, likvideeritud. Autojuht ei mõelnud kaua, vaid käskis meestel auto pealt maha kaduda ja vaadaku igaüks ise, kuidas hakkama saab! See tähendas seda, et mehed olid vabad.

      Harri koos kahe teise eestlasega hoidsid loomulikult kokku. Nii hakkasid nad lähemate talude poole minema, et ehk tööd leida, ja mingitki abi saada. Juba esimene talunik, keda nad kohtasid, oskas neid aidata, ta tundis üht eestlast, kes seal lähedal sulasena töötas. Küllap too teid ka aitab, arvas sakslasest talunik, kes pidas eestlastest lugu ning andis neile teemoonagi kaasa. Varsti leiti too mainitud eestlane üles. See teadis jälle, et mitte väga kaugel, Öringenis, asuvat põgenikelaager, kus ka eestlasi pidi olema. Ja sinna siis Harri oma kahe kaaslasega, nagu vabad mehed kunagi, rändaski.

      Öringeni laagris said nad kõik rakendust. Harri sai aedniku abiliseks. Kuigi tema parem käsi oli kasutu, suutis ta juba vasaku käegagi end ära elatada.

      Seal sai Harri ka klaveri omanikuks. Seda ümbrust oli palju pommitatud, palju maju oli varemeis. Hädavajaliku olid inimesed ära tassinud, mõned kõlbmatud mööblitükid aga vedelesid veel troostitult tänavail. Ka üks katkine, jalgadeta ja armetu klaver, mille lahtised keeled paistsid eemalt kui vana luua kooldunud tuust. Harri oli ju sõjast läbi käinud mees, näinud surnuid ja surijaid, haavatutest rääkimatagi, ikka oli ta süda verd tilkunud. Sama tundis ta ka nüüd. Tema muusikameistri hing ei saanud enam rahu, ta pidi ikka ja jälle klaveri juurde tagasi minema. Ta proovis ka klaveri klahve vajutada, sealt kostis vaid kui surija korinat. Igal pillil on hing, teadis meistri peres kasvanud noormees. Iga hinge tuli ka päästa, kui see vaid sinu võimuses on, teadis ta kui kristlane. Selle klaveri pärast valutas ta nüüd oma hinge ja südant ja käis seda klaverit iga päev vaatamas ja lohutamas. Keegi teine selle klaveri vastu huvi ei tundnud, ka mitte ta omanik, kes kuuldavasti oli pärast pommitamist kuskile rahulikumasse piirkonda kolinud. Lõpuks uuris Harri komandandi käest järele, kas tohiks selle klaveri endale võtta. Loomulikult lubas komandant lahkelt, mida rohkem rämpsu ära viidi, seda rutem loodeti ümbrus puhtamaks saada.

      Harri ei pidanud ühtegi muusikainstrumenti rämpsuks, ei, pillid ei olnud sellist suhtumist ära teeninud. Ja siitpeale hakkas Harri vabal ajal seda klaverit parandama. See võttis palju tööd ja vaeva. Kõik tegi ta ju käsitsi, üksipulgi, parem käsi ehk ainult moraalselt abiks. Töö edenes aeglaselt, aga edenes. See oli just see, mida ta oli õppinud tegema ja mida ta armastas teha. Kuigi ta sõbrad pidasid ta praegust tööd lootusetuks, tühjaks aja ja vaimu närimiseks, arvas Harri teisiti. Ta teadis, et kuigi vaid ühe käe abiga, saab ta sellega hakkama, võtku see nii palju aega kui tahes, aega tal ometi jagus… Ja kui siis klaver tõepoolest korda sai, seisis omal jalgel püsti, keeled paigas ja kõik õigesti timmitud, siis polnud see üksnes meistri võit, see oli pidupäevaks tervele laagrile. Kõik tundsid klaverist mõnu, kõik said sellest hingele toitu ja vaimule kosutust. Klaver sai Harrile õnnistuseks. Juba see teadmine, et ta oli ka ühe käega peaaegu sama teovõimeline kui teised kahega, lisas noorele mehele enesekindlust juurde. Ja ta sai klaveril musitseerida, kuigi vaid vasaku käega. Pealegi oli ta nüüd laagris tehtud mees. Kes teda ka veel nimepidi ei tundnud, see nimetas teda lihtsalt „klaveriga meheks”.

