Põrgupõhja uus Vanapagan. Anton Hansen Tammsaare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vahtisid üksteisele otsa, Jürka kui jõmm, küürakas putukana tema vastas.

      «Kui minna siit otse,» hakkas küürakas seletama, «ja pöörata esteks seda kätt ja pärast teist kätt, siis jõuad suure kaheharulise kase juurde, vaat sealt on veel natukene maad, enne kui Kaval-Antsu maja hakkab paistma. Kes vastu tuleb, sellelt küsi, kõik teavad, ka sina tead, kui oled kord käind.»

      Jürka, eit kassipojaga kannul, läks suurt kaheharulist kaske otsima. Kõik oli, nagu küürakas ütelnud: esteks tee seda kätt, siis teist kätt, pärast kask ja lõpuks Kaval-Antsu maja teeääres, Ants ise väravas. Aga Jürka ei teadnud, et see on Ants ise, sellepärast ütles ta:

      «Siinpool pidi Kaval-Ants elama, minu eit ajab põrsast peale.»

      «Nii-nii,» muheles Ants. «Mis eitedel muud, kui aga seapõrsast ja lambatalle.»

      «Lehmamullikas kuluks ka marjaks ära,» lisas Jürka.

      «Kuis muidu, kuis muidu,» muheles Ants. «Ja ega hobusesetukaski liiga teeks, mis?»

      «Ei vist,» lausus Jürka.

      «Kust mehi oled?»

      «Põrgupõhja omi.»

      «Siis sinu suits käibki seal toaunkast välja, rahvas räägib?»

      «Küllap vist,» ütles Jürka. «Eit tossutab,» lisas ta seletuseks.

      «Nii-nii,» lausus Ants jällegi ja sügas oma harva habet lõuaotsas. «Paberid korras?» küsitles.

      «Selleks sai täna käidud.»

      «Kuule aga kuule. Või Põrgupõhjas uus pererahvas. Endist peremeest hüüti Vanapaganaks, eks näeb, kuis sinuga jääb, kas astud vana jälgedesse?»

      «Mis nimest, kui aga saaks seapõrsa,» ütles Jürka.

      «Endine Põrgupõhja Vanapagan lõpetas põrsata, uus algab põrsaga,» muheles Ants. «Aga jäksi sul vist on, pane või päris Vanapaganaga rindupidi kokku. Niisukest peremeest on Põrgupõhjale vaja, ei vähemast seal aita. Endine oli nääpsuke.»

      Nüüd tekkis väike vaikus, mille katkestas lõpuks Jürka küsimisega:

      «Ei tea, kudas siis jääb põrsaga?»

      «Nii et lambatallest ega lehmamullikast ei hooli?» küsis Ants vastu.

      «Oleks esteks seapõrsaski,» arvas Jürka.

      «Jah, ruugaks seegi aias,» lausus Lisete.

      «Nojah, eks ta ole, või ta vale,» muheles Ants ja lisas siis: «Kahju küll, aga peremeest ennast pole praegu toamail, nii et…»

      «Antsu või?» küsis Jürka.

      «Aga keda siis?» küsis Ants ise vastu. «Teda te ju otsite, nagu kuulukse.»

      «Aga kelleks sind pidada, sulaseks või?» huvitus Jürka.

      «Ennem vabadikuks või muidu majuliseks,» seletas Ants.

      «Nii et oleme ikka õiges kohas,» rõõmustas Jürka.

      «Õiges,» kinnitas Ants. «Ja põrsaga jäägu nõnda, et las mina katsun peremehega ääri-veeri asjast rääkida, ja kui kuidagi sobib, siis saadan või toon sõna, lühendan teie jalavaeva. Ning kui jõuate suure kase alla tagasi, siis mitte otse edasi, nagu tulite, sest see on ringi, vaid kura kätt pahemale, üle põllunurga ja läbi heinamaa silmalt päristeele välja, mis viib Põrgupõhja. See on otse ja endine Vanapagan tuli ja läks ikka seda mööda, kui käis Kaval-Antsul. Vanapagana tallatud see jalgradagi on.»

      Jürka võttis Antsu nõu kuulda, ja kui jõudis tagasi suure kase alla, pöördus mööda jalgrada pahemale, eit kannul. Jõudnud üle põllunurga karjamaale, arvas ta nõnda:

      «Kena ja lahke mehike oli, tea’p misuke see Ants ise peaks olema.»

