Murelind. Camilla Lackberg

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mitte ainult sedasorti muusikat, mida nende põlvkonna inimesed hindasid, vaid olid ka suurepärased jahimaad. „Nad istuvad seal reas ja lihtsalt ootavad, et nad üles nopitaks,” oli Sten seda väljendanud. Mellberg ei saanud eitada, et see kõlas hästi; naisterahvastest oli viimastel aastatel pisut puudus olnud, nii et muidugi tahtis ta pisikest väheke luhvtitada. Kuid tema skepsis tulenes sellest, et ta kujutas endale väga hästi ette, mis sorti naisterahvaid neil tantsupidudel leidus. Meeleheitel koledad vanad öökullid, kes himustasid rohkem mõnele hea pensioniga vanamehele küüned lõplikult sisse lüüa kui niisama väheke voodilinade vahel nahistada. Aga kui ta midagi oskas, siis oli see abiellumishimulistest mooridest vabanemine, oli ta arutlenud, nii et viimaks oli ta otsustanud kaasa sõita ja jahiõnne proovida. Kindluse mõttes oli ta parema ülikonna selga pannud ja piserdanud siia-sinna natuke head lõhna. Ning Sten oli läbi astunud ja nad olid enne teeleasumist üht-teist hinge alla võtnud. Sten oli taibanud neile küüdi korraldada ja seega polnud neil vaja kainuse pärast muretseda. Mitte et Mellberg muidu selle pärast liigselt muretsenud oleks, aga poleks ju tore olnud, kui ta oleks purjuspäi juhtimisega vahele jäänud. Pärast intsidenti Ernstiga hoidis juhtkond tal silma peal, mistõttu tuli korralikult käituda. Või vähemalt lasta välja paista, et ta käitub korralikult. See, mida nad ei teadnud, ei saanud neid ka murelikuks teha …

      Niisiis polnud Mellbergil ettevalmistustest hoolimata suuremaid ootusi, kui ta astus avarasse saali, kus tants juba täie hooga käis. Ja tema eelarvamused leidsidki kinnitust. Ainult tema enda vanused vanamoorid, kuhu ta ka ei vaadanud. Selles oli ta laulja Uffe Lundelliga täiesti sama meelt: kes kurat tahaks keskealist, kortsus ja lõtva keha enda kõrvale voodisse, kui saadaval on nii palju prinki, kena ja noort. Mellberg oli sunnitud, tõsi küll, möönma, et Uffel oli sel rindel pisut rohkem edu kui temal endal. Tänu kogu sellele rokitähevärgile. Paganama ebaõiglane.

      Ta pidi just minema joogitagavara täiendama, kui kuulis, et keegi kõnetas teda.

      „Milline koht. Seisad siin ja tunned end vanana.”

      „Jah, mina olen siin hoolimata sellest, et ma ei tahtnud tulla,” vastas Mellberg ja heitis pilgu naisele, kes oli tema kõrvale tulnud.

      „Sama siin. Bodil vedas mind siia,” ütles naine, osutades ühele daamile, kes oli juba põrandal ja vihtus tantsida.

      „Minu puhul oli see Sten,” ütles Mellberg, viidates samuti tantsupõranda poole.

      „Mina olen Rose-Marie,” ütles naine ja ulatas käe.

      „Bertil,” vastas Mellberg.

      Samal sekundil, kui tema peopesa puudutas naise oma, muutus tema elu. Oma kuuekümne kolme eluaasta jooksul oli ta kogenud iha, kiima ja kanget himu mõne naise suhtes, keda oli kohanud. Aga mitte kunagi varem polnud ta armunud. Nüüd tabas see teda seda suurema jõuga. Ta vaatas naist imestusega. Mellbergi objektiivne mina registreeris, et naine oli 60ndates, pikkus 160 cm, kenade ümarustega, reipalt punaseks toonitud lühikeste juustega ja rõõmsa naeratusega. Kuid tema subjektiivne mina nägi vaid silmi. Need olid sinised, vaatasid teda uudishimulikult ja erksalt ning ta tundis, kuidas upub neisse. Täpselt nagu võis lugeda halvasti kirjutatud kioskiromaanidest.

      Seejärel oli õhtu möödunud liiga kiiresti. Nad olid tantsinud, juttu ajanud, Mellberg oli naisele juua toonud, tema jaoks tooli välja tõmmanud. Kõik see ei kuulunud päris kindlasti tema tavalisse repertuaari. Ent tol õhtul polnud miski tavaline.

      Kui nad lahku läksid, oli ta tundnud end korraga kohmaka ja tühjana. Ta lihtsalt pidi naist uuesti nägema. Ja nüüd istus ta esmaspäeva hommikul töö juures ning tundis end nagu koolipoiss. Tema ees kirjutuslaual oli paberitükk naise nimega, telefoninumber kohe selle alla kirjutatud.

      Ta vaatas paberikest, hingas sügavalt sisse ja valis numbri.