      Aga teiselt poolt sai see klaver temale ka nuhtluseks, eriti edasi liikumisel. Teised kaks eesti poissi, kellega koos vangilaagrist välja saadud, liikusidki juba edasi, et paremat tööd ja elupaika leida. Harri ent oli klaveriga seotud, oli temaga köidetud justkui lapsega tüdruk. Ka Geislingeni jõudis ta hiljem kui teised samast laagrist kaasmaalased. Tema klaver ei mahtunud kunagi veokile, ikka pidi see inimestele ruumi tegema. Aga Harri ei loobunud klaverist. Ja ootas rahulikult seni, kuni viimaks ikka sai ühe sohvriga kaubale, kes võttis ka tema armsa klaveri auto peale. Ja nii ta ükskord ikka Viie oru linna jõudis, too klaveriga mees, kuigi üll vaid abipakiga saadud halvastiistuvad riided. Ta oli ka ainukene klaveriga eestlane. Kuigi mitmete eestlaste korterites olid klaverid olemas ja nad said klaverit mängida ja lapsed klaverit õppida, kuid need klaverid ei kuulunud neile, just nagu muugi mööbel, nad tohtisid seda vaid okupatsioonivõimude loal kasutada. Seevastu Harri klaver kuulus päriselt temale. See oli tema ainuke varandus. Kahjuks see talle leiba ei andnud. Tuli tööd otsida, kuid seda ta ühekäelisena Geislingenis ei leidnudki. Et end aga kuidagi ikka ära elatada, hakkas ta tasapisi elanike kodutehnikat ja kellasid remontima.

      Harri ja Valter elasid hoopis teises linnajaos – Rappennäckeris. See oli tükk maad eemal Wilhelmshöche linnaosast, kus Veera elas.

      Sellegipoolest tulid Harri ja Valter sageli nende poole, et Veerat ja Naimat välja kutsuda. Enamasti meeldis neile neljakesi kinos käia, kus igal nädalal näidati mõnda uut Ameerika filmi. Aga nad võtsid ette ka pikki jalutuskäike. Kõik mäed, mis linna kui kantsi valvasid, olid kutsuvad, ja tore oli ohtlikeil teedel üles ronida. Kuna aga Naima ei hoolinud Valterist rohkem kui endisest koolivennast, kes tema arvates üsnagi tüütu, otsis ta varsti ettekäändeid eemale jäämiseks, ja nii hakkasid Veera ja Harri vaid kahekesi käima. Ja mõlemad leidsid, et kahekesi on veelgi parem, kuigi nad seda teineteisele kohe ei tunnistanud. Harrit hoidis kindlasti tagasi maapoisi ujedus, Veerat aga linnatüdruku kodune kasvatus. Aga nii kõik ikkagi algas…

      Kuigi üks põline maapoiss ja teine linnapreili, oli neil palju ühiseid huvisid. Mõlemad armastasid loodust ja veekogusid. Mõlemad armastasid ujuda. Veera, kelle lapsepõlvesuved möödusid Meriväljal, armastas üle kõige ikkagi merd. Harri seevastu, Lõuna-Eesti kuppelmaastikul üles kasvanuna, jumaldas järvi. Kuid kõige enam ühendas neid suur ooperiarmastus. Veera oli Tallinna tüdrukuna ju loomulikult kõiki Estonia oopereid kuulamas käinud. Ja ta pani imeks, et ka Harri polnud temast maha jäänud, ega polnud pidanud paljuks Võrumaalt Tallinna sõita, et mõnda uut ooperit nautida. Ja nad tundsid tagantjärele rõõmu, et olid ühel või teisel etendusel ühel ajal teatris viibinud. Oleks nad seda siis teadnud? Aga siis ei teadnud nad ju isegi teineteise olemasolust. Saatus tahtis, et nad said teineteisest teada alles Eestimaast kaugel, Viie oru linnas Švaabimaal. Selline on elu.

      Ooperietendused pidid aga oma aega ootama. Siin, Geislingenis, olid selle eest suurepärased ja nimekad operetinäitlejad ja – lavastajad, kes tõid lavale mitu klassikalist operetti. Ja alati oli Jahnhalle suur saal rahvast otse tulvil. Igihaljad operetid, hea lavastus, head näitlejad, head hääled – kõik see reklaamis ennast ise. Publik ei koosnenud ainult eestlastest, ka sakslased tulid eestlaste operetti nautima ega olnud kiitusega kitsid.

      Esimene СКАЧАТЬ