Murelind. Camilla Lackberg

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kus palju välja ütlemata asju rippus õhus, oodates õiget juhust põhjalikuks arutamiseks. Kuid kuna Anna oli endiselt mingisuguses šokiseisundis, millest ta ei paistnud suutvat välja saada, käis Erica ringi kikivarvul, kartes paaniliselt öelda või teha valesid asju.

      „Lapsed? Kas nad said lasteaeda, nagu pidid?”

      „Jah, see läks suurepäraselt,” ütles Erica, jättes teadlikult välja Adriani väikese etteaste. Annal oli praegu lastega nii vähe kannatlikkust. Suurem osa praktilistest toimetustest jäi Erica õlule, ja niipea kui lapsed kasvõi natukegi tülitsesid, läks Anna ära ja laskis Erical asjaga tegelda. Anna oli nagu kuivaks väänatud kalts, käis jõuetult jalgu lohistades ringi ja püüdis leida seda, mis teda kunagi oli püsti hoidnud. Erica oli sügavalt, sügavalt mures.

      „Anna, ära nüüd ärritu, aga kas sa ei peaks kellegagi rääkima? Me saime ju ühe psühholoogi nime, kes pidi täiesti suurepärane olema, ja ma usun, et see võiks …”

      Anna katkestas teda järsult. „Ei, ütlen ma. Ma pean selle ise lahendama. See on minu viga, ma tapsin inimese. Ma ei oska täiesti võõrale inimesele kurta, ma pean selle ise läbi töötama.” Kohvitassi hoidev käsi oli nii kõvasti tassi ümber, et sõrmenukid läksid valgeks.

      „Anna, ma tean, et me oleme sellest tuhat korda rääkinud, aga ma ütlen veel kord: sa ei mõrvanud Lucast, sa tapsid ta enesekaitseks. Ja sa ei kaitsnud mitte ainult ennast, vaid ka lapsi. Keegi ei kahelnud selles, sind tunnistati ju täiesti süütuks. Ta oleks sinu ära tapnud, Anna, küsimus oli, kas sina või Lucas.”

      Anna näolihased tõmblesid kergelt, kui Erica rääkis, ja Maja, kes tundis õhus pinget, hakkas oma toolis nihelema.

      „Ma – ei – suuda – sellest – rääkida,” ütles Anna kokku pigistatud hammaste vahelt. „Ma lähen üles ja heidan jälle pikali. Kas tood lapsed ära?” Ta tõusis ja jättis Erica üksinda kööki.

      „Jah, ma toon lapsed ära,” ütles Erica ja tundis, kuidas laugude taga hakkas pisaratest kipitama. Varsti ta enam ei jaksa. Keegi peab midagi tegema.

      Siis aga tuli talle üks mõte. Ta tõstis toru ja valis mälu järgi numbri. See oli proovimist väärt.

      HANNA LÄKS KOHE oma uude kabinetti ja hakkas end sisse seadma. Patrik suundus edasi Martin Molini väikese pugeriku juurde ja koputas ettevaatlikult uksele.

      „Sisse.”

      Patrik astus tuppa ja istus harjunud kombel Martini kirjutuslaua ees olevale toolile. Nad töötasid palju koos ja veetsid hulga aega teineteise kabineti toolidel.

      „Ma kuulsin, et te käisite avariipaigas. Surnuid ka oli?”

      „Jah, juht. Ühe autoga avarii. Ja ma tundsin juhi ära. See on Marit, kellel on pood Affärsvägenil.”

      „Oh kurat küll,” ütles Martin ohates. „Nii kuradi mõttetu. Kas ta oli metskitse eest kõrvale pööranud või midagi taolist?”

      Patrik kõhkles. „Tehnikud olid seal, nii et nende raport koos lahanguprotokolliga annab kindlasti lõpliku vastuse. Aga auto lausa haises alkoholist.”

      „Oh kurat küll,” ütles Martin teist korda. „Teiste sõnadega – roolijoodik. Ehkki ma ei usu, et ta oleks kunagi varem selle küüsis olnud. See võis olla esimene kord, kui ta purjuspäi sõitis, või siis pole ta lihtsalt varem vahele jäänud.”

      „Jaah,” ütles Patrik kõhklevalt. „Nii võib see ju olla.”

      „Aga?” urgitses Martin ja panid käed kukla taha. Tema punased juuksed särasid valgete käte taustal. „Ma kuulen, et on midagi, mis sind murelikuks teeb. Nüüdseks tunnen ma sind nii hästi küll, et tean, kui miski on valesti.”

