Põrgupõhja uus Vanapagan. Anton Hansen Tammsaare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ toakere reiaaluse laudi poole. Polnud parata, Jürka pidi sinna järele – jälle ulu alt läbi, kus sai õletuustakuilt uue noosi tolmu ja tahma. Jõudnud reiaaluse kohta välja, selgus, et siinpool küljes polnud üldse laudit peal inimese liikumiseks, ainult kass võis siit läbi pääseda.

      Jürka ronis kambrilakka tagasi, et teiselt poolt toakere tuldud teed mööda laudile saada. See kõik võttis nii palju aega, et kassipoeg võis vahepeal jumal teab kuhu kaduda. Aga ei, kui Jürka jõudis uuesti laudile, kus pisut valgem, nägi ta, et kassipoeg istub redeli juures laudiotsal ja vahib alla, nagu oleks seal ei tea mis huvitavat näha. Jürka võttis mütsi ja viskas kassi, et ehk saaks ta lakast maha, sest seal lootis ta tema kergemini kinni võtta. Aga müts lendas mööda ja kass jooksis teise laudiotsa, kuhu Jürka suure vaevaga talle järele pääses, sest harvad parred veeresid tal põlvede ja käte all. Kassipoeg puges pimedasse ulualuse-nurka ja Jürka sai talle sinna järele.

      «Noh, va vennike, nüüd sa änam ei pääse,» rõõmutses Jürka ja puges kassipojale lähemale. Aga kui sirutas käe, lipsas kass läbi kitsa ulualuse, nagu tahaks ta maha karata, aga lähemal vaatlemisel selgus, et toa taga seina ääres on mingi kõrvalhoone, mille lakk on heaks peidupaigaks, sest inimene ei pääse sellele kusagilt ligi, ainult pika ja peene puuga võis pilu vahelt torkida. Seda Jürka tegigi, kuid ilma tagajärjeta. Maast udimise tulemuseks oli, et kass puges läbi ulualuse uuesti laudile. Läks Jürka teda sinna kimbutama, lipsas ta kohe oma endisesse peiduurkasse tagasi.

      Nõnda rändas Jürka mitmed-setmed korrad alt üles laudile ja sealt alla toa taha. Lõpuks kaotas ta kannatuse ja otsustas toatagust kõrvalhoonet lõhkuma hakata, sest kassipoja pidi ta ju kätte saama. Ta ragistas parajasti esimeste latiotste kallal, kui toa eest kostis eide hääl:

      «Vanamees! Vanamees, ae! Too kassipoeg siia, piim on kodus!»

      Polnud parata, hoone lõhkumine tuli seisma panna. Jürka peatus töös ja pidas pisut aru, kuis olla ja mis öelda. Kui eit uuesti hüüdma hakkas, ilmus ta nähtavale.

      «Tohoo peletis!» hüüdis Lisete vanameest nähes. «Sa ju hullem kui reheline! Nägu liimendab peas! Mis sa oled ometi teind? Mis su särgiga on? Alles täna hommikul andsin ta sulle helevalgelt selga.»

      Jürka ei saanud sõnagi suust.

      «Ja kus on kass? Kuhu sa selle panid? Lasid ära joosta?»

      «Küllap vist,» lausus Jürka lõpuks.

      «Ja mina jooksen piimaga, nii et hing rinnus kinni!» ohkis Lisete. «Aga mis selle kassiga on siis, kuhu ta jäi?»

      «Lakas.»

      «Ja sa käisid teda seal taga ajamas?»

      «Küllap vist.»

      «Kätte ei saand?»

      «Ei vist.»

      «Noh, oled mul mees küll, kassi karjagi ei või sind jätta!» hüüdis Lisete. «Ja mis sa toa taga tegid?»

      «Lõhkusin, et…»

      «Et kassi kätte saada?»

      «Küllap vist.»

      «Sa heldene taevas,» hüüdis Lisete, «tõsta silmapilguks jalad kodust välja, sa lõhud taga hooned maha.»

      «Aga kui muidu kätte ei saa.»

      «Kus ta siis on sul?»