      «Küllap näed, kui lähed põrsa järele,» arvas Lisete.

      «Ega tea ühtigi,» lausus Jürka.

      «Mis sul seal teadmata on?» küsis Lisete.

      «Et kas põrsast saab,» seletas Jürka.

      «Mis sul siis Antsust, kui põrsast ei saa.»

      «Noh, see seal, see vabadik või majuline, rääkis ka lambatallest, lehmamullikast ja hobusenokast.»

      «Ja sina kohe uskuma, mis? Suu hakkas juba vett jooksma, eks? Oota enne, kas saad põrsagi. Täna taevast, et kassipoegki süles, olgugi pettusega. Kui aga ämm talle varssi ajades järele ei tuleks. Aga sinu kallis kaelarätik on juba märg.»

      Nõnda kenasti juttu vestes jõudsid Põrgupõhja omad ilusasti päristeele välja ja seda mööda koju. Aga siin alles tuli Lisetel meelde, et kassi tarvis pole tilkagi piima kodus. Nõnda siis kahmas ta vanast kiluriistast valmistatud nöörsangaga piimanõu, võttis jalad selga ja lidus kohe küla poole tagasi. Kassipoja pistis ta vanamehele pihku ja pani sellele südame peale väetikest õrnalt hoida, aga jumala pärast mitte lahti lasta, sest kes teda hullu teab, kas ta end veel kätte annab.

      «Ole mureta, eit,» julgustas vanamees Lisetet, «kuhu kassiroju mehe käest pääseb.» Nende sõnadega istus ta ukselävele õhtueelse päikese paistele, pani kassipoja pahemale peole ja silitas teda paremaga tasakesti, ise muheledes:

      «Oh sind nirukest, pisi piimavissikest! Või tahad rätiku seest välja! Nõnn-nõnn, üks käpasuss, nõnn-nõnn, teine käpasuss, ja nüüd siis tuleb kolmas ning tagatipuks…» Jürka tahtis öelda «neljas», aga ei saanud, sest enne oli kass tal peolt läinud ning seks ajaks, kui Jürka jõudis jalule, mööda toanurka lakas. Vanamees seisis ja vahtis üksisilmi seda kohta, kuhu kräbe loomake oli kadunud. Mis nüüd saab? Mis ütleb eit, kui tuleb piimaga koju? Kõige hullem on häbi: suur, tugev mees, aga ei saa kassipoegagi kinni hoitud. Nagu oleks arust või jõust puudu.

      Jürka otsustas kassipojale lakka järele ronida, ta maksku mis maksab eide tulekuks kinni püüda. Kuue ajas ta seljast maha, et vestiväel oleks kergem ronida ja pugeda, kui ehk vaja. Et ta kassi kätte saab, selles Jürka ei kahelnud, sest kuhu loom inimese eest ikka pääseb, liiatigi veel hoones.

      Aga lakas märkas Jürka, et asi pisut täbaram, kui ta alguses arvanud. Väljast päikesepaistelt tulles tundus siin pimedana, pisinatukene helkis valgust ainult ungastest ja ulualuseilt. Et kambrilakka pääseda, kuhu kass oli roninud, pidi esteks minema mööda reiaaluse laudit. Aga siin kas polnud kunagi korralikku katet olnudki, või oli keegi parred hiljem pealt võtnud, nii et paigast paika pääsmine oli üpris täbar: igal sammul karda, et lendad puude vahelt või ühes murduvate puudega alla kõvale savipõrandale.

      Ei aidanud muud, Jürka pidi neljakäpakil ronima kambrilaka poole. Rehetoa kõrge, nurgeline ja tahmane kere seisis nagu hiiglatont põiki teel ees, temast pidi ronima üle või mööda. Jürka valis viimase tee. See viis ulu alt läbi, kus roovilattide vahelt tolknevad õletuustakud, mis täis mitmekümneaastast tahma ja tolmu, need äigasid tal üle näo ja valgete särgikäiste. Aga Jürka ei hoolinud, puges läbi ja jõudis kambrilakka. Siin oli nii pime, et silm ei seletanud alguses üldse midagi, kostis ainult, et keegi jookseb tasaste sammudega. Jürka peatus. Tema ees pimedas säras kaks silma kui tulesütt. Kass pidi seal olema.

      «Oh СКАЧАТЬ