      NAD OLID JÄLLE tülitsenud. Mitmes kord see juba oli, seda ta ei teadnud. Liiga palju kordi oli tülitsemisest saanud lausa verbaalne poksimatš. Ja mõlemad olid, nagu ikka, kaitsnud oma seisukohti. Kerstin tahtis, et nad sellest ka teistele räägiksid. Marit tahtis asja jätkuvalt salajas hoida.

      „Kas sa häbened mind – meid?” oli Kerstin karjunud. Ja Marit oli, nagu palju kordi varemgi, pööranud pilgu ära, vältides talle silma vaatamist. Sest just täpselt selles oligi probleem. Nad armastasid teineteist ja Marit häbenes seda.

      Algul oli Kerstin endale sisendanud, et see ei ole kuigi oluline. Tähtis oli, et nad olid teineteist leidnud. Et nad olid pärast seda, kui olid nii elu kui inimeste käest tõsiselt klohmida saanud ja see oli nende hingele viga teinud, tõesti teineteist leidnud. Mis tähtsus oli sel juhul armastatu sool? Mis rolli mängis see, mida teised inimesed arvasid? Kuid Marit ei näinud seda niimoodi. Ta polnud valmis seadma end ümbruskonna arvamuste ja eelarvamuste märklauaks ning tahtis, et kõik jääks nii, nagu oli olnud neli aastat. Et nad jätkaksid kooselu armastajatena, kuid teeskleksid teiste jaoks, et on lihtsalt sõbrannad, kes majanduslikel põhjustel ja mugavuse pärast korterit jagavad.

      „Kuidas sa võid sellest nii palju hoolida, mida inimesed ütlevad?” oli Kerstin öelnud eileõhtuse tüli ajal. Marit oli nutnud – nagu alati, kui nad tülis olid. Ja nagu tavaliselt, kasvatas see Kerstini viha veelgi suuremaks. Pisarad olid nagu kütuseks saladuse tekitatud müüri taga kerkinud vihale. Ta vihkas seda, et ajas Mariti nutma. Vihkas, et ümbritsev maailm ja asjaolud ajasid teda solvama inimest, keda ta kõige rohkem armastas.

      „Mõtle, kuidas see Sofiele mõjuks, kui asi välja tuleks!”

      „Sofie on palju tugevam, kui sa arvad! Ära kasuta teda oma arguse vabanduseks!”

      „Mis sa arvad, kui tugev võib olla üks viieteistaastane, kui teda narritakse sellepärast, et ta ema on lesbi? Kas sa ei saa aru, milline põrgu tal sellest koolis tuleks? Ma ei saa talle niimoodi teha!” Mariti nutt oli moondanud ta näo inetuks maskiks.

      „Kas sa ausalt öeldes ei arva, et Sofie on juba kõigest aru saanud? Usud sa tõesti, et me petame ta ära ainult sellega, et sa neil nädalatel, kui ta meie juures on, kolid elutuppa ja me käime kodus ringi ja etendame mingisugust näitemängu? Tead, Sofie on ammu kõike taibanud! Ja kui mina oleksin tema nahas, siis häbeneksin ma rohkem ema, kes on valmis elama oma elu mingis kuradima vales ainult sellepärast, et inimesed midagi ei räägiks! Seda ma häbeneksin!”

      Selleks ajaks oli Kerstin karjunud juba nii valjusti, et hääl katkes. Marit oli talle otsa vaadanud oma haavunud ilmel, mida Kerstin oli aastate jooksul vihkama õppinud, ja ta teadis ka kogemuse põhjal, mis sellele järgneb. Ja nii oligi. Marit oli järsku lauast püsti tõusnud ja endale nuuksudes jope selga tõmmanud.

      „Lase muidugi jalga, kurat võtaks! Seda teed sa ju alati! Lase aga jalga! Ja seekord pole sul tarvis tagasi tulla!”

      Kui uks Mariti järel kinni langes, oli Kerstin köögilaua taha istunud. Hingamine oli sügav ja kiire ning oli tunne, nagu ta oleks jooksnud. Ja teatavas mõttes ta oligi. Jooksnud selle elu järele, mida ta neile mõlemale soovis, kuid mida Mariti hirm ei lasknud neil saada. Ja esmakordselt oli ta öeldut tõsiselt mõelnud. Miski tema sees ütles talle, et ta varsti enam ei jaksa.

      Kuid nüüd, järgmisel hommikul, oli see tunne asendunud sügava, näriva murega. Ta oli terve öö üleval istunud. Oodanud, et uks avaneb; lootnud kuulda tuttavaid samme parketil; oodanud, et saaks kallistada, lohutada ja andeks paluda. Kuid Marit ei tulnudki koju. Ja autovõtmed olid kadunud, seda oli Kerstin öösel kontrollinud. Kus kurat ta on? Kas midagi on juhtunud? Kas ta sõitis oma endise mehe, Sofie isa juurde? Või oli ta sõitnud koguni ema juurde Oslosse?

      Kerstin tõstis sõrmede värisedes toru hargilt ja hakkas helistama.

      „MIDA SEE TEIE arvates СКАЧАТЬ