      Ja nüüd sai Jürka mahti seletada, kus asub kassipoeg praegu ja kus oli ta enne ning kuis ta sinna saanud ja mis teinud tema ning mis ta veel mõtelnud teha. Mindi kahekesi kassipoega püüdma, eit piimaga laudile, taat teibaga toa taha udima. Ja, ennäe, niipea kui kass nägi piimatassi, tuli ta kohe limpsima ning Lisete võttis ta ilma mingi vaevata kinni. See oli Põrgupõhja uue pererahva esimene suur rõõm.

      II

      Põrgupõhja perenaine istus heledal päikesepaistel toaukse ees pakul ja vaatas, kuidas kassipoeg limpsis piima. Enne maitses ta ise mitmel korral seda valget vedelikku, et kas ta pole ehk öö jooksul hapuks läinud, nii et võiks rikkuda kassipoja kõhu. Aga ei, piim tundus alles rõõsana. Nõnda siis valas Lisete teda veel eelmisest pererahvast siia jäänud lõhkenud savikausi terve poole õõnsusse ja pistis kassipoja ninapidi sisse.

      Vana Jürka ise, see Põrgupõhja uus Vanapagan, tuli metsast puukandamiga – teivastega, sest õueaiad olid risakil maas ja nõudsid kohendamist. See oli tal täna juba mõni teab mitmes voor. Esteks tõi ta paar seljatäit tulepuid, siis asus tarvispuie kandmisele. Nähes eite kassipojaga, katsus ta kandami võimalikult vaikselt maha panna, ometi sündis see nii suure kolinaga, et kass oleks pagenud, kui Lisete varmas käsi poleks teda õigel ajal kinni napsanud.

      «Ole sind ka oma kolistamisega,» siunas Lisete, «jälle tahad mul kassi lakka hirmutada.»

      «Kae mädandit, või nii pirtsakas teine,» imestas Jürka ja tuli eide juurde vaatama, kuidas kass hakkas varsti uuesti piima limpsima. Tükk aega istusid nad vaikides kõrvuti. Viimaks kogus Jürka oma mõtted sedavõrd, et sai öeldud:

      «Noh, vanamoor, mis sa ka arvad sest asjast ja olemisest? Tulime siia, et ulualust leida, aga nüüd oleme peremees ja perenaine. Kasski on meil juba.»

      «Kui kord sai tuldud, eks siis pea selle risti endale võtma,» arvas Lisete. «Kass meil on, aga kassi piima ei ole. Sina kannad puid, mina piima.»

      «Ehk saab Kaval-Antsuga kaubale, siis ehk…»

      Just samal silmapilgul astus Ants õue ja ütles Jürka sõnade vahele naljatades: «Tere kah, Vanapagan. Eile käisid sina meie pool, täna tulin mina sinu poole vaatama, kuidas Põrgupõhjas müratakse. Oli metsa kanti niikuinii asja, mõtlesin, pistan jalad korraks sisse, ega pahaks panda.»

      «Kuis on põrsaga?» küsis Jürka.

      «Kas nii tuli taga?» küsis Ants vastu.

      «Peremees-Antsuga sai räägitud või?»

      «Küllap sai,» vastas Ants, keda Jürka pidas ikka veel vabadikuks või majuliseks.

      «Noh, ja mis?»

      «Näh, Ants arvas, et kes seda uut Vanapaganat teab, mis mehi ta on, vana oli tuntud, aga see suri ära. Seda toitsid rohkem loomad ja linnud kui tema neid, peaks ehk sellepärast vaatama, kuis uue Vanapaganaga lugu, et kui annad põrsa, kas ei pea siis ka toidu kaasa andma, sureb muidu nälga. Rääkisid eile hobusest, aga omal värskelt puuvirn õue veetud ning aina ilma ratta ja jalase jäljeta,» tegi Ants lõpuks muud juttu.

      «Seljas,» seletas Jürka.

      «Oled siis aina päevade kaupa talunud?»

      «Täna hommikul.»

      Ants vaatas, mõtles ja muheles siis:

      «Naljamees oled. Endine Vanapagan nalja ei mõistnud.»

      «Mina ka ei mõista,» lausus Jürka.

      «Aga ühe hommikuga kannad seljas nii palju puid, et jätkuks kahel hobusenokal puuassi-vankriga päev otsa vedada, mis?»

      «Kannan,» kinnitas Jürka.

      «Kuule aga kuule, vaata aga vaata,» muheles Ants ja sügas oma habemetutti. «Siis on Põrgupõhja tublima СКАЧАТЬ