      „Äh, ma ei tea,” ütles Patrik, „Mul pole midagi konkreetset. Lihtsalt oli midagi, mis tundus … vale; midagi, millele ma pihta ei saa.”

      „Sinu kõhutunne on ju tavaliselt õige,” ütles Martin toolil kiikudes murelikult. „Aga praegusel hetkel on ilmselt parem oodata, mida ekspertiisil öelda on. Kohe, kui tehnikud ja lahkaja on asja vaadanud, saame rohkem teada. Võib-olla saavad nemad aru, miks miski tundus mõistatuslik.”

      „Jah, sul on õigus,” ütles Patrik ja kratsis mõtlikult pead. „Aga … ei, sul on õigus, pole mingit mõtet spekuleerida, enne kui me pole rohkem teada saanud. Nüüd tuleb keskenduda sellele, mida me saaksime teha. Ja kahjuks tähendab see praegu, et tuleb sõita Mariti omakseid informeerima. Kas sa tead, kas tal perekond on?”

      Martin kibrutas laupa. „Tal on teismeline tütar, nagu ma tean, ja ta jagab korterit ühe sõbrannaga. Taolise elukorralduse kohta on natuke sosistatud, aga ma ei tea …”

      Patrik ohkas. „Me peame lihtsalt tema juurde koju sõitma ja püüdma tunnetada, kuidas asi on.”

      Mõni minut hiljem koputasid nad Mariti korteri uksele. Telefoniraamatust kontrollimine oli näidanud, et ta elas korrusmajas mõnesaja meetri kaugusel politseijaoskonnast. Nii Patrik kui Martin hingasid raskelt. See siin oli kõige vihatum tööülesanne politseiniku ametis. Alles teiselt poolt ust samme kuuldes mõistsid nad, et see polnud sugugi endastmõistetav, et sellisel pärastlõunasel ajal keegi kodus on.

      Ukse avanud naine teadis otsekohe, milles asi. Seda nägid Martin ja Patrik kahvatuvalgest toonist, mille tema näovärv omandas, ja viisist, kuidas õlad alistunult alla langesid.

      „Asi on Maritis, eks? Midagi on juhtunud?” Naise hääl värises, kuid ta astus kõrvale, et Patrik ja Martin esikusse lasta.

      „Jah, meil on kahjuks halbu uudiseid. Marit Kaspersen sattus autoavariisse. Ta … hukkus,” ütles Patrik vaikselt. Naine seisis nende ees täiesti liikumatult. Nagu oleks ta sellesse asendisse külmunud ega suudaks sundida end signaale ajust lihastesse saatma. Selle asemel oli aju hõivatud just saadud info töötlemisega.

      „Kas te kohvi soovite?” ütles ta viimaks ja liikus nende vastust ära ootamata robotlike liigutustega köögi poole.

      „Kas on kedagi, kellele me võiksime helistada?” küsis Martin. Naine paistis olevat šokis. Tema pruunid juuksed olid praktilises paažisoengus ja ta pani neid kogu aeg kõrva taha. Ta oli väga sale, jalas teksad ja seljas tüüpiline kootud Norra kampsun, ilusa keerulise mustri ja suurte kunstipäraste hõbepannaldega.

      Kerstin raputas pead. „Ei, mul pole kedagi. Kedagi peale … Mariti. Ja Sofie muidugi. Aga tema on oma isa juures.”

      „Sofie – see on Mariti tütar?” küsis Patrik ja raputas pead, kui Kerstin, olles kolme tassi kohvi valanud, tõstis küsivalt üles piimapaki.

      „Jah, ta on viisteist. See nädal on Ola nädal. Ühe nädala elab ta Mariti ja minu juures, järgmise Ola juures Fjällbackas.”

      „Te olite Maritiga lähedased sõbrannad?” Patrik tundis end pisut ebamugavalt viisi pärast, kuidas ta küsimuse esitas, ent ta ei teadnud, kuidas teemale läheneda. Vastust oodates võttis ta lonksu kohvi. See oli hea ja kange, täpselt nagu talle meeldis.

      Kerstini sunnitud naeratus näitas, et ta teab, mida Patrik küsib. Naise silmad täitusid pisaratega, kui ta ütles: „Me olime sõbrannad neil nädalail, kui Sofie siin elas, kuid armastajad neil nädalail, kui ta oli Ola juures. Sellepärast me …” Hääl murdus ja pisarad hakkasid mööda põski alla jooksma. Ta nuttis natuke, kuid pingutas siis, et hääl jälle kontrolli alla saada, ja jätkas: „Sellepärast СКАЧАТЬ